JÕULUMÕTISKLUS

Päev enne  jõululaupäeva keerleb peas igasugu mõtteid-mõttetuid ja mõtlemapanevaid. Aeg läheb nii ruttu, et kuidagi ei jõua järgi. Vahel on tunne, et mälu hakkab kaduma, kui mõni sõber küsib: Kuule kas sa mäletad, seda kui……?  No vat ei mäleta! Või äkki on mälul maht, mis saab täis ja uued asjad talletuvad lihtsalt vanade peale.

 Kas pööraseks sünnitakse või kasvatakse? Teaduslikult on kindlasti tõestatud, et mida vanemaks  inimene saab, seda aeglasemaks, uimasemaks ja passiivsemaks ta muutub. Äkki meie kohta võib öelda igavesti noored.  Nälg elu järgi on jätkuvalt meeletu-iga uus tutvus, iga uus teadmine, iga uus reis paneb silma särama ja sellele ei näi lõppu tulevat. Julgus võtta ette muutusi, riskida ja võidelda rahulolematusega  on meile omane ja see on see, millest paljud aru ei saa. Oma selle aasta teoks valisime vaieldamatult Norrast tagasi tulemise. Meid ümbritsevaid ei jõudnud ära imestada, miks me ei taha elada maailma rikkaimas riigis ja  lasta lahkelt suurt palgaraha pangakontole kanda. Kõike asju ei saa rahas mõõta.  Peab minema siis kui tunned, et on õige aeg. Mingis vanuses hakkab sisetunne otsustama mõistuse ja mõistlikkuse eest.  Olla enesega sõber annab tohutu rahulolu. Kui on otsus tehtud pole kahetseda midagi. 

Meil on olnud imeilus suvi, meil on olnud aega kõige jaoks-enese, üksteise, sõprade,  pere ja oma kodumaade jaoks. Kui me oleme midagi tahtnud, siis oleme seda teinud. Tahtsin sünnipäevakingiks  autotuuri Liechtensteini.  Lisaks sain veel Šveitsi, Saksamaa ja Austria. Mitu aastat polnud meil aega nautida kõike seda, mis meil on. Suur rõõm oli Simuna maja aias 4 tundi muru niita ja Aadria mere ääres peesitada ning õhtusöögiks heas itaalia restoranis mereande nautida. Meie väike põllulapp kasvatas meile 9 melonit ja 7 kõrvitsat. Kaugel põhjas unistasime sellest ainult, sest töö võttis nii aja, mõistuse, kui ka elurõõmu.  Nüüd on aga kõik taastunud  ja see tunne on midagi, mida ei saagi kirjeldada.  Väärtusi hakkad hindama alles siis, kui oled  need vahepeal unarusse jätnud.

Tänases päevas naudime vabadust ja oleme õnnelikud kui kohtame inimesi, kellel mõistus ja süda õige koha peal on. Kuigi ümberringi on palju halamist, taplemist ja negatiivsust, on head inimesed täitsa olemas ja neid on meie ümber palju. On imeline tunne, teha täpselt seda, mida hing ihaldab. Viimase versiooni alla käivad ka meie Kariibi mere kruiis ja Singapuri reis.

Kõik küsivad, et mis te nüüd siis tegema hakkate. Kui seda isegi teaks ja kas peakski teadma. Nii palju kui võimalust on, tahame kohtuda just nende inimestega, kelle vastu me huvi tunneme. Tahame hommikuti kaua magada ja olla olemas üksteise jaoks, sest meid seob piirideta armastus. Armastus, mida paljud kogu elu jooksul tunda ei saa. Minu mees ütleb selle peale, et ta polegi kümme aastat midagi muud teinud, kui oma naist armastanud.

Uus aasta on peagi ukse ees ja ikka mõtleme, mis see tuua võiks. Üks on kindel, me tahame tegutseda paljudel rinnetel ja  tunda, et elame. Loodame, et reisituhin viib meid Jaapanisse, veel ühele Kariibi reisile ja sõpradele külla Saksamaale, Soome, Portugali jne.

Üle hulga aja oleme jälle jõuluõhtul Itaalias. See on suure tähendusega meie jaoks. Kuigi meie soontes voolab maailmakodanike veri on olemas kohad, kus veri muutub väga kuumaks ja süda lööb väga rahulolevalt.

Ilusat jõuluaega kõigile, kes meid armastavad ja keda meie armastame. Hoidkem mõistus selge ja süda õige koha peal. Ärge kartke midagi ega kedagi! Aitäh teile, et olemas olete!

K&F 23.12.2015 Milano

K&F esitleb:PAKSUDE MÄTTA OTSAST!

Môtlemisainet kôigile, kes tavaliselt selliste asjade peale ei môtle!

