" Mina liigun! Tule sina ka"

No nii, nüüd on algus tehtud! Laupäev 28.oktoober on nii mõnegi meie elus ajaloolise tähtsusega, sest alguse sai kaalukate liikumissari " Mina liigun". Kes veel ei tea, siis antud sari on mõeldud kaalukatele inimestele  kodust välja tulemiseks, liikuma motiveerimiseks ja ka ühiskonnale teadustamiseks, et paksud inimesed ei istu ainult toas ja ei söö ämbrite kaupa friikartuleid  infarkti oodates nagu arvatakse, vaid on samasugused nagu kõik teised ja võimelised end ka liigutama. Tõsi ta on nii mõnelegi on vaja ekstra tagant surkimist, sest põhjuse mitte teha leiab alati, kõige populaarsemad ja usutavamad, millega püütakse kõrvale hiilida on ikka töö või siis "mul on jalad niiiiiiiiiiiiiiiii haiged". Aga nagu meil ikka tavaks on ei pea me muretsema nende pärast kes ei tule, vaid tähelepanu pöörama neile, kes kohal.
Hommikul  aknast välja vaadates olid ikka lumehanged sama koha peal kus õhtulgi, sõidutee oli aga paljaks sõidetud ja kõnniteel  mõningane lörtsisupp, ühesõnaga tingimused täiesti rahuldavad normaalseks liikumiseks. Kaugem rahvas oli juba varakult kohal, osalejad naabermajast jõudsid viimasel minutil, aga peaasi et jõudsid.  Registreerimine käis täie hooga, punased särgid suuruseni 5 xl mahtusid nii jope alla kui jope peale.
 Naiste tualetis muutus saba aina pikemaks, sest enne suurt pingutust tuleb end korralikult tühjendada ja samal ajal ka kontrollida, et silmavärv pole laiali läinud ja et müts poleks viltu peas. Kui kõik olid andnud allkirja, et nad on teadlikud selles, et üritusel liigub igaüks omale jõukohase tempoga ja et autasustatakse kõiki osalejaid, mis tähendab, et kõik on võitjad. Üksteist innustades olid kõik kindlad, et saab tore olema ja üheskoos suudetakse palju!
Enne kolme rivistusid harrastussportlased üles ühele joonele ja kooliaegse kehalise kasvatuse käsu peale " Järjest loe" loendasime kokku, et keegi pole kusagile kadunud ega juhuslikult minema hiilinud. Meie seas oli ka üks itaallane,
kes üritusele veel kaalu juurde andis ja ka rahvusvaheliseks muutis.

Liikumine mööda linna mitte ainult ei olnud kasulik südame tervisele ja rakkude ainevahetusele vaid ka kaugematele tulijatele  kellele oli retk nagu ekskursiooni eest. Kuna meie sarjast osavõtjaid oli tundivalt vähem võrreldes Rakvere Ööjooksuga, siis jätkus kohalikel aega külaliskaalukatele näidata, et see on see ja see on see. Peatusime Targa maja lävel ja silitasime pead Arvo Pärdi ausambal. Punaste paksukeste pande oli mingiks hetkeks väikese osa Rakverest vallutanud ja isekeskis mõtlesime, et see on vaid aja küsimus kui autod omavahel kokku põrkavad, sest vaatepilt ei olnud igapäevane.  Nii mõnegi osaleja arvates oleks võinud mõne tee kinni panna, aga kuna me ei kvalifitseerunud teatud arvuni, et linnavalitsuselt luba küsida, pidime ületama teed ettevaatlikult ja sealt kus lubatud.
Kui esimesed meie seast olid jõudnud ülekäigurajale siis, jättis noorepoolne Audi juht ilmselt endalegi imestuseks auto seisma ja must juhipoolne klaas rullus alla. Kiilas  pea ja nätsu täis suu ning päikeseprillidega nooruk uuris, kas see on mingi päkapiku värk või mis toimub?  Ütlesime, et tulgu ta ka meiega liikuma.
Seepeale kostus suur naer hahaha, kumm vilises ja läind see auto oligi.
Mõned sammud edasi jäi silma juba aastates rulaatoriga tädike, kes meie ühte osalist selja tagant piidles. Kehv nägemine sundis prouat kaalukale fotograafile tagant sisse sõitma, et teada saada, mis tema särgi peale kirjutatud on. Pilditegija võpatas hetkeks ja saades teade proua soovi, teates, mis tema selja peal seisab. Memmeke manitses, et paksukesed omale liikumisega liiga ei teeks ja et temal endalgi oleks vaja veel kuus kilo maha võtta, aga jalad on nii läbi, et liikumiseks tuleb kasutada abivahendeid. Proua soovis meile edu ja muretses ikka, et me üle ei pingutaks ning arvas, et paksud meie linnas on ikka enamus, mitte vähemus.
 Ei möödunud kahte minutitki kui tundsin, et minu selja taga on miski või keski, kes seal olema ei peaks. Tegin järsu pöörde ja üks habemik minuga silmitsi. Tema tundis puhast huvi mis minu särgi peal kirjas. Teada saades, keda oma liikumissarja ootame, teatas härra, et tema suguvõsa söövad kõik inimesed normaalselt ja kõik on kõhnad.
Valgusfoori alt rohelise tulega üle tee minnes varjusid noore ema kaks väikest last hirmunud nägudega ema mantli hõlma alla kui paksude armaada nendega kohakuti jõudis. Oleks pime aeg olnud, siis oleks noor ema ilmselt otsa ringi pööranud ja teise raja valinud, sest ühte suurt inimest on kõik näinud, sellist massi aga ühekorraga ja samaaegselt ilmselt aga mitte.
Ühel osal osalejatest tuli mõte soojasaamiseks minna läbi poe, see tähendab siis et ühest uksest sisse ja teisest välja. Nähes korraga kauplusesse sisenemas üle kümne  paksu pöördus valge peaga kassapidaja hirmunult teise kolleegi poole ja nende nägudelt võis välja lugeda, et nüüd on ainult ajaküsimus kui turvatöötaja või politsei kohale kutsutakse. Ühelgi meist aga midagi kurja plaanis polnud ja niisama rõõmsalt kui ühest uksest sisse läksime, marssisime teisest välja. Kui kiiresti poe personal nägemusest toibus on meile teadmata.

