Elegantselt ehituspoodi-muutused elustiilis

Öeldakse, et maailm ei ole enam samasugune nagu enne koroonaviirust.

Aga  kuidas meie inimestega on?

Kas uutest harjumustest võõrutamine nõuab pikka rehabiliteerimist või on uued tavad tulnud selleks, et jääda, näitab aeg.  Inimene on loodud nii, et ta suudab end uutesse oludesse üsna kiirelt sisse sulandada. Praeguse olukorra hüüdlauset „Püsige kodus“ võetakse vastu üsna erinevalt ja sellest tulenevalt on ka tulemused  ettearvamatud.

Kui algselt tundus nii mõnelegi, et kodus töötamine või mittetöötamine on päris mugav, aga kiskus ikka õue ka, siis nüüd võib juhtuda, et elu on nii mugavaks läinud, et enam ei viitsi peale kriisi välja minnagi.

Veiniõhtud Zoomi või Skype internetikeskkonnas on üks lihtsamaid lahendusi sotsiaalseks koosviibimiseks, kus igal ühel on oma pudel ja isegi kui sa oled viisakas ja sooviksid sõbrale klaasi pakkuda , siis on vastuseks alati ei, sest kus sa seda veiniollust ikka läbi õhu saadad.

Pealegi hoiad kokku taksoraha ja mõtet, et kuidas pärast pidu vindise peaga koju saab. Samuti sööd seda, mida ise tahad ja ei pea kellelegi aru andma, miks sa laua pealt rasvast sülti ei taha võtta või varjama dieeti, mille põhikomponendiks on idud ja võilillevarred.
Kodus olemine muudab ka söögiisu suurust. Kui kontoris tuli joosta erinevate koosolekute ja kabinettide vahel, siis nüüdseks on need asendunud külmkapiga ja mõttega, kuidas seda täita. Paarist kolmest söögikorrast on saanud 9-10 korraline einestamine. Pealegi, selleks, et tööülesannetest vaimu värske hoida  on ju tore vaadata ahvatlevaid roogu arvutist, mis sulle lausa ukse taha tuuakse, kui viitsid telefoninumbrit valida.

Kilod on visad lisanduma ja mõtekas on proovida iga kahe päeva tagant vähemalt uksest välja minna, et vaadata kas ava ikka veel läbipääsuks piisavalt suur on. Hea, et plaaniline arstiabi hakkab vaikselt taastuma, sest kõrge kolesterooli, veresuhkru ja vererõhuga patsientidest lähiajal puudust ei tule. Võib olla peab neile ka eriosakonnad avama, sest eelpoolnimetatud kaebustega kaasneb ka südame ja veresoonkonnahaigustesse suremise risk.

Tõsi ta on ega kõik ainult ei söö, paljud elavad ka tervislikult ja liigutavad end regulaarselt. Meil siin Lääne Virumaal on liikumiseks palju võimalusi olgu nendeks siis loodusrajad või kergliiklusteed.  Inimesed on väga püüdlikud järgimaks 2 meetrist mittelähedale tulemise reeglit. Üksteisest möödudes minnakse peaaegu rajalt välja ja kõnnitakse paar meetrit kraavis, peaasi, et ei saaks möödujatelt viirust.  Kas hirmust nakatuda või muudel põhjustel on inimesed hakanud üksteist altkulmu põrnitama ja see loob sisetunde, et kõik kes liiguvad on Mr Covidid.

Lisaks paljudele muudele muutustele toimub revolutsioon ka riietumises. Kodus olles piisab jalga tõmmata  kummiga  dressipüksid ja prügikasti välja viies jalga sporditossud. Pidulik riietus kogub kapis tolmu ja hirm selga panna midagi, mis enne kriisi enamvähem paras oli, tekitab pingeid, et mine tea kas püksinööp ikka jääb koha peale või lendab moosisaia kõrvale taldrikusse.