Saateks

Käesoleva üllitise eesmärgiks on kõiki mõtlema panna asjadele, mille peale me oma igapäevaelus ei tulegi. Oleme harjunud tänavapildis nägema igasugu inimesi-pikki ja peenikesi, pakse ja lühikesi. Loogilselt võttes peaksid kõik üksteisest lugu pidama, olema võrdsed ja väärtustama inimeseks olemist. Millegi pärast tahab, aga ühiskond, et ühed on paremad kui teised ja ühtedel on parem kui teistel. Kui kellegil on midagi liiga palju või midagi, mida enamusel hallil massil ei ole, siis eristub see välja ning hall mass  hakkab kohe midagi arvama.
Selles kirjutises tuleb juttu paksudest. Kahvatusite jah, sest paks peaks ju kõigepealt kaalust alla võtma, enne kui temast kirjutama hakatakse või vähemalt lubaks, et ta üritab seda teha. Sõna “paks” on ju vahva sõna iseenesest, aga kui inimene on paks siis see sõna kaotab millegi pärast oma vahvuse. Antud sõna on nagu midagi kohutavat ja et vähegi, seda traagikat vähendada, kasutatakse sõnu täidlane, ümmargune, tüse jne. Tüse daam aga kõlab kuidagi eriti võikalt.
Meie ühiskond ei armasta pakse. Huvitav miks?  Põhjust selleks nagu polegi. Eesti riiki on valitsenud rootslased, sakslased jne nende vastu pole kellelgi midagi. Paksude armee pole Eestile kunagi liiga teinud ega sõda pidanud, aga ometigi on mustas nimekirjas.
Edaspidi tulebki juttu teemal:Miks peab paks tundma end alaväärsena?  Kes on kehtestanud ühiskonna normid, et sa pead ära mahtuma teatud karpi ja olema nagu kôik teised?

Paksude mätta otsast!

Peenikeste silmade läbi on paks üks paljude paksude seast, olenemata  kehakaalust, haridusest, môistusest, tervislikust seisundist vôi millest iganes. Ûhiskonnas on arvamus, et kui sa oled paks, siis pead sa olema kurb, depressiivne, môtlema hommikust ôhtuni, mida suhu panna ja mis teised sinust môtlevad kui sa tänaval liigud. Õnnelik ja rõõmus paks oleks nagu midagi kummalist, mis ei lähe kohe mitte.

Arsti juurde minnes peab pilku maas hoidma, sest isegi kui kurdad valu kôrvas, on doktori esimene lause ilma uurimatagi, et vôtke kaalust alla. Visiidil perearstile varbavaluga pidin kôigepealt tegema südame kardiogrammi, siis kuulati kopse, môôdeti vererôhku ja jalgade paistetust. Pakuti igasugu kalorite tabeleid, tablette jne. Iseloomuta paksud lähevadki kergema vastupanu teed-môni laseb teha operatsiooni vôi siis on lihtsalt ônnetu, istub kodus valutavate kôrvade vôi varvastega  ja vahib telekat. Minu hea tuttav, kes on ka parajalt paks rääkis loo, kuidas arst teda niimoodi alandanud oli, et tal nuttu löristades süda lööke vahele hakkas jätma. Doktoriproua ei piirdunud ainult temaga, ta mõnitas ka mu hea tuttava hauas olevat ema, kuna see ei olevat tütrele tervislikku eluviisi õpetanud ja oli kindlasti ise ka paks. Pealegi jäi doktori vererõhumansett nii kitsaks, et sellega oli võimatu mingeid mõõtmisi läbi viia.Mu tuttav väitis, et tal oli nii häbi sellepärast. Kas ei peaks olema häbi hoopis doktoril, kes ei suuda muretseda endale mansetti, millega ükskõik mis suuruses inimese vererõhku mõõta. Ja pealegi, mis on arsti ülesanne? Sellest loost lähtuvalt –inimesi mõnitada nende kehakaalu pärast ja nad visiidi lõpuks närvisokini viia. Muide ta käskis kolme kuu pärast tagasi tulla. Mis te arvate, kas mu tuttav läheb?

Lüües lahti ajalehe tutvumiskuulutused, leiad enamjagu järgmise teksti- soovin tutvuda saleda naisega, paksudel mitte tülitada. Meeste ideaaliks tänapäeva ühiskonnas on piitspeenike naine, kôige tähtsam naise juures on, et ta ei oleks paks. Mehed on nôus kannatama ja üle elama igasugu kohtlemist oma naise poolt, peaasi, et oleks peenike, sest mis muidu teised arvavad. See on ka paljude meeste hukatus, sest enamus mehi tahab ju ühte ja seesama tüüpi naist, aga piitspeenike naine läheb sinna, kus suuremad eurod rahakotist välja paistavad. Elus vôib aga leida palju näiteid, kus mehed, kellel on paksud naised on ônnelikuimad kogu maailmas. Näiteks nagu minu mees, kes armastab palavalt ja kirglikult oma paksu naist olenemata viiest kilost vähem vôi kümnest kilost rohkem. Nimetab end maailma  ônnelikumaks meheks.  Minu mees oskab mind tundma panna kui maailma ilusaim naine,  ta jumaldab mind kogu mu heade ja halbade külgedega.  Ah ja unustasin ütlemata, et ta on itaallane. Peenikeste naiste jahtijate jaoks aga ei oma tähtsust tarkus, lahkus, ônnelikkus, headus jne peaasi, et ei oleks paks.
.....................................Loe edasi varsti ilmuvast väljaandest.... Kes tahab rohkem infot siis Facebookis saab hakata Raamatu Fännklubi ja sõbrad liikmeks!