Juba üsna lõpujoone lähedal tundsid meie osalejate vastu erakordset huvi ilmselt juba reedel pidutsemist alustanud mitu noormeest, kes meiega pilti teha tahtsid ja pitse kokku lüüa soovisid
. Meie sportlik kollektiiv pakkus ka noormeestele välja võimaluse meiega koos end liigutada, et siis läheb pea rutem selgemaks. See idee aga ei leidnud kamba poolt heakskiitu ja meie teed läksid lahku. Finisisse jõudsid kõik ja nii mõnigi imestas, kui palju asju ühe kilomeetri jooksul võib juhtuda ja kui erinevaid inimesi võib kohata, kes uudishimu ja huvi üles näitavad. See ilmselt sellepärast, et mass see on jõud ja kui on palju massi korraga, siis jääb see silma.
Medal kaelas ja auhinnakotike käes, rind uhkusest kikkis, silm säramas lõpetasid osalejad esimese "Mina liigun" Rakvere etapi.

 Järgmiseks etapiks lükkasime palli Tartu suunas veerema ja nagu ikka ootame uusi osalejaid! Kirjutage meile!

Uskumatu, aga Eestimaal pole peaaegu ühtegi paksu enam!

Ükski päev ei lähe mööda nii, et kuskilt suunast ei kurdaks keegi, et ta on liiga paks ja peab kaalus alla võtma. Mõni hädaldab niisama, et tähelepanu võita, mõnel on aga tõesti tõsi taga. Kokkuvõtvalt  võib öelda, et  paljud naised  nii kontoris, köögis kui ka tänaval süüdistavad sageli just toiduainetetööstuse parimaid palasid nagu suhkrusaiu, komme jne, mis on põhjustanud neile suuri kannatusi kehavormide paisumisel. Olgu siis eelnev väide tõde või mitte , aga kaaluteema pakub jutuainet kohvi alla ja kohvi peale, inimeste  kõigi suurem  hirm on paksuks minemine.

  Juba lapsed, kes veel suurt rääkida ei oska, teavad täpselt, kes on paksud. Paar päeva tagasi tulin hilise lennukiga Milaanost  ja enne oma kodulinna sõitu otsustasin lennujaama tualetis  ära käia. Kabiinis olles kuulsin, kuidas ühiskasutavasse naiste WC-sse saabus selline 3 aastane lapseke oma emaga. Lapsevanem küsis oma järeletuleva põlve käest, et millisesse kabiini tema elu õis minna sooviks, valida oli lausa kolme erineva vahel. „Kas sa soovid minna siia, siia või siia?“ Tütreke aga tiris ust, mis kinni oli. See ei häirinud ema ja ta palus  maimukesel veelkord valik teha ning mõne aja pärast oli kolmeaastane oma ema rõõmuks otsuse langetanud, millises kabiinis ta pissida sooviks. Ise mõtlesin, et ma ei ole selle peale tulnudki, et kui hirmus häda käes, et siis veel valida. Aga tänapäeva lapsi kasvatatakse teismoodi ja sellega tuleb mul leppida.

