Rakvere ööjooks 2017 paksude mätta otsast!

Olin juba aastaid mõelnud, et võiks ka osaleda ööjooksul, mis peaaegu minu kodu akna alt startis. Mitmeid kordi pealtvaatajana nautisin osalejaid, kes mingis vahvas kostüümis, titekäruga või muul põneval moel enese meelt lahutasid. Kujutasin ette, kuidas inimesed rajal üksteisega tutvuvad, nalja viskavad ja rõõmust pakatavad. Ühel päeval põrkusin linna peal kokku oma klassiõega ja muuhulgas tuli ka sellest juttu, et tema läheb ööjooksule, aga tema kõnniks hea meelega, et kui ma tuleks ka siis oleks tal ka partner, sest muud pereliikmed tahavad hirmsasti joosta. Eelmine aasta pidi mu sõbrants hambad risti pingutades raja läbima, et mitte pereliikmetest kehvem olla. Andsin talle lubaduse sportliku ettevõtmisega ühineda ja sel hetkel ei mõelnud ma üldsegi, et taganeda kokkuleppest ei ole viisakas. Mind tegi rahulikuks mõte, et seal võib ju ka kõndida ja arvasin, et minu iga kolmenädala tagune 3 kilomeetrine kepikõnnirtreening tammikus peaks olema 4 kilomeetrise distantsi läbimiseks piisav. Suurest entusiasmist, et nüüd on mul kaaskehakultuurlane, kelle peale võib kindel olla, hakkasin end ööjooksu moodsal kodulehel registreerima. Kui jõudsin küsimuseni, millise jalanõuga ma ööjooksule lähen ja lugesin valiknimekirja Nike, Adidas, Reebok, Mizuna jne, siis hakkasin mõtlema, et see on küll huvitav statistika ja äkki need, kellel on antud nimekirjas olevas jooksujalanõud saavad mõne eelistuse nagu näiteks peapaela või muud kehakultuuriks vajalikku inventari. Märkisin suure rasvase risti Nike taha ja tundsin end väga uhkelt, et selle tahu poolest olen täpselt samasugune nagu teised. Tänu Nike tossudele, ei pidanud ma kaua selle punkti juures pead vaevama ja mõttes lootsin, et mu sõbrants ka ikka nimekirjast sobiva leiab, sest mine tea kas sandaalide, kummikute või omaaegsete Tartu botastega starti lastaksegi. Kerisin lehte edasi ja jõudsin küsimuseni: Milline särginumber teile sobib?  M, S, L, XL. Tirisin arvutihiirt veel üles ja alla valikmenüüs, aga suuremaid särke ei tulnud. No heakene küll, mu mees ütles seepeale et pane särk omale pähe kui muudmoodi ei lähe. Valisin XL, kuigi ega minu puhul suurt vahet pole, kas M või XL ilusa punase mütsi saaks mõlemast. Lõpetuseks tasusin osavõtumaksu ja hakkasin sõbrantsile  sõnumit klõpsima, et olen kampajõmm. Enne veel kontrollisin igaks juhuks oma meili, kuhu oligi kinnitus tulnud koos kaasneva nimekirjaga kõigist keeldudest ja kohustustest. Kogu sellest kupatusest puudutas mind kõige rohkem see et keppe ei tohi kaasa võtta ja ilma ametliku särgita rajale ei lasta. Tundsin, kuidas põnevus minu sees kasvama hakkas, nali naljaks et panen särgi pähe aga tuleb mingi valemiga selga toppida. Elame näeme.
Laupäev 12.august oligi see päev minu elus, kus tuli teha seda mida ma ennem teinud polnud.Täpselt kell 12 sammusime Spordikeskusesse, et võistlusmaterjalid ja särk auga vastu võtta. Ukse peal kuulsin kuidas üks peenike blondiin teisele kurtis, et talle antud S number särki ta lausa upub ära ja et ta ei teadvatki nüüd mis saab. Mõtlesin, et kas minuga juhtub sama asi, kui ma oma XL selga proovin.  Juba koridori lõpust paistsid punased ametlikud Nike särgid, mis olid korrapäraselt jaotatud S, M, L ja XL kategooriasse.
