MAAILM PAKSUDE MÄTTA OTSAST
Kairi Kuur, Fausto Gobbi.
3. peatükk.
Paksud arsti juures.
Kui ajalehti lugeda, erinevaid telesaateid vaadata või kuulata raadiost dietoloogide ja südamekirurgide arvamusavaldusi, kerkib tahtmatult silme ette pilt, et esmajoones ongi paksud need, kes oma haiguste ja ülekaaluga tervishoiusüsteemi koormavad. Reaalsus on aga paraku selline, et paljud paksud lähevad arsti juurde alles viimases hädas, sest kardavad juba ette, kuidas arstid nendega käituvad.
Doktori kabinetiuksest sisse hiilides valitakse tavaliselt taktika, et hoitakse pilk maas ja manatakse kurb nägu ette, mis võimaldab sisseastuja igast kehaosast välja lugeda, et patsient polegi proua Tamm või Kask, vaid hoopis proua Paks. Mõnedele arstidele meeldib selline alandlikkus väga ja nad lisavad veel õli tulle juurdegi. Mu hea tuttav, kes on samuti parajalt paks, rääkis loo, kuidas arst oli teda niimoodi alandanud, et tal hakkas nuttu löristades süda lööke vahele jätma. Doktoriproua ei piirdunud aga üksnes temaga, ta mõnitas ka mu hea tuttava hauas olevat ema, kuna too polevat tütrele tervislikke eluviise õpetanud ning oli lisaks kindlasti ka ise paks. Kusjuures ta oligi paks, aga elas 97-aastaseks ning ta ainus arstilkäik kogu elu jooksul piirdus kahe hamba väljatõmbamisega. Seda mu sõbranna muidugi doktor Paksude Hirmutajale ei öelnud, kuigi minu meelest oleks võinud küll.
Edasi läks asi nii, et sissejuhatavate solvangute järel asus doktor pikema jututa mu sõbrannal vererõhku mõõtma. Aga oh häda, vererõhumansett jäi patsiendile nii kitsaks, et sellega oli võimatu mingeid mõõtmisi läbi viia. Tuttav tunnistas, et tal oli sellepärast olnud nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Kas ei peaks aga häbi olema hoopis doktoril, kes ei suuda muretseda endale mansettigi, millega ükskõik mis suuruses inimesel vererõhku mõõta? Ja pealegi, mis on arsti ülesanne? Sellest loost lähtuvalt tundub, et selleks on inimesi mõnitada nende kehakaalu pärast, et nad hiljemalt visiidi lõpuks närvišokini viia. Muide, doktor olevat käskinud mu tuttaval kolme kuu pärast tagasi tulla. Mis te arvate, kas ta läheb?
Eelnev näide ei tähenda muidugi, et kõik arstid sellised oleks. Mõni väga entusiastlik doktor oma tööaega solvamise peale ei raiska ja asub kohe asja kallale. Vaatamata sellele, et patsient kurdab valu kõrvas, on doktori esimene lause kõrva uurimatagi, et võtke kõigepealt kaalust alla! Järgmiseks suunatakse patsient südame kardiogrammi tegema, siis kuulatakse kopse, mõõdetakse vererõhku ja jalgade paistetust. Seejärel otsitakse sahtlitest ja riiulitelt välja kõiksugu kaalulangetamise brošüürid. Visiidi lõppedes on paksul suur kilekott peeneks saamise materjali täis, aga kõrv ikka valutab.
Ent nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Vahel mõni iriseb hoopis selle kallal, et näe, ise on arst, aga vaata kui paks ja kuidas ta üldse niimoodi inimesi ravida saab. Silmitsedes iga korda seda kommikarpide hunnikut oma arsti lauanurgal, mõtlen sageli, et inimesed on ise hulga arste paksuks söötnud, sest kui mõnigi doktor peaks endale sisse ajama kogu selle šokolaadikoguse, mis talle tuuakse, siis ilmselt ei mahuks ta peatselt oma kabineti uksestki sisse ega saaks tõesti enam ravida peenikesi, rääkimata paksudest.
Nii, nagu iga inimene on erinev, on seda ka doktorid. Paljud neist on suure südamega ja näevad ka inimest, mitte ainult tema puudusi ja probleeme. Olgu inimene paks või peenike, terve või haige – igaühe jaoks on tähtis, et temasse suhtutaks austusega. Igasuguse teadusliku uuringuta võib aga väita, et arstikabinetis satuvad paksud väga harva kiituse ohvriks. Sest ikka on neil mõni asi viltu, olgu siis liiga kõrge veresuhkur või D-vitamiin, mida on liiga vähe. Isegi kui paksul on mõni tervisenäitaja korras, ei peeta seda tähtsaks mainida, sest maksanäitajatest võib ikkagi välja lugeda, et maks on rasvunud, ka on kolesterooli laes jne. Et sama palju terviseprobleeme on ka peenikestel, pole üldse tähtis, sest paks on ikkagi igatepidi allapoole arvestust, aga imekombel ta siiski veel elab ja näe, tuleb isegi arsti juurde.
Iga kord aga, kui mu naabritädi arsti juurest koju tuleb, on ta endast lausa sedavõrd väljas, et lamab mitu tundi diivanil ja kuulab plaadilt vaalade häälitsusi, et maha rahuneda. Ainsad meditsiiniga seotud kohad, kus talle käia meeldib, on apteekide tervisepäevad, kus viiakse läbi osteoporoosi ehk luude hõrenemise kontrolli. Teadupoolest paksudel kõikide muude hädade kõrval luud ei hõrene või kui hõrenevad, siis haruharva. Iga kord, kui tädi on jälle kusagil oma luid mõõtmas käinud, astub ta üle näo särades ka meilt läbi ja annab teada, et mõtle, kõik olid seal hädas oma hõredate luudega, aga temal oli kõik korras ja ta sai üksnes kiita ning seda veel proviisoritelt ning teiste ees.
Teame juba, et nüüd peame ka meie talle takka kiitma, sest arstide tööd tuleb ju millegagi kompenseerida ja kui ma ükskord ettevaatamatusest küsisin, kuidas tal viimati perearstil läks, kaotas ta sekundiga igasuguse tuju ja küsis, kas mul on käepärast peavalutabletti. Enam ma sellist jama talle ei korralda, vaid pigem keedan tassi teed ja ajame niisama juttu sellest, kui hea on elada, kui kont on tugev ja jõuab pead kanda.
