neljapäev, 12. detsember 2013

Mõned Põhja Norra lood

Sissejuhatus
Sissejuhatuseks tahan alustada algusest, kohe täitsa algusest.  Ideeseemnest, mis ühel hetkel tekkis, arenema hakkas ja kasvamiseks palju energiat nõudis, sai meie lugu, kus peategelasteks oleme mina, minu mees ja meie Põhja-Norra.

Mina ja minu abikaasa Fausto olime just  jõudnud sellisesse punkti, et tuli hakata otsuseid langetama, mida edasise eluga peale hakata. Oli juba reisitud ka, siin ja seal elatud, majanduslik olukord polnud ka kiita. Ühel augustikuu õhtul enne magamaminekut võtsin  välja euroopa kaardi, sidusin oma mehel silmad kinni ja leppisime kokku, et sinna kuhu ta suur nimetissõrm pidama jääb –me elama lähemegi!  Hoides sõrme kaardil ja kokku veerides koha nime Hammerfest, vaatasime üksteisele küsimärgi nägudega otsa ja siis veelkord kaardile. Nojah ega rohkem enam põhja minna pole võimalik. Minu mees, kes ise pärit Itaaliast, arvas, et mine tea kas sinna teed lähebki ja kas meie garderoob sellist külma üldse välja kannatab. Olin kuulnud, et põhjas käivad inimesed püssid seljas, sest jääkarud ei vali kella ega kohta ja võivad ette teatamata rünnata.  Samas ega  ei uskunud ma ka, et asi jututasandilt kaugemale areneb.
Igal juhul ei jäänud ma käed rüpes istuma, vaid haarasin koheselt härjal sarvest ning hakkasin väljavalitud linna kodulehelt töökuulutusi otsima. Siinkohal pean muidugi ütlema, et Norra kui riik ei olnud mulle tundmatu koht, sest mõne aasta eest elasin pealinnas Oslos, kus ma  hariduse ja kohaliku keele omandasin. Põhjaga puudusid mul, aga absoluutselt igasugused kokkupuuted.
Tänu eelnevale Oslo kogemusele  leidsin erialase töö ka meie uude kodulinna üsna hõlpsasti. Lisaks aitas tööandja meile esmase elupaiga välja otsida. Olin kogu meie kolimise suhtes skeptiline, sest me ei teadnud ega tundnud seal midagi ega kedagi. Minu itaalia mees, kes polnud varem Norras käinudki, ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Tema juhtimisel ostsime enda arvates kõik uueks eluks vajamineva. Pakkisime auto pilgeni hädavajalikku kila kola täis ja sõitsime 1.detsembril 24 tundi järjest lumetormis ei tea kuhu. Meie juhtlauseks kujunes, kui tahad midagi muuta, siis tuleb riskida. Põnevust tuleviku ees igal juhul jagus.
Küll aeglaselt aga eesmärgistatult viis otsetee läbi Soome Põhja Norra poole. Lumetormis tuli tihti peatuda, et üldse teed näha, aga tänapäeva GPS aitas meil suunda hoida. Mina ei suutnud enam poole maa pealgi silmi lahti hoida ja hädaldasin, et ehk peaks hotelli võtma. Fausto ärgitas, et noh sõidame ikka 100 km veel, eks siis vaatame. Lõppu aga ei paistnud kusagilt.  Piiripunkt kahe riigi vahel oli lumme mattunud ja keegi ei tundnud huvi, kes sellise koerailmaga riiki siseneda tahab. Külm joonistas jäälilled autoakendele ja varbad hakkasid tundetuks muutuma. Valikuid oli aga üks-Hammerfest-ja selle nimel tuli vaeva näha.
Mida edasi liikusime, seda hõredamaks jäi liiklus, majade aknad muutusid väiksemaks ja lumehanged suuremaks. Imestasime veel, et näed isegi rongid käivad siin põhjapoolusel, kuna aeg ajalt olid tõkkepuud tee peal. Relsse küll ei paistnud, aga äkki on lume all ja ainult suvel kasutusel arutlesime omavahel. Ette rutates võib muidugi öelda, et kohalikud said palju naerda, kui me neile rongi juttu rääkisime. Need tõkkepuud on selle tarbeks, et kui talvel on selline lumetorm, et üldse midagi enam ei näe siis pannakse teed kinni ja ennem ei avata kui nähtavus paraneb. Lähim rongijaam on siit 800 km kaugusel.
Asi lõppes sellega, et sõitsimegi ühe jutiga 1400