Dokumenti esitades sain reeglitega stardikomplekti ja juhised minna võistlussärgi järgi. Tütarlaps, kes vastutas õige suuruse jagamise eest, ulatas mulle minu tellitud XL-i. See oli täpselt nii suur, et oleks oma ajal selga mahtunud minu nukk Liinale. Ma palusin kaasa ka instruktsiooni, kuidas mina sellise särgi peaksin endale selga mahutama. Vabatahtlikul korraldajal oli kohe vastus olemas, et ma ise olevat selle ju tellinud. Ja tõesti, aga muud võimalust ju polnud. Kaunis neiu, kes oma mõõtudelt oleks kõikidessse nendesse särkidesse ära uppunud, ei saanud aru, milles probleem. Et kas ma ei tea siis, et Nike ei teegi suuri särke. Provotseerisin mimmi ja küsisin, et kas paksud ei tohigi sportima tulla, siis ütles ta mulle tõsimeeli, et see on mu enda valik ja pealegi kui ma ei tea Nike särgisuuruseid, siis võiksin ma enne igasugust registreerimist minna Nike esinduskauplusse ja proovida, milline särk mulle seal selga läheb  ja siis end alles kirja panna. See oli tõesti hea soovitus, mille peale ma poleks tulnudki, nii et kel sama probleem siis teate mida teha.
 Tütarlaps oli minu kui paksu argumentidest juba tõeliselt endast väljas ja käis mulle välja viimase õlekõrre, et pöördugu ma kõrgemate jõudude ehk korralduskomitee poole, et kui nemad lubavad siis ehk meil õnnestub XL ära vahetada XXL meeste särgi vastu. Korralduskomitee pikkade blondide juustega kõrget vastutust kandev daam mõistis paksude muret ja tegi ümbriku peale ühe X i asemel kaks. Kuna ma sõbrants on ka matsakas siis saime vist kahe paksu mehe arvelt omale pisut suuremad särgid. Vaatasin kuidas särgijagajal langes kivi südamelt kui paksudest lahti sai.
Teen ettepaneku korralduskomiteele esimese lausena panna kodulehele, et kui oled paks ja sulle Nike särk selga ei lähe, istu kodus ja ära hakkagi registreerima. Ööjooks ei ole sinu jaoks, leia omale muu tegevus. Niikaua kui seda kirjutatud ei ole valmistusime edasi. Spordikeskusest väljudes tuli mul hiigelhea mõte uut särki proovida. No tõesti üle pea läks ja üle õlgade ja rindade ka peatudes circa naba juures. No asi seegi. Samal ajal toimuval Londoni kergejõustiku MM-il on kõigil naistel võistlussärgid rindade all. Kerisin särki nabast üles poole ja tundsin end nagu ameeriklasest 100 meetri maailmameister Tori Bowie. Ainult suured punased trussikud puudusid, siis oleks kostüüm olnud täiuslik. Igal juhul õhtusesse starti me saame, sest küll poolde  aga ikkagi masti tõmmatud särk on meil seljas.
Kuigi õhtune start pidi olema kaheksa paiku läksime kohale juba varakult punased nagu vaarikad. Kuna reeglites oli kirjas, et need kes rahulikumalt võtavad peavad hoidma paremale, siis sättisime end võimalikult aia lähedale. Imelikul kombel hoidsid kõik paremale. Vaatasin ringi, et kas tunnen ka ehk kedagi ja järsku tervitaski mind nimepidi minu kunagi ülikoolikaaslane ja küsis, et mis distantsi ma jooksma lähen. Tõesti me ei olnud üle kahekümne aasta kohtunud ja seepärast ta ilmselt kujutaski ette et olen samas vormis kui kehakultuuri päevil ja olen võimeline läbima 10 või lausa 21 km joostes. Ütlesin talle, et seekord piirdun 4 km. Hea tunne oli igal juhul, et suudan jätkuvalt ära petta inimesi, et heas vormis olen.
Raja kõrval seisvas kiirabiautos registreerisime ka end igaks juhuks, seda aga rohkem nalja pärast kuna sel korral olid valves meie head sõbrad. Otsisin silmadega jätkuvalt tuttavaid, aga mida polnud seda polnud. Mõned paksukesed tirisid oma särki alla poole, sest too kippus tänu oma kitsusele end rindade alla rullima. Ühe abivahendida oleks ehk aidanud sellised vidinad, mis raskuse all laualinal lendu ei lase minna, aga selle peale polnud keegi tulnud või lihtsalt arvati, et särk on neile paras. Enne starti innustati rahvast aeroobika liigutustega üles alla vehklema. Mina hoidsin energiat kokku ja mõtlesin kahjurõõmsalt, et vehkige vehkige, me kõnnime teist nagunii mööda. Siis kõlas stardipauk sportlastele, kes 21 km rajale läksid ja viis minutit peale neid kohe meie. Peale meid jäid starti ootama 10 km osavõtjad ja need olid ka meie suur oht, et kui me eest ära ei saa, siis juhtub nagu Roskilde festivalil, et meist joostakse lihtsalt üle.