Otsustasin, et vanade aegade meeldetuletuseks löön end ühel päeval üles, panen selga parimad riided ja lähen Bauhofi. Vähemalt on koht, mis on avatud ja saan ülevaate, millises olukorras olen mina ja mu garderoob.

Kui linna vahel ei kohtagi palju inimesi, siis viimaseid soengutrende on kõige võimalikum analüüsida kaubanduskeskuste parklates. Pikad väljakasvanud juuksed nii meestel kui naistel köidavad pilku ja panevad imetlema, kuidas keegi oma soengut seadnud on. Kes kannab mütsi, kes patsi või kes teeb abikaasale vahvellokid pähe, et siis on juuksed kohevamad ja tunduvad lühemad.

Mis puudutab Bauhofi ja ka teisi ehituspoode, siis võiks nende poodide ees ka olla see nn draive in telk, mis praegu kurvalt ja mahajäetult Rakvere Spordikeskuse parklas konutab, kus saaks mõõta klientide palavikku ja üldist enesetunnet enne poodi sisenemist. 

Loogiliselt võttes peaks ju ehituspoode külastama töömehed, kellel mingit kruvi või mörti vaja, aga ühe enam kohtab lettide vahel riskirühma kuuluvaid 80-90 aastaseid vanaprouasid. Kuidas nemad linnaäärsetesse poodidesse satuvad, kes neid sinna toob, kas see on uus trend või harjumus-see on müsteerium.

Vaadates rahva aktiivsust ja liikuvust ehituspoes olen kindel, et kõigi kodu saavad kriisi ajal remonditud, ruumid läikima löödud ja aiad kandideerivad kaunima kodu konkursil.

Eriolukorra algusest saadik on olnud lasteaiad ja koolid ja teatrid  suletud. Enamus sealsetes asutustes töötajaid on oma erialaspetsialistid, neil on selleks vastav haridus ja nad on välja valitud vastavat tööd tegema olgu selleks siis lasteaiaõpetaja, näitleja või koolikokk. Kuna aga praegu tegevust nendes asutustes ei toimu, siis mõeldakse neile välja igasugu muud asendustööd. Linna vahel jalutavad lasteaiaõpetajad kollaste vestidega, et rohkem kui kaheliikmelisi jõuke lahutada. Näitlejad pannakse kalmistuid koristama või valvama. Siinkohal on mõttekoht, et kui riik on otsustanud, et praegu on need asutused suletud ja tuleb püsida kodus, siis laskegi neil inimestel olla kodus, see ei ole ju nende valik. Las nad saavad palka ja puhkavad, sest kui jälle lubatakse, on nad ju kohal ja valmis tegema, seda mida peab. Niisama kollases vestis linnavahel patseerimine arendab muidugi vastupidavust ja suurendab kopsumahtu, aga vaevalt annab rahulolu, et nüüd teen midagi jube kasulikku.

Ka näiteks poodide turvameeste tööülesanded on muutunud seoses koroonakriisiga. Sissepääsu juures on tavaliselt lauake, kus on desovahendid ja kindad. Kauplustes, kus turvatöötajat laua juures ei seisa on kindad ära varastatud ja desopudelid tühjad. Poodides, kus aga kindavalve olemas, on tavaliselt ka kindad olemas. Nii on võimalus sisenemisel kohe väga valvsa pilgu all end turvaliselt tunda ja end viiruse eest kaitsta.

Poes käimine on muutunud inimeste uueks hobiks, sest see tegevus on lubatud ja asjal on jumet, sest tulemuseks on pungil täis külmkapp. Kogu aeg räägitakse, et inimesed on vaesumas ja majanduslik olukord on raske. Inimeste ostukorvi sisse vaadates ei haiguta sealt vastu tühjus, vaid mitu 6-packi õlut, peenete marinaadidega grillliha, viina jne. Pühapäeva õhtul olid poeriiulid tühjad, ainult müüjad ladusid välja hambaorgikarpe ja vetsurulle, et palk ausalt välja teenida. 