km otse Hammerfesti. Fausto ergutas ja sõitis, mina nõudsin iga 100 km tagant hotelli. Jutud ja teadmine Põhja Norra imelisest loodusest, virmalistest ja  saamidest olid need teemad, mis mulle sel hetkel kõige vähem huvi pakkusid. Samas ei olnud ka hetke, et pöörame otsa ringi. Olin enne ärasõitu internetist lugenud, et meie uues kodukandis oli mõne päeva eest polaaröö alanud. See tähendas, et olukord muutub lisaks kõigele veel ka kottpimedaks. Tunnetasime, et teed väänlevad mägede vahel ja kusagil ümberringi on palju vett.
Ja siis järsku olimegi kohal. Hammerfesti linn tervitas meid tuledesäras ja aadressi ülesleidmine meile raskusi ei valmistanud. Parkisime auto kahe lumehange vahele ja ei teadnud kas rõõmustada või kurvastada. Vaatasin apaatselt suurt halli maja, mis meie koduks saama pidi ja mõtlesin isekeskis, et  huvitav kaua me siin vastu peame. Kui kuu aega, siis oleme ennast juba ületanud.
Kõndisime ümber auto ja mõtlesime, millist ust oleks mõttekam kõigepealt avada, et nii õunad,   hapukurgipurk kui ülejäänud kraam tänavale ei veereks. Märkamatult oli kohale tulnud majaomanik, kes kohe pikalt laialt oma kohalikus dialektis meile ümbrust tutvustama hakkas. Avas maja ukse ja seejärel auto ukse ning meil tuli ainult tunnistajaks olla, kuidas eesti porgandid meie uue kodulinna mäekünkast alla veerevad. Kohalik proua Guri sellest numbrit ei teinud, hakkas meie madratsit autost välja tirima. Väga entusiastlikud elanikud siin sellises kohas mõtlesin ja kergitasin kulmu. Guri aga kutsus naabermaja Silvia ka appi ja nii me kogu kraami majja vedasimegi. Mõlemad olid üllatunud, et miks meil nii palju asju on. Väsimatult ja üksteise võidu rääkisid nad milline prügisüsteem siin on, et punased ja rohelised kotid ja siis, et me peame oma nime postkasti peale panema ja et järgmine päev on tõrvikutega paraad ja et kui me odavalt puid tahame ahju tarbeks, siis peame Soome minema ja jne jne. Minu aju lülitus välja.  Lõpuks läksid nad oma koju. Meie istusime oma madratsi otsas, keset eesti õunu, sprotipasteeti ja pilgeni punnis kohvreid. Ainus mõte, saaks natuke magada!
Meie uus elu meie Põhja-Norras oli algamas!



Suhetest ja armastusest inimeste ja loomade vastu


Ühel oma vähestest vabadest päevadest juhtusin ajalehte sirvima ja sattusin Norra peaministri avalikku kõnet lugema, isekeskis mõeldes, et  mis asja ta räägib. Enamus kõnet puudutas psüühikahäiretega inimesi, keda peaks tööle tagasi aitama. Ta rõhutas veel eriti et, Norras on seesuguseid inimesi hiiglama palju ja neil on peale mitmeaastast töölt eemalolekut raske tagasi pöörduda.
Minu esmane mõte oli, et miks siin Norras, kus kõigil on hea olla, rahapuudust ei ole ja töö on ka igal ühel, on nii palju psüühiliselt haigeid (statistika järgi iga neljas) inimesi. Ega esmapilgul saagi aru, aga nendega koos elades ja töötades saab ruttu selgeks, millised prioriteedid siinses ühiskonnas on. Tähtsaimale kohale seatakse materiaalsed väärtused-uhke maja, uhkem telekas ja veel uhkem auto. Raha peale palgapäeva kuulub lisaks igasuguste laenude maksmisele uute riiete, kingade, kohvimasinate, Ipadide ja IPodide jne ostmiseks. Mina olin just oma viimase palga eest lennupiletid Uus-Meremaale tellinud ja rõõmustasin peatse puhkuse üle. Minu noor kolleeg ajas käed laiali ja ütles, et küll mul ikka veab, et sellist puhkust endale lubada saan. Tegin imestunud näo ja vastasin, et meil on enam vähem sama palk, et pole siin kadetseda midagi. Elin arvas aga, et tal oleks vaja uus arvuti ja telefon osta ja peale selle ei jää enam midagi üle.


