Uskumatu, aga Eestimaal pole peaaegu ühtegi paksu enam!

Ükski päev ei lähe mööda nii, et kuskilt suunast ei kurdaks keegi, et ta on liiga paks ja peab kaalus alla võtma. Mõni hädaldab niisama, et tähelepanu võita, mõnel on aga tõesti tõsi taga. Kokkuvõtvalt  võib öelda, et  paljud naised  nii kontoris, köögis kui ka tänaval süüdistavad sageli just toiduainetetööstuse parimaid palasid nagu suhkrusaiu, komme jne, mis on põhjustanud neile suuri kannatusi kehavormide paisumisel. Olgu siis eelnev väide tõde või mitte , aga kaaluteema pakub jutuainet kohvi alla ja kohvi peale, inimeste  kõigi suurem  hirm on paksuks minemine.

  Juba lapsed, kes veel suurt rääkida ei oska, teavad täpselt, kes on paksud. Paar päeva tagasi tulin hilise lennukiga Milaanost  ja enne oma kodulinna sõitu otsustasin lennujaama tualetis  ära käia. Kabiinis olles kuulsin, kuidas ühiskasutavasse naiste WC-sse saabus selline 3 aastane lapseke oma emaga. Lapsevanem küsis oma järeletuleva põlve käest, et millisesse kabiini tema elu õis minna sooviks, valida oli lausa kolme erineva vahel. „Kas sa soovid minna siia, siia või siia?“ Tütreke aga tiris ust, mis kinni oli. See ei häirinud ema ja ta palus  maimukesel veelkord valik teha ning mõne aja pärast oli kolmeaastane oma ema rõõmuks otsuse langetanud, millises kabiinis ta pissida sooviks. Ise mõtlesin, et ma ei ole selle peale tulnudki, et kui hirmus häda käes, et siis veel valida. Aga tänapäeva lapsi kasvatatakse teismoodi ja sellega tuleb mul leppida.

 Igal juhul pesin juba kraanikausi ääres käsi kui  too sama nunnuke mind nähes emale  teatas “ Vaata kui paks naine“ Ema, kel oli piits väga peenike, pani mind lausa imestama kuidas nii habras keha nii suurt ja tühja pead jõuab kaela otsas kanda. Pööramata tähelepanu öeldule, mis ilmselt paljude arvates ongi normaalne, et paksudele peab aeg ajalt meelde tuletama ’, et nad on paksud, suunas ema oma printsessi  kraanikausi rea juurde ja andis valida, kas ta lapsuke soovib pesta käsi selle või selle või selle kraanikausi juures. Nii, et selles pole kahtlustki, et kui keegi on paks, siis seda oskavad eristada teistest kõik juba sünnist saadik.

Kes meist ei unistaks heast vormist ja ei alustaks dieeti iga esmaspäeva hommikul? Hilissuvel otsustasin koos oma sõbrannaga osaleda pöörasel ettevõtmisel, mis kujutas endast 4 kilomeetri läbimist koos hea vormis sportlaste ja teiste tavaliste inimestega. Enamus olid ikka sellised peenikesed ja just see et meie ei olnud peenikesed tekitas meile mitmeid taksitusi üritusest osa võtmisel. Esimeseks väljakutseks osutus  orgkomitee poolt antud võistlussärgi seebiga selga ajamine, sest muudmoodi see poleks lihtsalt ümber kere mahtunud.  Jooksurajal vaatamata meie meeletule pingutusele ja endast kõige välja panemisele olime juba peale esimest 10 meetrit teistest pikalt taga ja ületasime lõpujoone 20 km distantsi viimaste osalejatega koos. Endamisi mõtlesin, et selline kehakultuuriüritus paksudele hästi ei sobi, sest nad ei suuda seda iialgi võita ja võib olla ka paljudel juhtudel  mitte läbida.

Kuna aga inimestel meie ühiskonnas peaksid olema võrdsed võimalused, siis otsustasin paksudele või nimetame peenemalt kaalukatele, just nende jaoks kohandatud liikumisürituse korraldada. Kui mõte veel eos oli, patsutasid paljud õlale teeme jah, seda on väga vaja ja nii edasi. Algus läks päris libedalt, sai valitud aeg, koht, kellaaeg ja särgi värv. Pidasin veel huvilistega nõu, et kui pikk võiks rada olla. No enamus arvas, et ühe kilomeetriga peaks enam vähem kõik hakkama saama, aga kui kellelgi on vaja võib 200 meetrit ka kõndida. Peaasi, et liigub!

Tellisin särgid suuruseni 5XL, et keegi ei peaks tundma, et särk iga väikse liigutuse puhul end rinde alla rullib. Oleks suuremaidki tellinud, aga Eestist vat ei leidnud. Selleks, et eeskuju näidata panin enda ja oma mehe esimestena registreerimise nimekirja ja kõik oligi nagu valmis, ise salamisi uurisin, et kui peaks palju inimesi tulema, et kas siis oleks vaja linnavalitsuse luba ka, et näiteks mõnda teed sulgeda. Lootsin, et ehk üle viiekümne ei tule, et siis hakka veel muinsuskaitse luba küsima, kui suur mass sajaaastaste tammede juured maa sisse tallab või metsateedele vaod sisse künnab. Läks mitu päeva, enne kui üks mu tuttavatest ütles, et ta ka ikka osaleb. Meid oli juba kolm.  Nädala jooksul liitus veel 3 inimest ja meid oli kuus. Nüüd oli selge, et Ööjooksu osavõtjate arvu rekordit  me ei löö. Isegi palju poleemikat ja vastasseisu tekitanud homode filmifestivalist võttis osa rohkem kuus inimest. Mõned kutsututest püüdsid end välja vabandada  sünnipäevale kutsega ja  et Rakvere on nii kaugel, enamus ei vastanud midagi-haudvaikus.

Ma ei saa muidugi väita, et ma väga palju olen üritusele reklaami teinud, aga Facebook on meil ju peaaegu igal ühel ja paljudeni on info ka ilmselt jõudnud. Oleme siin omavahel arutanud, et kus kõik kaalukad on siis, see on spetsiaalselt nendele korraldatud üritus, kus ei ole võiduajamist, kus võib kasvõi kilpkonna tempoga raja läbida, kus saab uusi sõpru ja mis peamine tõestada endale, et MINA LIIGUN! Jää või uskuma, et meil Eestis polegi ühtegi kaalukat! Või kui mõni tahab osaleda, siis andke teada! MEIE LIIGUME, ükskõik kui palju meid ka pole!