Miami

Miami-Florida

Nagu linnutiivul jõudis kätte 13.november ja meie lennupiletid tuli kasutusele võtta. Seekord olime ostustanud proovida lennufirma Alitalia teenuseid. Kuna itaallased on suhteliselt luksust armastav rahvas siis arvasime, et lennukis on kullast toolid ja pastat pannakse lusikaga suhu.Paraku juba lennukil oma kohta otsides pidi külg ees minema, muidu ei oleks vahekäiku ära mahtunud. Leidsime oma kohad ja sättisime end lennuvalmis. Toolid olid väiksemõõdulised ja käepidemed üles ei käinud, nii et end tooli pressides valgusid  kehavormid üle käepidemete.Seejärel saabus üks Makedoonia daam oma emaga ja hakkas kamandama, kus kõik istuma peavad, et tema istub oma ema kõrval ja teised istugu kuhu tahavad. Lennukis puhkes peaaegu mäss kuhu oli kaasatud ka üks peene pihaga stjuardess. Kuna endise Jugoslaavia riigi kodanik nii ebaviisakalt inimesi kohtles, ei olnud keegi nõus oma kohast loobuma ja solvunud proua pidi oma emast eraldi istuma. Lennukiiste pressis igalt poolt oma raudse konstruktsiooniga kehasse. Stjuardessid sõitsid toidukäruga ja põrkasid kokku iga teise istmega, sest vahekäik oli käru jaoks sentimeetritega välja arvutatud ja iga väiksemgi kõrvalekalle rajalt lõppes pauguga. Peenest itaalia köögist oli asi kaugel. Saia vahele pandud suvikõrvitsa viil ja maitsetu muffins olid need, mida sellise suure toidukultuuriga maalt ei oota. Ootused itaalia rahvusliku lennufirma teeninduse suhtes olid kõrged, aga tegelikkuses pidi mõtlema kogu aeg, kas me suudame selle lennu üle elada või mitte. Rahvas lennukis oli rahutu, sest ruumi oli nii vähe, kogu lennuki peale polnud ühtegi vaba kohta ja isegi stjuardessid pidid kodamööda oma rauast toolis magama, kust võimlevad inimesed edasi tagasi mööda käisid. Aga nagu ikka, inimesed taluvad rohkem kui nad arvatagi oskavad.Nii ka meie. Pool tundi enne Miami lennujaamas maandumist oli selge, et ka sellistes tingimustes on võimalik ellu jääda. Tunnelist hakkas jälle paistma valgus, meid ootas ees 30 soojakraadine Miami. Kui me lõpuks lennukarbist välja saime, siis tundsime kuidas saun on kütte pandud ja higi hakkab kõrva tagant jooksma.Kõndisime uhkelt 50 leheküljeline dokumentidepakk, kuhu kuulusid kõik hotelli ja kruiisi check inid jne, käes passikontrolli , et olla valmis milleks iganes. Kuna olime aga ühed viimastest ja kiilaspäine kontrolör ilmselt tahtis ka koju minna, siis pidime ainult sõrmejäljed andma ja vastama, kas me lähme mingit bisnesit ajama. Fausto sositas mulle hiljem, et kas ta tõesti arvaas, et selliste vabaaja riietega inimesed lähevad äri ajama. Igal seinal lehvis, et kõik oma kaasatoodud õunad ja banaanid peab dokumentidesse kirja panem, et sa jumala eest mingeid putukaid, usse ega muid baktereid USA-sse ei tooks. No minul oligi seljakotis 2 õuna, 1 terve ja  1 poolik pirn. Otsustasin riskida ja salakauba ilma üles kirjutamata riiki smugeldada. Tollikontrollis  nagu meie puhul ikka kui ametnik vaatas Fausto peale suunati meid ekstra kontrolli. Mõtlesin, et nüüd on vangi minek, pole ju mu õunad registreeritud ja nüüd tuleb see kõik välja. Suurest skannerist lasti läbi kogu meie pagas. Pagasikontrollija oli suure jutuga ameeriklane, kes oma kolleegile midagi selgitas ja ei viitsinud mu seljakotile isegi pilku heita. Nii et õunad jäid alles ja olime valmis astuma unistuste maale -Ameerikasse. Miami lennujaam oli meeletult kirev-igasuguvärvi inimesi ja kisa ja kära igast nurgast. Fausto on tark mees, tema leidis esimeselt korruselt taksopeatuse. Sealne kolmemeetrine mustanahaline taksokorraldaja ütles, et meie hotell on lennujaama ümbruses ja me peame sinise takso võtma, et kollased on pikema ma jaoks. Ja pealegi me võime minna kolmandale korrusele, kust läheb tasuta buss hotelli juurde. Leidsime isegi tolle bussi üles ja bussijuht väitis, et tal on kaks vaba kohta. Minu silmad küll ei seletanud, kus need kaks vaba kohta on, ilmselt oleks pidanud tooli alla istuma. Mina pirtsutasin ja ei olnud nõus. Tõstsime oma kohvrid bussi pealt maha. Bussijuht jätkas kahe koha reklaamimist, nagu need oleks olemas! Marssisime nagu maakad jälle esimesele korrusele ja taksojärjekord oli 200 meetriseks kasvanud. Meie kolmemeetrine sõber tundis meid aga jälle ära ja seekord leidis meile sinise takso kiiresti. Väike kuubalasest taksojuht töötas nagu konveieril, viskas meie kohvrid pagasiruumi, surus mind ja Faustot tagaistmele ja sööstis kohalt nii, et tuld lendas. Nojah tundub, et oleme väga teretulnud Ameerikasse. Hotelli fuajee oli paksult värvilisi turiste täis, kes meie kruiisikaaslasteks osutuvad. Peale, seda kui mustanahaline teenindaja oli pool
 tundi
 arvutanud palju on 100+13 saime ka oma toa ja otse välibasseini kõrval. Seda võimalust ei jätnud me kasutamata. Kuigi hotell oli rahvast täis, olime ainult meie, kes basseinimõnusid kasutasid.Peale karastavat suplust, kui Fausto kohvreid avas, panin ajaviiteks teleka käima, et vaadata, mis siin Ameerikas siis toimub ka. Esimene, mida ekraanilt lugesin oli, et Pariisis on sõda. See naelutas mind mõneks hetkeks aru saam, mis siis nüüd lahti on. Fausto ütles seepeale, et see ongi see pagulaste sisserände tulemus.Vajutas mul nina ees teleka kinni ja teatas, et oleme puhkusel. Ta ütles, et nüüd tuleb üks tema eksperiment läbi viia. Et hotelli sõites, tema nägi midagi ja tahab seda nüüd kontrollida. Tegime palmide all mõned pildid ja leidsime salajase otsitu kiiresti-mis siis muu kui MCDONALDS. Nojah mehed teavad ja tunnetavad, mis tervislik on. Vähemalt see Mcdonalds sarnanes väga Euroopa omaga, ei mingeid ülemõõdulisi burgereid ega kaheliitriseid joogitopse. Olemas oli salat ja kõik muu mis Euroopaski.
Sellega  kulmineerus, meie esimene õhtu Miamis. Eestis oleks kell juba 6 hommikul olnud kui magama heitsime, siin aga alles 11 õhtul-nii et seitsme tunnine ajavahe.
Laupäeval lähme kruiisile, vaatame, mis siis saab. Kaos on kindlalt garanteeritud-ikkagi 3000 turisti hakkab üheaegselt laeva peale minema.
Elame näeme! Tervitused kõigile sõpradele!