Eks see ole üleüldine trend, et armastus ja inimsuhted kolivad üle arvutisse ja muutuvad virtuaalseks. Inimesed muutuvad enda sees üha rohkem üksikumaks. Igapäevases vestluses räägitakse siin üliharva armastusest, üksteise austamisest  ja hoolimistest. Kuigi meie arvame, et kui siinsed inimesed elavad materiaalselt nii hästi, siis on neil ka ideaalsed perekonnad, puudub stress ja kõik on õnnelikud. Eks leidub kindlasti ideaalseid perekondi ka, kus lastel on nii ema kui isa. Aga kindlasti palju, palju rohkem on peresid, kus on üksikemad või isad lastega või siis vanemad kellel on minu, sinu ja meie lapsed. Siin on täiesti normaalne, et naine+ tema eks abikaasa ja mees+tema  eks abikaasa ja kõik nende omavahelised lapsed tähistavad koos jõule, sünnipäevasid jne. Kõik on omavahel sõbrad. Isegi kui abikaasad või elukaaslased lähevad üksteisest lahku, siis enamjagu sõbralikult. Põhjuseks ikka tavaliselt, et üks osapooltest on leidnud uue sädeme. Tavaliselt ei võta kaua aega ka see kui teisel poolel uus auto ukse all seisab. Lapsi jagatakse ka sõbralikult, üks nädal isa pere juures, teine nädal ema juures. Mingeid suuri kohtuprotsesse keegi siin ette ei võta seepärast, et üksteisest lahku minnakse. Seepärast pole siin advokaatidel ka suurt erialast tööd ja enamik neist töötab kinnisvaramaaklerina. Sõnad „armastus ja ma armastan sind“  on norra keeles isegi olemas, aga  leiavad  kasutust suhteliselt harva.
Suhteid hakatakse looma üsna noorelt ja see mängib omavahelistes suhetes ja kooli ning klassi siseses populaarsuse edetabelis suurt rolli. Minu sõbranna 15 aastane tütar on lausa mures, et ta veel ühtegi poissi magatanud pole. Tema enda sõnul mõnitatakse teda teiste tüdrukute hulgas, aga asja leevendab see, et sel suvel oli üks mustanahaline poiss nõus teda suudlema. Kuna meie linnakese rahvaarv on üsna väike ja valikuvõimalus seetõttu piiratud, siis käivad popimad poisid ja tüdrukud käest kätte, et vähegi vajadusi rahuldada. Apteegid teenivad kopsakaid summasid beebipillide müügist. Kel aga teadmised väiksemad või tahtmine ületab mõistuse, õnnistatakse  varase rasedusega või klamüüdiaga. Viimati nimetatud suguhaiguse kohta ilmus kohaliku ajalehe esileheküljel artikkel, et nii Tai Kuningriik kui Hammerfesti linn on üheöösuhete ja klamüüdia leviku poolest maailma edetabeli tipus. Valik on sinu!