Aga nüüd meie stardi juurde. Paugu kõlades muutus meie parempoolne rahulik rahvas jube rahutuks ja kõik hakkasid hirmsa hooga jooksma. Umbes 100 meetri pärast olime meie oma sõbrantsiga kogu selle 4 km seltskonna seas viimased ja uhkes üksinduses. Lootsime ainult, et need 10 km omad kuskile mujale pööraksid. Me ei lasknud sellest end heidutada et meie võistejaterivi meist kaugel ees oli. Üks asi läks aga küll hinge. Stardikoridoris oli üks paks mees oma pruudiga ja suure ruudulise särgiga. Ilmselt olime meie tänu oma vahetustele tema särgi ära võtnud ja nüüd vaeseke kõndis oma riietega rajal.
Pean aga ütlema, et meil omavahel oli päris lõbus, tee ääres seisis igasugust publikut, mõned innustavad, mõned paksuvihkajad ja jõudukarjujad. kuigi iga kilomeetri tagant pidi tulema tähis vahemaa tagant mis läbitud, siis 1 km tundus sama pikk kui 5 km. Kahtlustasin ühte lõbusat prouat akna peal, kes meiel jõudu soovis, et too on 1km tähise omale tuppa tõstnud, aga nii see polnud. Kui me 2 km peale olime jõudnud, hakkas hirmus vile ja 21 km läbijad said meid kätte. Niikaua kui naisi polnud tulnud, ütlesime publikule, et me juhime naisteklassis seda 21 km distantsi. Kogu distantsi vältel puutusime kokku ainult ühe seltskonnaga, kes pidi peaaegu ära minestama kui pakse rajal nägi. Mu sõbrants ütles, et näe ise seisavad raja ääres, me vähemalt liigume.Tee peal olid ka noorpoistest koosnev mungaseltkond, kes oma jooksu reklaamis. Lasksime end sinna ka registreerida. Neljanda kilomeetri alguses olid juba 10 km jooksjad ka meid kätte saanud. Sellest polnud aga midagi, finisis anti meilegi väike pakike kassitoitu, sokolaadi, õuna, vett jne. Ja otse loomulikult kutse Tallinna Maratonile!
Peale seda kõike mõtlesin, et kas ma läheksin veel Ööjooksule. Oma peas töötasin välja alljärgnevad variandid mille vahel peaksin tegema valiku:
1 variant-Kui ma olen mitte tipp ja jooksuvormis paks ja peaksin minema üksi, siis mitte iialgi.
2.Kui ma hakkaksin regulaarselt trenni tegema ja võtaks asja tõsiselt, siis läheksin jooksma 10 km eeldusel et mulle läheb selga Nike särk"mida ennem poes prooviksin"
3. Kui ma tahaksin tunda end mõnusalt ja et saaks nalja ja oleks tore, siis läheks ma sinna ainult oma seltskonnaga. Muidu mitte iialgi!
4.Kindlasti on veel mõni variant
Kokkuvõtteks võin ikkagi öelda, et tõenäoliselt paksud sellisele ööjooksule ei tihka tulla ja ega polegi oodatud. Ilmselt saavad korraldajad ilma paksudetagi hakkama ja seepärast ka sellised kitsad reeglid ühiskonnas, kus võiks olla võrdsed võimalused kõigile.
Ise mõtlen, et ühel päeval võikski teha õhtujooksu paksudele kus saab kõndida või joosta ka 1 või 2 km, kus antakse särk mõõtudega 10 xl kui vaja, kus on nalja ja naeru ja kus me liigume tervema ja motiveerivanma ning tolerantsema ühiskonna suunas. Iseasi kas paksud  julgeksid sinna tulla. Igal juhul see oli ÖÖJOOKS vaadatuna paksude mätta otsast!
 Kes tahab rohkem lugeda siis siin on temaatiline raamat:https://www.apollo.ee/maailm-paksude-matta-otsast.html