Reisimisest väljapoole riiki võib praegu ainult unistada. Vaadates aga Tallinna lennujaama väljumisi ja saabumisi, siis enam vähem igapäevaselt võib lennata Minski ja see võimalus on olnud kogu kriisi vältel. Huvitav, kas Valgevene pealinnast on saanud uus turismikeskus või on see aken Euroopasse.

Muutused on paratamatud, muutustega kaasneb liikumine –ükskõik kas edaspidine või tagurpidine. Muutustest meis endis sõltub ka meie edasine käekäik. Peame vastu ja oleme terved!

Itaallane, kes praegu koju ei kipu

Keegi meist ei oleks osanud arvata, et elu muutub päevapealt. Kõik käis nii kiiresti, et tõmbas lausa hinge kinni. Itaallane Fausto Gobbi, kes harjunud reisima kogu maailmas, oli veebruari alguses just Itaaliasse tagasi tulnud Jaapanist. Sõbrad küsisid, kas ta viirust kaasa ei toonud. Sel hetkel ei pööranud mitmekordne Itaalia judomeister aga sellele küsimusele üldse tähelepanu, sest midagi seal Hiinas toimus, aga kogu aeg toimub kuskil midagi.

Veebruar algas Fausto kodus Milaanos tavapäraselt: tööl käimine, judotrennid, sõpradega aja veetmine restoranides, ühesõnaga - ei midagi erilist. Kuu lõpuks olid tal lennupiletid valmis Eestisse tulekuks. Äkitselt hakkasid aga asjad ta kodukandis juhtums, koolid suleti, sport keelati, söögikohad pandi kinni. Lennujaamad olid küll veel avatud, aga ikka ei uskunud keegi, et selline olukord üle nädala kestab.

Fausto Gobbi otsustas siiski Eestisse lennata, oma teise koju abikaasa juurde, et siis nädala pärast tagasi Milaanosse naasta. Lootusega, et küll siis on kõik jälle korras. Läks aga teisiti.

Itaalias levis koroonaviirus nagu kulutuli ja riigisisesed piirangud läksid aina karmimaks. Rahvas sõna otseses mõttes põgenes Põhja-Itaaliast lõuna poole. Seda said loomulikult teha ainult need, kellel oli kuhugi minna. Eestis oli sel hetkel veel täiesti rahulik. Samas mõte tagasi Itaaliasse minna oli Faustol jätkuvalt olemas. Siis ühel hetkel lõppes lennuühendus Milaanoga täielikult. Faustol plaan Itaaliasse pääseda aga siiski ei kadunud, küll sai selgeks, et meist keegi ei tea, millal. Teadmatus, millal sa jälle oma lähedasi ja armsat suguvõsa näed, teeb küll aeg-ajalt närviliseks, aga pikapeale ütles terve mõistus, et praegu on kõige parem olla rahulikult Eestis.

Faustol on tihe kontakt oma Itaalia lähedaste ja sõpradega, kes kõik annavad samuti märku, et ärgu ta praegu küll Itaalia peale mõelgugi. Juba kuuendat nädalat järjest peavad inimesed seal sõna otseses mõttes toas istuma, välja on lubatud minna ainult poodi või apteeki, tööle või koeraga jalutama. Fausto sõbrad kirjeldavad poes käimist kui tohutut ettevõtmist, sest poodi lastakse korraga vaid kakskümmend inimest. Toidupoodide uste taga vonklevad  mitmekilomeetrised ostjate sabad. Meile võib tunduda, et kuidas nad küll viitsivad seal sabatada, aga itaallaste jaoks on see praegu üks vähestest võimalustest üldse kodust välja saada, õues olla. Temperatuur on üle 20 kraadi, kevad lausa hüüab oma imetabasel moel, ja toas istumine koos laste, abikaasa ning koduloomadega nii pikka aega ajab inimesed sõna otseses mõttes hulluks. Eriti itaallased, kes armastavad õues olemist, suhtlemist ja vabadust.

Veelgi enam, Itaalias kehtestatud reeglite järgi on inimestel lubatud käia ainult selles poes, mis asub nende kodu lähedal. Ja ka poed ise pole enam see, mis varem, lettidel on vaid toidukaubad ja muud esmatarbekaubad, kõik muu pudi-padi on ära korjatud. Kui politsei su tänaval kinni peab, siis peab sul olema ette näidata ostunimekiri või siis tooted, mida oled poest ostnud. Samas ühe Fausto sõbra poeskäik võttis aega viis tundi, selle ajaga sai ta lisaks kaubale ka päikesepruuni näo.

Ja inimesed ei suuda enam tõesti toas istuda, üksteiselt laenatakse juba koeri, et õues tähtsa näoga vähemalt väike tiir teha. Või siis võimeldakse rõdudel, et natukenegi ilusast ilmast osa saada. Need, kellel võimalus tööl käia, peavad tänaval liikudes kinnipidamisel ette näitama paberi koos töökoha aadressi ja nimega.

Itaallased on harjunud ringi liikuma, paljudel on majakesed mägedes või mere ääres. Riskitakse ka praegu ja mõnel läheb isegi õnneks linnakorterist mägimajakesse jõuda.

Teadmatus, mis edasi tuleb, tekitab aga paljudel pingeid pereelus, mis võivad olla nii isiklikku laadi kui ka majanduslikud.  Paar Fausto sõpra, kes on aastaid turismiettevõtet pidanud, pakkisid pillid kotti, sest tulevik on tume ja töötajatele ei jõua palka maksta. Mis saab Fausto enda juba vanaisa aegadest asutatud perefirmast, on täna veel vara öelda.

Juba praegu on teada, et Itaalias ei avata koole enne sügist, kui sedagi. Rannad, mis on suviti puupüsti puhkajaid täis, ootavad otsust, kuidas, millal ja kas üldse. Itaallased naljatavad omavahel, et rannas pannakse siis ilmselt ka klaaspaneelid suvitajate vahele nagu praegu poes on müüjad ostjatest eraldatud.

Fausto ema on 78-aastane, elab üksi  ja kuulub riskirühma. Tõsiste mäluhäiretega vanaproua ohjeldamine telefoni teel, olgu Itaaliast kohapealt või nüüd ka Eestist, on üsna suur väljakutse. Vanad rutiinid nagu igapäevane poekülastus koos ohtra suhtlemisega on tal nii veres, et iga poole tunni tagant peab keegi sugulastest talle helistama ja ütlema, et ole ilusasti kodus, välja sa ei tohi minna! Fausto vend viib emale poekoti iganädalaselt ukse taha, igasugune sotsiaalne suhtlus käib ainult telefoni teel. Vanainimene ei adu aga ohtu ja vahepeal teeb ikka õue peal tiiru, kui keegi pole just äsja helistanud, või siis väikse käigu apteeki, sest tunne tuleb peale, et on ju vaja rohtu osta. Selles olukorras ei olegi muud teha, kui palvetada, et kõik läheks hästi ja viirus emale kusagilt külge ei haakuks.

Itaalias on 64 miljonit elanikku ja selge on see, et kõiki reeglitest kinni pidama panna on keeruline, kui mitte võimatu. Ikka ja jälle on kuulda, et kuskil  kinniste uste taga avastati 20-liikmeline eakate inimeste grupp, kes kärarikkalt kaarte mängis või mõnd muud sotsiaalset ettevõtmist nautis. Ongi tekkinud olukord, kus osa inimesi istub kuulekalt kodus ja on tasapisi hullumas ning teine osa reegleid eirates viiruse tõkestamisele käega lööb.