Mis puutub varasesse rasestumisse, siis minu ülemus sai meeletult õnnitlusi kui tema 18 aastane tütar lapseootele jäi. Lõpuks ometi olid sõnad, mida ta ei väsinud kordamast. Tolle väimees poiss, oli just saanud isaks üks kuu varem, kui too minu ülemuse tütre rasedusega õnnistas. Väimees poisi sõnad olid, et too eelmine pruut oli nii võimatuks muutunud raseduse ajal, et ta ei kannatanud välja. Aga nii eelmise pruudi lapse kui praeguse pruudi lapse üle on ta väga õnnelik ja rõõmustab jälle kalale mineku üle, mis popil poisil töökohaks.
Täiskasvanud kohtuvad tavaliselt omavahel tööl või internetis. Minu töökaaslane Heidi on väga vilgas meesteotsija igasugustelt saitidelt. Huvitav on see, et iga kord kui asi nii kaugele areneb, et mõni välja valitu talle külla tuleb, siis ei jäta ta meile kuulutamata, et vot see ongi see õige. Mina õnnitlen Heidit  iga kord, sest inimeste rõõmu tuleb nendega jagada. Esimene kellest mina kuulsin oli 2 meetri pikkune üleni tätoveeritud kaitseväe mootorrattur 600 km kaugusest linnast. Temaga olevat nii turvaline olla ja peagi kolitakse kokku vadistas Heidi. Kolme nädala pärast kohtusime ja kui suhtest juttu tegin, ajas Heidi silmad suureks ja imestas, et kas ma polegi kuulnud, et see on ju läbi. Põhjuseks, et motikavend kirjutas samal ajal veel mitme naisega ja külastas neid järjekorras. Ja pealegi on Heidil juba uus, seekord tema jutu järgi üks ääretult sümpaatne mees siit 100 km kauguselt. Too ei olnud küll veel oma Tai naisest  ja kahest lapsest lahutatud, aga teeb seda peagi. Seda aga siiski ei juhtunud ja Heidi jätkas otsinguid. Mis sellest loost edasi on saanud, ei tea, sest Heidi vahetas töökohta.

Inimestevahelised suhted ja suhtumised on üsna vabameelsed. Esmavisiidil perearstile esitati mulle terve rida küsimusi nagu tavaliselt, et aadress ja telefon ja töökoht ja tsiviilstaatus. Ütlesin, et olen 7 aastat abielus olnud. Doktor uuris igasuguste haiguste sealhulgas ka suguhaiguste kohta. Küsis et kas mul on üks ja kindel partner. Kordasin veelkord, et olen abielus, perearst ajas silmad punni ja palus mul veelkord vastata kas mul on üks või mitu seksuaalpartnerit.
Linnakeses, kus meie elame, oleme meie tõenäoliselt ainsad, kellel mingisugust looma pole. Kui eelnevalt rääkisime, siin meeste ja naistevahelisest suhetest ja armastusest, siis täiesti teisel tasandil on armastus koduloomade eelkõige kasside ja koerte vastu. Minu töökohas on kõigil mu kahekümnel töökaaslasel mingi elukas, mis on tavaliselt põhiliseks jutu teemaks. Algul arvati, et mina kui välismaalane ehk ei saa norra keelest aru, et ma midagi ei räägi,  aga mul ei ole lihtsalt millestki rääkida antud teemal ja ei hakka ma ka omale kassi võtma ainult seepärast, et mõni sõna sekka öelda. Kusjuures huvitav on see, et armastus mida pakutakse oma lemmikloomadele, oleks väga teretulnud ka inimestele endile. Imeilusad kampsunid, uhked papukesed, kallid jõulukingid, helkuriga talvejoped, multivärvilised mänguasjad, matkad mägedesse jn on vähesed teemad igapäevastest koduloomajuttudest. Igasugune kogemus ja teadmine tuleb ikka elus kasuks. Olen tunduvalt targemaks saanud merisigade hingeelust, koerte diabeedi põhjustest ja ravist ning kust saada kassidele kleitide õmblemiseks lõikeid jne. Ükskord panin Facebooki üles sellise ütluse: Iga lill vajab kasvamiseks päikest ja iga inimene armastust, et olla inimene. Kuigi mul on ikka üle 300 norraka sõbralistis, siis sain täpselt kolm like, mis tähendab siis, et see meeldis neile.  Teinekord panin samas laadis ütluse, aga asendasin inimese koeraga ja sain 140 like. Ei hakka siin statistikat tegema, aga loomad osutusid tunduvalt populaarsemaks.
Kui päris aus olla, siis tean üsna täpselt, millised loomad ja mis nimedega mu töökaaslastel on. Kas mu kolleegidel aga elukaaslased või abikaasad on, seda pole jutuks olnud. Vana aasta õhtul hoiatati mindki, et ma rakettidega liiale ei läheks, sest koera psüühilisele tervisele ei mõju see hästi. Facebookis oli üleval video, milliseks muutub koer kui uusaastapaugud käima hakkavad. Näidates üles kollegiaalsust ei teinud me ühtegi pauku, mida aga ei saa öelda teiste linnaelanike kohta. Seda võib küll õelda, et loomakesed ühendavad meie linna inimesi. Nimelt läks ükskord väike valge koerake Leo kaduma ja Facebooki üleskutsele minna Leod otsima reageeris 150 kohalikku inimest, kes pimedas taskulampide valguses mägesid ja tänavaid läbi kammisid.  Leo käis aga oma tiiru ära ja tuli ise  koju tagasi, mille üle kõigil otsijatel hirmus hea meel oli.
Lisaks sellele, et inimesed ise on pooleldi facebooki elama kolinud, on ka koertel oma profiilid. Alguses võib segadusse ajada, et kas too Dag Morris Holm Pedersen on kellegi vend või isa või onu, siis lähemalt uurides ja kondi eest tänusõnu lugedes, saab aru, et tegemist on ikkagi koeraga, kellele antud nii inimema kui inimisa perekonnanimi. Siinkohal väike väljavõte otse Dag Morrise facebooki profiilist: Aitäh sulle õde Linda (inimõde), et ma sinu pool puhkusel sain viibida. Nüüd olen rõõmus, et olen jälle koduvaibal ja oma rahva seas. Närin konti ja mõtlen, et armastan sind. Sinu Dag Morris.
Vahel on isegi raske aru saada millisest lapselapsest parasjagu räägitakse, sest koerad ja kassid kuuluvad lastega ühte kategooriasse. Selleks et juttu mõista, peab inimest hästi tundma. Näiteks kui meie naabri Bente jutustab, et vanaema väike Storm tuleb täna külla, siis me juba teame, et suur must tigeda näoga rotveiler on saabumas.
Ühel päeval palus minu töökaaslane, et kas ma sõidutaksin ta loomakliinikusse, sest tema paar kuud tagasi tänavalt leitud hiirel oli kõrv paiste läinud ja seda tuli arstile näidata. Juhtum osutus nii dramaatiliseks, et valgel hiirel tuli lausa nädal aega loomakliiniku haiglas veeta.

