
Selgi korral ei olnud lennujaamas midagi erilist-vantsisin läbi turvakontrolli, ütlesin tuimalt ja harjumuspäraselt, et vedelikku pole, arvuti on näete siin. Rohkem ei tülitatud ka. Marssisin oma väravasse ja võtsin istet, et kaasreisijaid vaadelda. Tavaliselt olin ümbritsetud venelastest ja käisin mitu korda monitori ees kontrollimas kas see on ikka Ryanairi värav või äkki on Aeroflotiga ära muudetud. Aga ei passisin õiges kohas. Lend Itaaliasse, lihtsalt venelasi servini täis.
Seekord tundus, et itaallased on lennuki ära broneerinud, sest nende tumedapoolsem dominants ja hirmkõva üksteisest ülekõnelemine ei jäänud märkamatuks. Vaadates sellist sahisevat reisiseltskonda tundus kohati, et igale istmele on broneeritud kaks inimest. Lootsin vaikimisi, et äkki mina saan ikka üksi ilma et mul keegi süles istuks oma niigi tibatillukesel lennukiistmel kuidagi 3 tundi üle elada. Neljaliikmeline vene perekond surus viit kohvrit kandva pereisaga eesotsas kogu itaalia suminakoori kahele poole laiali, sest tema oli 2.50 iga pereliikme pealt maksnud, et esimesena lennukisse saada. Mõni itaallane pobises midagi, üldiselt aga jätkati üksteise võidu seletamist.
Lõpuks saabus suur lendav rauakolakas, millel aega umbes 20 minutiks siin maamuna peal kõik toimetused ära teha-tankida, ühed välja ja teised sisse pressida jne. Isiklikult arvan, et need kes on nõukogude inimese taustaga ja harjunud enda eest seisma, (sest omal ajal kui sa ei nüginud ega pressinud piisavalt poes, siis võisid vorstist ja saiast ainult und näha) neil on suurem tõenäosus Ryanairiga reisides ellu jääda. Igal juhul suur kehakaal ja vihane nägu on trügimisel eelised. Kasutades oma looduslikku ja geneetilist kokkusattumust suure kere osas, olin üks esimestest, kes kitsast uksest välja pääses. See on tõeline fenomen, kui 200 inimest tahavad korraga pisikesest uksest välja saada. Väike sinikas siin ja seal on ilmselt tavaline.
Olin juba lennuki hiigeltiivast möödumas, et tagant ukse kaudu oma kohale siirduda, kui järsku viskas lahmaka vett maha minust umbes 2 meetri kaugusel. Mõtlesin, et huvitav, et pisike vihmapilv just nii äkitselt lennuki kohale sattunud oli. Muutusin tähelepanelikumaks ja nägin kuidas tiiva alt mingist august hoopis vedelikku lahmas tulla. Seisin veel paari kaasreisijaga, keset lennujaama territooriumi, keegi meid ära ka ei ajanud ning üheksoos kaesime, mis toimub.. Eemalt paistis,et lennukireisijate seast kõige vanem ja suurem itaallane oli peatanud kogu ülejäänud seltskonna, sest asi tundus kahtlane. Nüüd tundsin juba lõhna ka, vihmapilvest oli asi kaugel, tiivast purskus ehtsat bensiini. Järsku sõitis tiiva juurde üks auto ja kuulsin kuidas selle juht raadiosaatjasse teatas, et lõpetagu tankimine ära. Mina vahtisin jätkuvalt hiigelloiku, kui tundsin, et rahvas hakkas vaatamata kõigele trepist üles minema. Peale minu ei tundnud nagu keegi huvi et lennukitiivast kütust suures kaares pritsib.Läksin massiga kaasa, ise oma peas mõeldes, et kui ma nüüd selle reisi kaasa teen, siis vaevalt mu mees nii varakult on valmis leseks jääma. Uurisin siis stjuardessi käest, et mis toimub. Too vastas, et tema ei tea midagi.
Jätkasin peale käimist, et kas see on ikka normaalne, et bensiini lendab tiibadest?
Tundsin nagu teenindaja oleks noa mulle kõrile pannud kui ta mulle võimaluse pakkus:Te peate just praegu otsustama,kas te tahate lennata või mitte?
Tõesti, kas ma ikka tahan, tegelikult ei taha ju, aga äkki riskiks. Olin kaame ja kahe vahel:nagu Hamlet: kas olla või mitte olla?
Kindlasti mu mees oleks kurb, kui ma kogu selle kupatusega õhku lendan, aga mingi aja peale oleks tal kindlasti võimalik uus kaasa võtta, sest naistevalik maailmas on tunduvalt suurem kui meeste oma. Kogu minu valikusegaduse keskel, ragises mikrofon ja mesimagusa häälega lennuki kapten teatas ja lubas kõigi inseneride ja lennukiehitajate nimel, et ärgu reisijad muretsegu- see on täiesti normaalne ja ohutu, vahel lihtsalt võib niimoodi juhtuda, kui liiga palju korraga tangitakse.
No ma ei tea lennukist midagi, aga kui ma oma autosse liiga palju bensiini tangin, nii et enam paaki tilkagi ei mahu, siis purskab see esimesena mulle samast august näkku, kust ma vooliku sisse panen, mitte autoraadiost või esiuksest. Ju siis lennukiga on teistmoodi.