 Igal juhul pesin juba kraanikausi ääres käsi kui  too sama nunnuke mind nähes emale  teatas “ Vaata kui paks naine“ Ema, kel oli piits väga peenike, pani mind lausa imestama kuidas nii habras keha nii suurt ja tühja pead jõuab kaela otsas kanda. Pööramata tähelepanu öeldule, mis ilmselt paljude arvates ongi normaalne, et paksudele peab aeg ajalt meelde tuletama ’, et nad on paksud, suunas ema oma printsessi  kraanikausi rea juurde ja andis valida, kas ta lapsuke soovib pesta käsi selle või selle või selle kraanikausi juures. Nii, et selles pole kahtlustki, et kui keegi on paks, siis seda oskavad eristada teistest kõik juba sünnist saadik.

Kes meist ei unistaks heast vormist ja ei alustaks dieeti iga esmaspäeva hommikul? Hilissuvel otsustasin koos oma sõbrannaga osaleda pöörasel ettevõtmisel, mis kujutas endast 4 kilomeetri läbimist koos hea vormis sportlaste ja teiste tavaliste inimestega. Enamus olid ikka sellised peenikesed ja just see et meie ei olnud peenikesed tekitas meile mitmeid taksitusi üritusest osa võtmisel. Esimeseks väljakutseks osutus  orgkomitee poolt antud võistlussärgi seebiga selga ajamine, sest muudmoodi see poleks lihtsalt ümber kere mahtunud.  Jooksurajal vaatamata meie meeletule pingutusele ja endast kõige välja panemisele olime juba peale esimest 10 meetrit teistest pikalt taga ja ületasime lõpujoone 20 km distantsi viimaste osalejatega koos. Endamisi mõtlesin, et selline kehakultuuriüritus paksudele hästi ei sobi, sest nad ei suuda seda iialgi võita ja võib olla ka paljudel juhtudel  mitte läbida.

Kuna aga inimestel meie ühiskonnas peaksid olema võrdsed võimalused, siis otsustasin paksudele või nimetame peenemalt kaalukatele, just nende jaoks kohandatud liikumisürituse korraldada. Kui mõte veel eos oli, patsutasid paljud õlale teeme jah, seda on väga vaja ja nii edasi. Algus läks päris libedalt, sai valitud aeg, koht, kellaaeg ja särgi värv. Pidasin veel huvilistega nõu, et kui pikk võiks rada olla. No enamus arvas, et ühe kilomeetriga peaks enam vähem kõik hakkama saama, aga kui kellelgi on vaja võib 200 meetrit ka kõndida. Peaasi, et liigub!

Tellisin särgid suuruseni 5XL, et keegi ei peaks tundma, et särk iga väikse liigutuse puhul end rinde alla rullib. Oleks suuremaidki tellinud, aga Eestist vat ei leidnud. Selleks, et eeskuju näidata panin enda ja oma mehe esimestena registreerimise nimekirja ja kõik oligi nagu valmis, ise salamisi uurisin, et kui peaks palju inimesi tulema, et kas siis oleks vaja linnavalitsuse luba ka, et näiteks mõnda teed sulgeda. Lootsin, et ehk üle viiekümne ei tule, et siis hakka veel muinsuskaitse luba küsima, kui suur mass sajaaastaste tammede juured maa sisse tallab või metsateedele vaod sisse künnab. Läks mitu päeva, enne kui üks mu tuttavatest ütles, et ta ka ikka osaleb. Meid oli juba kolm.  Nädala jooksul liitus veel 3 inimest ja meid oli kuus. Nüüd oli selge, et Ööjooksu osavõtjate arvu rekordit  me ei löö. Isegi palju poleemikat ja vastasseisu tekitanud homode filmifestivalist võttis osa rohkem kuus inimest. Mõned kutsututest püüdsid end välja vabandada  sünnipäevale kutsega ja  et Rakvere on nii kaugel, enamus ei vastanud midagi-haudvaikus.

Ma ei saa muidugi väita, et ma väga palju olen üritusele reklaami teinud, aga Facebook on meil ju peaaegu igal ühel ja paljudeni on info ka ilmselt jõudnud. Oleme siin omavahel arutanud, et kus kõik kaalukad on siis, see on spetsiaalselt nendele korraldatud üritus, kus ei ole võiduajamist, kus võib kasvõi kilpkonna tempoga raja läbida, kus saab uusi sõpru ja mis peamine tõestada endale, et MINA LIIGUN! Jää või uskuma, et meil Eestis polegi ühtegi kaalukat! Või kui mõni tahab osaleda, siis andke teada! MEIE LIIGUME, ükskõik kui palju meid ka pole!

Kaalukatele!