Kohtumine põhjapõtradega……

Minu kõige suurem unistus siia kolides oli näha oma silmaga  põhjapõtru. Esimesel kohtumisel põhjapõtradega jätsime auto tee äärde seisma ja ei jõudnud ära imestada kui nunnud on pisikesed kevadel sündinud tallekesed. Vanemate taga lontides liigutakse suurte hordidena mööda mäe külgi ja teeveeri. Talvel on mu lemmikud helevalged, suve poole muutuvad iga päevaga pruunimaks. Kohalike jutu järgi tuuakse igal kevadel sõjalaevaga terve koorem põhjapõtru meie saarele, et nad saaksid siin loodusandidest toituda. Sügisel korjatakse jälle kõik kokku ja viiakse tagasi, nii et saamid, kes nende omanikud on saaksid neist vorsti teha ja suveniire valmistada. Kohalikud ei pööra loomakestele suurt tähelepanu, pigem kiruvad neid, kuna kaunid aialilled ja kapsapead on põtrade lemmiktoiduks. Ükskord sõime Faustoga lõunat ja kuuleme, et keegi koputab uksele. Fausto läks siis vaatama, et kas keegi tuleb meile külla. Ust avades vaatas vastu põhjapõder, kes vahelduseks oma sarvega meie verandat toksis ja meie aia umbrohust end kostitada lasi. See et sarvekandjad mööda aedasid ja tänavaid kolavad on täiesti igapäevane. Autoga sõites peab ettevaatlik olema, et parve sisse ei sõida. Teede peal on tavaliselt märgistus olemas, aga vaatamata sellele peab ettevaatlik olema.



Suvel kui päike lõõmab otsivad põdrad varju tunnelist. Kahekümne kolmekümne liikmeline grupp jaotab end kahekilomeetrisesse  tunnelisse ära ja sätib end jahedale asfaldile istuma. Selline isetegevus ei meeldi muidugi kohalikule teedevalitsusele, kelle ülesandeks on kindlustada turvaline liiklemine sõidukitele. Vastutusrikka ülesande ajada elukad tunnelist välja algab sellega, et pannakse välja punane tuli, mis tähendab siis, et sisenemine tunnelisse on keelatud. Mitmetunnise aktsiooni käigus on põdrad tunneli teisest otsast välja aetud ja tavapärane liiklus taastub. Loomad viskavad end mõnekümne meetri kaugusel tunnelist külili ja jäävad ootama, et tüütud väljaviskajad lõunale läheksid või tööpäeva lõpetaksid. Kui aeg küps, ei jäeta võimalust kasutamata ja kinnine ruum  täitub jälle sarvikutega. Lõpuks suletakse tunnel nädalateks, sest teetöötajatel pole ressursse iga päev loomi karjatada. Nad panustavad pigem ümbersõidule, mis on küll 3 km pikem, aga kulgeb mööda mäe nõlva ja on hea nähtavusega.
 Minule isiklikult tundub, et kevadeti on põhjapõdrad nagu ärksamad ja saavad asjadest rohkem aru. Suve lõpu poole seisavad ilma mingisuguse hirmuta keset teed ja ei reageeri ei tuututamisele ega mürinale. Siis istud ja ootad autos, millal härra otsustab teelt ära minna. Sügiseti on mõnel sarved nii suureks kasvaud, et vaesel loomal on kõndides raske tasakaalu hoida, kuna pea kaldub kontrollimatult ühele poolele. Kui looduse poolt õige aeg kätte jõuab, kukuvad tüütud sarved mägedesse maha. Saamidele on see aeg teada, nemad  korjavad  suveniirid kokku ja müüvad oma poekestes 5 euro eest turistidele maha
.
Põhjapõtru võib tõesti kohata igal sammul-nii aias, maanteel, mägedes kui ka tänavatel. Hammerfestis on selline tava, et kui loomad satuvad keset linna või sinna, kus nad mingil juhul olla ei tohi, siis teatatakse linnapeale, kes siis tuleb oma roosa mootorrattaga ja ajab sarvikud minema.  Põhjapõtrade jaoks on loodud ka eraldi politseiüksus-põhjapõdrapolitsei. Mundrikandjate ülesandeks on põtradele koha kätte näitamine, nende linnapildist eraldamine  ja kõige muude probleemide lahendamine, mida sarvekandjad tekitavad.


Meie hea sõber Jan Egil pajatas, et kui tema üks öö kõrtsist jala koju tuli, siis seisis põhjapõder keset teed. Tema haaranud loomal sarvedest kinni ja raputanud teist. Kas tegemist on müüdi või kõrtsijärgse seisundiga, seda teab viikingite järeletulija ise. Meie ei ole aga ühegi põdraga lähemale kui 3 meetrit sattunud, sest inimese lähenedes võtavad nad hoogu ja karglevad minema.
Mina ei ole siiamaani aru saanud, kuidas need põhjapõdrad sügiseti üles leitakse-igaüks räägib isemoodi juttu . Tegin ükskord ühe saamiga juttu nii maast kui ilmast ja siis nii huvi pärast küsisin, et mitu sarvekandjat tollel on. Saami proua vaatas mind altkulmu ja lausus: Küsida ühelt saamilt, kui palju tal põhjapõtru on, tähendab sama kui ma küsin sinu käest palju sul pangaarve peal raha on“. Ma olin täiesti pahv ja vahetasin ruttu teemat.

Relvitud ja kollase vestiga võsas passivad politseinikud.