Istusin sokiseisundis oma istmel, kui tundsin tugevat lööki kuklasse. Üks vana mees üritas mitme metallkohvritega oma kohta leida, seejuures vahendeid valimata kindel siht silme ees. Minu kui struktuuriarmastava inimese jaoks oli segadust palju. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellel on viimase koha pilet, sisenevad lennukisse eest ja esiotsapileti omanikud tagant. Ma ei saa ka aru, miks inimesed arvavad, et nende pagas sobib absoluutselt igasse auku, kus vähegi vaba ruumi on. Võib olla tundub, et ma murdsin selle üle kõvasti pead, aga tegelikult mitte. Kõige tähtsam ja lihtsam on ühte punkti vaadata, vopsud vastu võtta ja rahu säilitada.
Kogu selle kaose juures läks mul üleüldse meelest ära, et ma ju paks olen ja et ellu jääda,pean teatud protseduurid läbima, nagu näiteks vöö küsimine, sest tehase poolt pakutavat rihma jätkub ainult natukeseks kere mõlemale poole. Peale selle pean alati lootma, et see kes mu kõrvale istuks ei oleks sama paks kui ma ise, sest siis peaksime ilmselt korda mööda istuma ja seisma. Seekord istus akna alla nokatsiga mees ja minu kõrvale kõhnat sorti noor tütarlaps, väga mõistev ja üldsegi mitte käepideme vajadust tundev reisija. Nokamütsiga noormees võttis kohe eesti õlle välja ja hakkas janu kustutama. Pöördus tütarlapse poole, et miks too Itaaliaase sõidab. Neiu oli viisakas, ütles et on Sveitsist ja läheb koju. Mees lootis kerget saaki, ladus kaardid lauale, ütles, et on soomlane ja läheb vormelit vaatama. Sveitslanna huvi oli aga kesine kuigi ta naeratades noogutas. Soomlane oli väga uhke, selle üle, et tema kodumaalt palju häid vormeli sõitjaid pärit on, nagu nt Kimi Räikkonen, et kas neiu ka teab. Neiu ei teadnud kahjuks või õnneks. Tahtsin sekkuda ja öelda, et mina tean, aga mõtlesin, et tule taevas appi, siin on võib olla midagi sündimas ja minusugune vanaeit proovib ka end vahele toppida. Tütarlaps pani aga klapid pähe ja meessoo poolt loodetud midagi ei võtnud vedu. Küll aga avanes peale seda veel 5 pooleliitrist purki head eesti õlut.
Nagu kõik juba aru said, olin vastu võtnud otsuse lennata oma teise kodumaa suunas teadmata kui kaugele ma jõuan. Õhku tõusmise ajal surusin küüned kõvasti eesistuja tooli ja pigistasin silmad kinni. Tuuline ilm andis laperdavale liikumisele aina hoogu juurde. Olime juba õhku tõusnud ja mitte õhku lennanud, kui tundsin midagi üla vastas. Avasin simad ja süsimustanahaline teenindaja ulatas mulle reklaamkataloogi. Esimene uitmõte oli, et äkki nad on mind vähepeal Air Aafrika peale tõstnud, kui ma oma hirmu all kuud ega maad ei jaganud, aga ei istusin ikka oma istme peal ilus oranz ˇvöö õmber sümboliseerimaks paksu kellele rihm ümber ei lähe.
Tänased stjuardessid olid noored tüdrukud, kes kihistasid omavahel naeru ja ei saanud mikrofoniga menüüd tutvustada, sest see tundus neile nii naljakas. Mõtlesin, et ehk nad lihtsalt said suveks tööd, et siis sügisel nt 12 klassi minna. Hallo, ma ei tundnud end ära, kohati olin nagu kosmoses, kus pähe tulid mõtted, mis iseenesest võimalikud ei saa olla. Ma olen ju lõppude lõpuks lennukis, kus on väljaõpetatud meeskond, kes ka allakukkumise viimase minutini on vastutavad minu elu eest. Vaatasin tütarlapsi ja samas lootsin, et äkki piloot on natuke tõsisem ja kogenum. Kahjuks või õnneks mul seda näha ei õnnestunud. Kellegi oskusi ma ka arvustada ei saanud ju, sest püsisime jätkuvalt õhus.
Tavaliselt läheb ajaarvestus õhus segamini, sest mobiilid peab välja lülitama ja ajavööndid vahelduvad. Kapten vahel ikka teatab, et kui kaua on veel jäänud, aga kui tõsiselt seda võtta saab on iseasi. Olime juba hiigelaja lennanud, kui tuli teade, et 2 tundi ongi ainult jäänud. Kahtlesin jälle, et kas on ikka õige lennuk või teeme lihtsalt mõne ekstra tiiru nt. Jaapani kaudu või on vaja see hirmus kütusekogus, mis igalt poolt välja pressis ära kulutada, et mitte maandudes õhku lennata.
Aga nagu juba vanarahvas ütles, kes elab see kannatab. Seekord maandusime ja elu läheb edasi.
Kui kõrge on meie elu hind, kui palju õnne meil tegelikult elus on ja kui palju me oma valikutega ise riske võtame on tihti meie enda teha! Vahel aga ka mitte, sest me ju usume tehnoloogiasse, turvalisusesse, teenindusse, väljaõppesse jne. ja kui kõik hästi läheb siis tundubki ju et kõik toimib nii nagu peab!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar