Elegantselt ehituspoodi-muutused elustiilis

Öeldakse, et maailm ei ole enam samasugune nagu enne koroonaviirust.

Aga  kuidas meie inimestega on?

Kas uutest harjumustest võõrutamine nõuab pikka rehabiliteerimist või on uued tavad tulnud selleks, et jääda, näitab aeg.  Inimene on loodud nii, et ta suudab end uutesse oludesse üsna kiirelt sisse sulandada. Praeguse olukorra hüüdlauset „Püsige kodus“ võetakse vastu üsna erinevalt ja sellest tulenevalt on ka tulemused  ettearvamatud.

Kui algselt tundus nii mõnelegi, et kodus töötamine või mittetöötamine on päris mugav, aga kiskus ikka õue ka, siis nüüd võib juhtuda, et elu on nii mugavaks läinud, et enam ei viitsi peale kriisi välja minnagi.

Veiniõhtud Zoomi või Skype internetikeskkonnas on üks lihtsamaid lahendusi sotsiaalseks koosviibimiseks, kus igal ühel on oma pudel ja isegi kui sa oled viisakas ja sooviksid sõbrale klaasi pakkuda , siis on vastuseks alati ei, sest kus sa seda veiniollust ikka läbi õhu saadad.

Pealegi hoiad kokku taksoraha ja mõtet, et kuidas pärast pidu vindise peaga koju saab. Samuti sööd seda, mida ise tahad ja ei pea kellelegi aru andma, miks sa laua pealt rasvast sülti ei taha võtta või varjama dieeti, mille põhikomponendiks on idud ja võilillevarred.
Kodus olemine muudab ka söögiisu suurust. Kui kontoris tuli joosta erinevate koosolekute ja kabinettide vahel, siis nüüdseks on need asendunud külmkapiga ja mõttega, kuidas seda täita. Paarist kolmest söögikorrast on saanud 9-10 korraline einestamine. Pealegi, selleks, et tööülesannetest vaimu värske hoida  on ju tore vaadata ahvatlevaid roogu arvutist, mis sulle lausa ukse taha tuuakse, kui viitsid telefoninumbrit valida.

Kilod on visad lisanduma ja mõtekas on proovida iga kahe päeva tagant vähemalt uksest välja minna, et vaadata kas ava ikka veel läbipääsuks piisavalt suur on. Hea, et plaaniline arstiabi hakkab vaikselt taastuma, sest kõrge kolesterooli, veresuhkru ja vererõhuga patsientidest lähiajal puudust ei tule. Võib olla peab neile ka eriosakonnad avama, sest eelpoolnimetatud kaebustega kaasneb ka südame ja veresoonkonnahaigustesse suremise risk.

Tõsi ta on ega kõik ainult ei söö, paljud elavad ka tervislikult ja liigutavad end regulaarselt. Meil siin Lääne Virumaal on liikumiseks palju võimalusi olgu nendeks siis loodusrajad või kergliiklusteed.  Inimesed on väga püüdlikud järgimaks 2 meetrist mittelähedale tulemise reeglit. Üksteisest möödudes minnakse peaaegu rajalt välja ja kõnnitakse paar meetrit kraavis, peaasi, et ei saaks möödujatelt viirust.  Kas hirmust nakatuda või muudel põhjustel on inimesed hakanud üksteist altkulmu põrnitama ja see loob sisetunde, et kõik kes liiguvad on Mr Covidid.

Lisaks paljudele muudele muutustele toimub revolutsioon ka riietumises. Kodus olles piisab jalga tõmmata  kummiga  dressipüksid ja prügikasti välja viies jalga sporditossud. Pidulik riietus kogub kapis tolmu ja hirm selga panna midagi, mis enne kriisi enamvähem paras oli, tekitab pingeid, et mine tea kas püksinööp ikka jääb koha peale või lendab moosisaia kõrvale taldrikusse.

Otsustasin, et vanade aegade meeldetuletuseks löön end ühel päeval üles, panen selga parimad riided ja lähen Bauhofi. Vähemalt on koht, mis on avatud ja saan ülevaate, millises olukorras olen mina ja mu garderoob.