Sõidame parasjagu Altast jälle kodu poole. Ümbrus on vaikne ja polaarpäike särab taevas. Üksikud põhjapõdrad söövad sammalt teepiirete taga ja üksildane  jalgrattur väntab suurt pagasit kandes oma suure eesmärgi Nordkapi poole. Liiklus on hõre ja must asfalt ohkab  kuumusest. Vaatan auto aknast suu ammuli ümbritsevat loodust nagu tavaliselt ja kahetunnine sõit tundub ääretult igav ja pikk. Kuigi elame reeglite riigis Norras on Fausto hingelt itaallane ja liiklusmärkidele erilist tähelepanu ei pööra. Mul on ka kama kaheksa ja parem ongi kui kiiremini sõidame, jõuame rutem pärale.
Äkki kargab põõsast välja kahemeetrine trollivälimusega mees, vehib kollase vestiga keset teed ja edasisõitmine muutub võimatuks. Fausto reageerib situatsioonile kiiremini kui mina ja hõikab mulle: „See on kriminaal, kihutame“. Kindlalt venelaste jõuk, kes tahab meid röövida“
Sel hetkel selgineb mul pilt silmade ees ja suudan kollase vesti pealt kokku lugeda-politsei.
„Pea kinni, see on politsei“. teadustan Faustole.
Julge teepealne troll topib omale vesti selga ja viipab, et peame tema põõsa juurde sõitma.
Fausto  vaatab mulle veel kord skeptiliselt otsa, aga teeb siiski seda, mida kästakse. Uhkel sammul liigub õliriigi korravalvur meie auto suunas ja mida lähemale ta jõuab, seda rohkem saab selgeks, et asi hakkab hapuks minema. Fausto peab terve autoakna alle kerima, et politseiniku suur pea sealt sisse mahuks.
„Teen Teile teatavaks, et olete kurjategijad, sest sõitsite 60 tsoonis 75 tunnikiirusega. Teie dokumendid palun“.
„Oi kas tõesti sõitsime nii kiiresti“ tegin naiivse näo.
„Sõitke nüüd siit 5 meetrit edasi ja rivistage end eelmiste autode järele. Ma ei saa teile praegu trahvi teha, sest ma olen siin üksi ja mul pole autot“.
„Aga kui me väga vabandame ja ütleme, et sellist koledat pattu me enam kunagi ei tee, kas siis saaks ehk leebemalt läbi?“ proovin muutuda madalamaks kui muru.
„ Norra riigis ei ole kiiruse ületamine lubatud ja temasugust isamaa teenimisele pühendunud meest te juba ära ei räägi“-jääb  too enesele kindlaks.
Keerame siis kurikuulsa põõsa taha ja meile avaneb vaade, kus 5 autot on meiega samasugusesse olukorda sattunud-üks norra-ja neli poola numbrimärgiga.
Lähemalt uurides paistabki põõsast mõõduaparaat ja selle tagant suure kerega politseinik, kes uusi ohvreid ootab. Samasuguse tehnikaga peatab ta veel 3 masinat, neist 2 välismaa numbrimärgiga.
„Ma olin kindel, et meid tahetakse röövida ja ainus mõte oli, et kui mööda sõita ei saa, siis sõidan kurikaelast üle.“ võttis Fausto teema uuesti üles.
„Itaalias ei ole küll selline asi võimalik, et politseinik istub üksi ilma relva ja autota põõsas ja peatab julgelt autosid kinni!“
„Ei tea palju ta meile väänab?“ vaatasin Faustole otsa. Too kehitab õlgu.
Ei julge autost välja ka ronida, äkki pannakse summale veel otsa.
Sama äkitselt nagu põõsamees teele ilmus, on kohal ka politseiauto. Uks avaneb ja välja astub kahemeetrine blondiin politseikostüüm ümber keha liibumas. Põõsamees rivistab end iluduse ette üles ja kannab nagu korralik tuhvlialune kogu oma tegevuse raporti üle. Kuulen, et ta kutsub näitsikut Ritaks. Kõigile kinnipeetutele on selge, et Rita on boss ja nüüd tuleb ainult saatust oodata. Peale tunniajast ooteaega on Rita krapsti meie auto juures ja küsib hiirehäälega:
„ Miks te nii kiiresti sõidate- 60 tsoonis 75 ga. Ma pean teile nüüd Norra trahvisüsteemi tutvustama. Kui te oleks 90 ga sõitnud, siis ma oleks teie load ära pidanud võtma ja teid vangi saatma, aga praegu on 3000 norra krooni. Siin on arve ja minge makse pangas ära“ noomib ja informeerib Ritakene meid  vaheldumisi.
Tunnetan, kuidas Fausto seest keeb, sellise kiiruseületamise eest ühte ehtsat itaallast noomida on liiga palju. Vaatamata kõigele hoiab ta end vaos.
„Head reisi ja turvalist liiklemist“ soovib Rita ja kaunilt lakitud küüntega käekene ulatab Faustole trahvikviitungi.
Vaatan ringi, kus põõsatroll on jätkuvalt ametipostil. Selleks korraks on ta oma töö katkestanud ja ootab truult politseiauto juures piitspeenikest Ritat , et korrektselt tema järgmist käsku täita.
Hakkame edasi sõitma. Teadustan Faustole igat liiklusmärki, mis teele üles on pandud. Tavapärasest sõiduajast kulutame täna kojujõudmiseks tunduvalt rohkem.

Põhja Norra mälestused aastast 2012-2015