Välja minnes on Itaalias maski ja kinnaste kandmine kohustuslik. Kui sul vastavat varustust ei ole, siis sind ka poodi ei lasta. Fausto sõber, kes peab  ajalehekioskit, saab pidevalt klientide käest tõreleda, et ta maski väga täpselt ette ei sea.

Kuigi me loeme, et oht on suurem vanematele inimestele, murrab viirus Itaalias ka noori. Fausto 30-aastane judosõber piinles nädal aega 40-kraadises palavikus ja kui püsti tõustes hingamine raskeks muutus, siis kutsus kiirabi. Kiirabi küsis, et kas ta rääkida jaksab - kui vastus oli jaatav, siis öeldi, et istuge kodus. Teise sõbra 80-aastase isa viis kiirabi kaasa öeldes sugulastele, et ärge muretsega, me süstime talle morfiini, et kui ta sureb, siis ta mingit valu ei tunne. Fausto perefirma 55-aastane raamatupidaja on aga olnud juba viis nädalat haiglas, viimane nädal, kui respiraator ära võeti, tegi isegi paar sammu, aga kukkus siis uuesti kokku. Praegu on ta jälle hingamisaparaadi all.

Tänaseks päevaks on Itaalias surnud juba üle 20 000 inimese. Fausto ja ta sõprade sõnul on imelik, et rahvas ikka ülistab oma juhti ja valitsust kriisi eduka käsitlemise eest. Jalgpallis, kui üks meeskond kaotab teisele 4:0, siis vahetatakse treener igasuguse küsimuseta välja. Nii suure inimkaotuse puhul oleks ju loogiline, et ka Itaalias toimuksid mingid muutused. Praegu püsib aga valitsus nagu raudnael.

Fausto on Eestis ja ta ütleb, et praegusel hetkel ongi see parim paik maailmas, kus olla. Tal on siin naine, korter ja maamaja. Ta on kahe riigi vahel käinud juba 14 aastat. Mitmekordne itaalia judo ja sumotšempion armastab siinset kultuuri ja inimesi. Kõige suuremaks erinevuseks kahe maa vahel peab ta seda, et itaallased on sõbralikumad ja armastavad rohkem kallistada. Eestlased naljalt võõrast ei tervita ja hoiavad alguses rohkem omaette. Itaallastel, kes armastavad sõpradega väljas käia ja niisama maast ja ilmast rääkida, on praegu seepärast kinnisevõitu eestlastest veel kordi keerulisem, sest sotsiaalse suhtlemise äralõikamine on nende jaoks peaaegu elu lõpp. Aga olukorda Eestis ja Itaalias ei saa hetkel võrreldagi, siin elame nagu paradiisis, meil on võimalus õue minna, looduses sportida ja oma aias toimetada.

Fausto sõnul on nende aastatega, mis ta Eestiga seotud, õnneks üsna palju edasi liikunud ka eestlaste toidukultuur. Inimesed on muutunud rahvusvahelisemaks ja armastavad proovida teiste maade roogasid. Paljud armastavad itaalia toitu ja see aitab Fausto sõnul tal Itaalia kultuuri Eestis arendada. Praegu, kus maailmas valitseb eriolukord, on hingelt suur spordimees leidnud endale täiesti uue tegevuse - seekord köögis. Ta valmistab käsitsi itaaliapäraseid ravioole ja teeb ise itaalia jäätist. Esimestel päevadel mõtles, et prooviks niisama õhtuks midagi suupärast meisterdada, aga paari foto järel internetis tuli sõpradelt nii palju tellimusi, et nüüd jätkub rakendust igaks päevaks. Itaallasele kiitus väga meeldib.

Praegu ongi aeg võtta päev korraga. Pikalt ette mõtlemine teeb rahutuks ega tee nagunii midagi paremaks. Fausto vaatab iga päev internetist, millal on lootust, et lennukid jälle liikuma hakkavad. Siin on hea, aga koduigatsus on suguseltsikesksel itallasel ikkagi väga suur.