Keegi meist ei
oleks osanud arvata, et elu muutub päevapealt. Kõik käis nii kiiresti, et
tõmbas lausa hinge kinni. Itaallane Fausto Gobbi, kes harjunud reisima kogu
maailmas, oli veebruari alguses just Itaaliasse tagasi tulnud Jaapanist. Sõbrad
küsisid, kas ta viirust kaasa ei toonud. Sel hetkel ei pööranud mitmekordne Itaalia
judomeister aga sellele küsimusele
üldse tähelepanu, sest midagi seal Hiinas toimus, aga kogu aeg toimub kuskil
midagi.
Fausto Gobbi
otsustas siiski Eestisse lennata, oma teise koju abikaasa juurde, et siis
nädala pärast tagasi Milaanosse naasta. Lootusega, et küll siis on kõik jälle
korras. Läks aga teisiti.
Itaalias levis koroonaviirus
nagu kulutuli ja riigisisesed piirangud läksid aina karmimaks. Rahvas sõna
otseses mõttes põgenes Põhja-Itaaliast lõuna poole. Seda said loomulikult teha ainult
need, kellel oli kuhugi minna. Eestis oli sel hetkel veel täiesti rahulik.
Samas mõte tagasi Itaaliasse minna oli Faustol jätkuvalt olemas. Siis ühel
hetkel lõppes lennuühendus Milaanoga täielikult. Faustol plaan Itaaliasse
pääseda aga siiski ei kadunud, küll sai selgeks, et meist keegi ei tea, millal.
Teadmatus, millal sa jälle oma lähedasi ja armsat suguvõsa näed, teeb küll aeg-ajalt
närviliseks, aga pikapeale ütles terve mõistus, et praegu on kõige parem olla
rahulikult Eestis.
Faustol on tihe
kontakt oma Itaalia lähedaste ja sõpradega, kes kõik annavad samuti märku, et
ärgu ta praegu küll Itaalia peale mõelgugi. Juba kuuendat nädalat järjest
peavad inimesed seal sõna otseses mõttes toas istuma, välja on lubatud minna
ainult poodi või apteeki, tööle või koeraga jalutama. Fausto sõbrad kirjeldavad
poes käimist kui tohutut ettevõtmist, sest poodi lastakse korraga vaid
kakskümmend inimest. Toidupoodide uste taga vonklevad mitmekilomeetrised ostjate sabad. Meile võib
tunduda, et kuidas nad küll viitsivad seal sabatada, aga itaallaste jaoks on
see praegu üks vähestest võimalustest üldse kodust välja saada, õues olla.
Temperatuur on üle 20 kraadi, kevad lausa hüüab oma imetabasel moel, ja toas
istumine koos laste, abikaasa ning koduloomadega nii pikka aega ajab inimesed
sõna otseses mõttes hulluks. Eriti itaallased, kes armastavad õues olemist,
suhtlemist ja vabadust.
Veelgi enam, Itaalias kehtestatud reeglite
järgi on inimestel lubatud käia ainult selles poes, mis asub nende kodu
lähedal. Ja ka poed ise pole enam see, mis varem, lettidel on vaid toidukaubad
ja muud esmatarbekaubad, kõik muu pudi-padi on ära korjatud. Kui politsei su
tänaval kinni peab, siis peab sul olema ette näidata ostunimekiri või siis
tooted, mida oled poest ostnud. Samas ühe Fausto sõbra poeskäik võttis aega
viis tundi, selle ajaga sai ta lisaks kaubale ka päikesepruuni näo.
Ja inimesed ei suuda enam tõesti toas
istuda, üksteiselt laenatakse juba koeri, et õues tähtsa näoga vähemalt väike
tiir teha. Või siis võimeldakse rõdudel, et natukenegi ilusast ilmast osa
saada. Need, kellel võimalus tööl käia, peavad tänaval liikudes kinnipidamisel
ette näitama paberi koos töökoha aadressi ja nimega.
Itaallased on harjunud ringi liikuma,
paljudel on majakesed mägedes või mere ääres. Riskitakse
ka praegu ja mõnel läheb isegi õnneks linnakorterist mägimajakesse jõuda.
Teadmatus, mis
edasi tuleb, tekitab aga paljudel pingeid pereelus, mis võivad olla nii
isiklikku laadi kui ka majanduslikud. Paar
Fausto sõpra, kes on aastaid turismiettevõtet pidanud, pakkisid pillid kotti,
sest tulevik on tume ja töötajatele ei jõua palka maksta. Mis saab Fausto enda
juba vanaisa aegadest asutatud perefirmast, on täna veel vara öelda.
Juba praegu on
teada, et Itaalias ei avata koole enne sügist, kui sedagi. Rannad, mis on
suviti puupüsti puhkajaid täis, ootavad otsust, kuidas, millal ja kas üldse.
Itaallased naljatavad omavahel, et rannas pannakse siis ilmselt ka klaaspaneelid
suvitajate vahele nagu praegu poes on müüjad ostjatest eraldatud.