Kui linna vahel ei kohtagi palju inimesi, siis viimaseid soengutrende on kõige võimalikum analüüsida kaubanduskeskuste parklates. Pikad väljakasvanud juuksed nii meestel kui naistel köidavad pilku ja panevad imetlema, kuidas keegi oma soengut seadnud on. Kes kannab mütsi, kes patsi või kes teeb abikaasale vahvellokid pähe, et siis on juuksed kohevamad ja tunduvad lühemad.

Mis puudutab Bauhofi ja ka teisi ehituspoode, siis võiks nende poodide ees ka olla see nn draive in telk, mis praegu kurvalt ja mahajäetult Rakvere Spordikeskuse parklas konutab, kus saaks mõõta klientide palavikku ja üldist enesetunnet enne poodi sisenemist. 

Loogiliselt võttes peaks ju ehituspoode külastama töömehed, kellel mingit kruvi või mörti vaja, aga ühe enam kohtab lettide vahel riskirühma kuuluvaid 80-90 aastaseid vanaprouasid. Kuidas nemad linnaäärsetesse poodidesse satuvad, kes neid sinna toob, kas see on uus trend või harjumus-see on müsteerium.

Vaadates rahva aktiivsust ja liikuvust ehituspoes olen kindel, et kõigi kodu saavad kriisi ajal remonditud, ruumid läikima löödud ja aiad kandideerivad kaunima kodu konkursil.

Eriolukorra algusest saadik on olnud lasteaiad ja koolid ja teatrid  suletud. Enamus sealsetes asutustes töötajaid on oma erialaspetsialistid, neil on selleks vastav haridus ja nad on välja valitud vastavat tööd tegema olgu selleks siis lasteaiaõpetaja, näitleja või koolikokk. Kuna aga praegu tegevust nendes asutustes ei toimu, siis mõeldakse neile välja igasugu muud asendustööd. Linna vahel jalutavad lasteaiaõpetajad kollaste vestidega, et rohkem kui kaheliikmelisi jõuke lahutada. Näitlejad pannakse kalmistuid koristama või valvama. Siinkohal on mõttekoht, et kui riik on otsustanud, et praegu on need asutused suletud ja tuleb püsida kodus, siis laskegi neil inimestel olla kodus, see ei ole ju nende valik. Las nad saavad palka ja puhkavad, sest kui jälle lubatakse, on nad ju kohal ja valmis tegema, seda mida peab. Niisama kollases vestis linnavahel patseerimine arendab muidugi vastupidavust ja suurendab kopsumahtu, aga vaevalt annab rahulolu, et nüüd teen midagi jube kasulikku.

Ka näiteks poodide turvameeste tööülesanded on muutunud seoses koroonakriisiga. Sissepääsu juures on tavaliselt lauake, kus on desovahendid ja kindad. Kauplustes, kus turvatöötajat laua juures ei seisa on kindad ära varastatud ja desopudelid tühjad. Poodides, kus aga kindavalve olemas, on tavaliselt ka kindad olemas. Nii on võimalus sisenemisel kohe väga valvsa pilgu all end turvaliselt tunda ja end viiruse eest kaitsta.

Poes käimine on muutunud inimeste uueks hobiks, sest see tegevus on lubatud ja asjal on jumet, sest tulemuseks on pungil täis külmkapp. Kogu aeg räägitakse, et inimesed on vaesumas ja majanduslik olukord on raske. Inimeste ostukorvi sisse vaadates ei haiguta sealt vastu tühjus, vaid mitu 6-packi õlut, peenete marinaadidega grillliha, viina jne. Pühapäeva õhtul olid poeriiulid tühjad, ainult müüjad ladusid välja hambaorgikarpe ja vetsurulle, et palk ausalt välja teenida. 

Reisimisest väljapoole riiki võib praegu ainult unistada. Vaadates aga Tallinna lennujaama väljumisi ja saabumisi, siis enam vähem igapäevaselt võib lennata Minski ja see võimalus on olnud kogu kriisi vältel. Huvitav, kas Valgevene pealinnast on saanud uus turismikeskus või on see aken Euroopasse.

Muutused on paratamatud, muutustega kaasneb liikumine –ükskõik kas edaspidine või tagurpidine. Muutustest meis endis sõltub ka meie edasine käekäik. Peame vastu ja oleme terved!