Fausto ema on
78-aastane, elab üksi ja kuulub
riskirühma. Tõsiste mäluhäiretega vanaproua ohjeldamine telefoni teel, olgu
Itaaliast kohapealt või nüüd ka Eestist, on üsna suur väljakutse. Vanad
rutiinid nagu igapäevane poekülastus koos ohtra suhtlemisega on tal nii veres,
et iga poole tunni tagant peab keegi sugulastest talle helistama ja ütlema, et
ole ilusasti kodus, välja sa ei tohi minna! Fausto vend viib emale poekoti
iganädalaselt ukse taha, igasugune sotsiaalne suhtlus käib ainult telefoni
teel. Vanainimene ei adu aga ohtu ja vahepeal teeb ikka õue peal tiiru, kui
keegi pole just äsja helistanud, või siis väikse käigu apteeki, sest tunne
tuleb peale, et on ju vaja rohtu osta. Selles olukorras ei olegi muud teha, kui
palvetada, et kõik läheks hästi ja viirus emale kusagilt külge ei haakuks.
Itaalias on 64 miljonit elanikku ja
selge on see, et kõiki reeglitest kinni pidama panna on keeruline, kui mitte
võimatu. Ikka ja jälle on kuulda, et kuskil kinniste uste taga avastati 20-liikmeline
eakate inimeste grupp, kes kärarikkalt kaarte mängis või mõnd muud sotsiaalset
ettevõtmist nautis. Ongi tekkinud olukord, kus osa inimesi istub kuulekalt
kodus ja on tasapisi hullumas ning teine osa reegleid eirates viiruse
tõkestamisele käega lööb.
Välja minnes on
Itaalias maski ja kinnaste kandmine kohustuslik. Kui sul vastavat varustust ei
ole, siis sind ka poodi ei lasta. Fausto sõber, kes peab ajalehekioskit, saab pidevalt klientide käest
tõreleda, et ta maski väga täpselt ette ei sea.
Kuigi me loeme,
et oht on suurem vanematele inimestele, murrab viirus Itaalias ka noori. Fausto
30-aastane judosõber piinles nädal aega 40-kraadises palavikus ja kui püsti
tõustes hingamine raskeks muutus, siis kutsus kiirabi. Kiirabi küsis, et kas ta
rääkida jaksab - kui vastus oli jaatav, siis öeldi, et istuge kodus. Teise
sõbra 80-aastase isa viis kiirabi kaasa öeldes sugulastele, et ärge muretsega,
me süstime talle morfiini, et kui ta sureb, siis ta mingit valu ei tunne.
Fausto perefirma 55-aastane raamatupidaja on aga olnud juba viis nädalat
haiglas, viimane nädal, kui respiraator ära võeti, tegi isegi paar sammu, aga kukkus
siis uuesti kokku. Praegu on ta
jälle hingamisaparaadi all.
Tänaseks päevaks on Itaalias surnud juba
üle 20 000 inimese.
Fausto ja ta sõprade sõnul
on imelik, et rahvas ikka ülistab oma juhti ja valitsust kriisi eduka
käsitlemise eest. Jalgpallis, kui üks meeskond kaotab teisele 4:0, siis
vahetatakse treener igasuguse küsimuseta välja. Nii suure inimkaotuse puhul
oleks ju loogiline, et ka Itaalias toimuksid mingid muutused. Praegu püsib aga
valitsus nagu raudnael.
Fausto on
Eestis ja ta ütleb, et praegusel hetkel ongi see parim paik maailmas, kus olla.
Tal on siin naine, korter ja maamaja. Ta on kahe riigi vahel käinud juba 14
aastat. Mitmekordne itaalia judo ja sumotšempion armastab siinset kultuuri ja
inimesi. Kõige suuremaks erinevuseks kahe maa vahel peab ta seda, et itaallased
on sõbralikumad ja armastavad rohkem kallistada. Eestlased naljalt võõrast ei
tervita ja hoiavad alguses rohkem omaette. Itaallastel, kes armastavad
sõpradega väljas käia ja niisama maast ja ilmast rääkida, on praegu seepärast
kinnisevõitu eestlastest veel kordi keerulisem, sest sotsiaalse suhtlemise äralõikamine
on nende jaoks peaaegu elu lõpp. Aga olukorda Eestis ja Itaalias ei saa hetkel
võrreldagi, siin elame nagu paradiisis, meil on võimalus õue minna, looduses sportida
ja oma aias toimetada.
Fausto sõnul on
nende aastatega, mis ta Eestiga seotud, õnneks üsna palju edasi liikunud ka
eestlaste toidukultuur. Inimesed on muutunud rahvusvahelisemaks ja armastavad
proovida teiste maade roogasid. Paljud armastavad
itaalia toitu ja see aitab Fausto sõnul tal Itaalia kultuuri Eestis arendada.
Praegu, kus maailmas valitseb eriolukord, on hingelt suur spordimees leidnud
endale täiesti uue tegevuse - seekord köögis. Ta valmistab käsitsi itaaliapäraseid
ravioole ja teeb ise itaalia jäätist. Esimestel päevadel mõtles, et prooviks
niisama õhtuks midagi suupärast meisterdada, aga paari foto järel internetis tuli
sõpradelt nii palju tellimusi, et nüüd jätkub rakendust igaks päevaks. Itaallasele
kiitus väga meeldib.
Praegu ongi aeg võtta päev korraga. Pikalt ette mõtlemine teeb rahutuks ega tee nagunii midagi
paremaks. Fausto vaatab iga päev internetist, millal on lootust, et lennukid
jälle liikuma hakkavad. Siin
on hea, aga koduigatsus on suguseltsikesksel itallasel ikkagi väga suur.