Raamat on ilmunud!

Raamat MAAILM PAKSUDE MÄTTA OTSAST saadaval kõigis suuremates raamatupoodides!


http://www.apollo.ee/maailm-paksude-matta-otsast.html

MAAILM PAKSUDE MÄTTA OTSAST 

Kairi Kuur, Fausto Gobbi.

3. peatükk.

Paksud arsti juures.

Kui ajalehti lugeda, erinevaid telesaateid vaadata või kuulata raadiost dietoloogide ja südamekirurgide arvamusavaldusi, kerkib tahtmatult silme ette pilt, et esmajoones ongi paksud need, kes oma haiguste ja ülekaaluga tervishoiusüsteemi koormavad. Reaalsus on aga paraku selline, et paljud paksud lähevad arsti juurde alles viimases hädas, sest kardavad juba ette, kuidas arstid nendega käituvad.

Doktori kabinetiuksest sisse hiilides valitakse tavaliselt taktika, et hoitakse pilk maas ja manatakse kurb nägu ette, mis võimaldab sisseastuja igast kehaosast välja lugeda, et patsient polegi proua Tamm või Kask, vaid hoopis proua Paks. Mõnedele arstidele meeldib selline alandlikkus väga ja nad lisavad veel õli tulle juurdegi. Mu hea tuttav, kes on samuti parajalt paks, rääkis loo, kuidas arst oli teda niimoodi alandanud, et tal hakkas nuttu löristades süda lööke vahele jätma. Doktoriproua ei piirdunud aga üksnes temaga, ta mõnitas ka mu hea tuttava hauas olevat ema, kuna too polevat tütrele tervislikke eluviise õpetanud ning oli lisaks kindlasti ka ise paks. Kusjuures ta oligi paks, aga elas 97-aastaseks ning ta ainus arstilkäik kogu elu jooksul piirdus kahe hamba väljatõmbamisega. Seda mu sõbranna muidugi doktor Paksude Hirmutajale ei öelnud, kuigi minu meelest oleks võinud küll.

Edasi läks asi nii, et sissejuhatavate solvangute järel asus doktor pikema jututa mu sõbrannal vererõhku mõõtma. Aga oh häda, vererõhumansett jäi patsiendile nii kitsaks, et sellega oli võimatu mingeid mõõtmisi läbi viia. Tuttav tunnistas, et tal oli sellepärast olnud nii häbi, et ta oleks tahtnud maa alla vajuda. Kas ei peaks aga häbi olema hoopis doktoril, kes ei suuda muretseda endale mansettigi, millega ükskõik mis suuruses inimesel vererõhku mõõta? Ja pealegi, mis on arsti ülesanne? Sellest loost lähtuvalt tundub, et selleks on inimesi mõnitada nende kehakaalu pärast, et nad hiljemalt visiidi lõpuks närvišokini viia. Muide, doktor olevat käskinud mu tuttaval kolme kuu pärast tagasi tulla. Mis te arvate, kas ta läheb?

Eelnev näide ei tähenda muidugi, et kõik arstid sellised oleks. Mõni väga entusiastlik doktor oma tööaega solvamise peale ei raiska ja asub kohe asja kallale. Vaatamata sellele, et patsient kurdab valu kõrvas, on doktori esimene lause kõrva uurimatagi, et võtke kõigepealt kaalust alla! Järgmiseks suunatakse patsient südame kardiogrammi tegema, siis kuulatakse kopse, mõõdetakse vererõhku ja jalgade paistetust. Seejärel otsitakse sahtlitest ja riiulitelt välja kõiksugu kaalulangetamise brošüürid. Visiidi lõppedes on paksul suur kilekott peeneks saamise materjali täis, aga kõrv ikka valutab.

Ent nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Vahel mõni iriseb hoopis selle kallal, et näe, ise on arst, aga vaata kui paks ja kuidas ta üldse niimoodi inimesi ravida saab. Silmitsedes iga korda seda kommikarpide hunnikut oma arsti lauanurgal, mõtlen sageli, et inimesed on ise hulga arste paksuks söötnud, sest kui mõnigi doktor peaks endale sisse ajama kogu selle šokolaadikoguse, mis talle tuuakse, siis ilmselt ei mahuks ta peatselt oma kabineti uksestki sisse ega saaks tõesti enam ravida peenikesi, rääkimata paksudest.

Nii, nagu iga inimene on erinev, on seda ka doktorid. Paljud neist on suure südamega ja näevad ka inimest, mitte ainult tema puudusi ja probleeme. Olgu inimene paks või peenike, terve või haige – igaühe jaoks on tähtis, et temasse suhtutaks austusega. Igasuguse teadusliku uuringuta võib aga väita, et arstikabinetis satuvad paksud väga harva kiituse ohvriks. Sest ikka on neil mõni asi viltu, olgu siis liiga kõrge veresuhkur või D-vitamiin, mida on liiga vähe. Isegi kui paksul on mõni tervisenäitaja korras, ei peeta seda tähtsaks mainida, sest maksanäitajatest võib ikkagi välja lugeda, et maks on rasvunud, ka on kolesterooli laes jne. Et sama palju terviseprobleeme on ka peenikestel, pole üldse tähtis, sest paks on ikkagi igatepidi allapoole arvestust, aga imekombel ta siiski veel elab ja näe, tuleb isegi arsti juurde.

Iga kord aga, kui mu naabritädi arsti juurest koju tuleb, on ta endast lausa sedavõrd väljas, et lamab mitu tundi diivanil ja kuulab plaadilt vaalade häälitsusi, et maha rahuneda. Ainsad meditsiiniga seotud kohad, kus talle käia meeldib, on apteekide tervisepäevad, kus viiakse läbi osteoporoosi ehk luude hõrenemise kontrolli. Teadupoolest paksudel kõikide muude hädade kõrval luud ei hõrene või kui hõrenevad, siis haruharva. Iga kord, kui tädi on jälle kusagil oma luid mõõtmas käinud, astub ta üle näo särades ka meilt läbi ja annab teada, et mõtle, kõik olid seal hädas oma hõredate luudega, aga temal oli kõik korras ja ta sai üksnes kiita ning seda veel proviisoritelt ning teiste ees.

Teame juba, et nüüd peame ka meie talle takka kiitma, sest arstide tööd tuleb ju millegagi kompenseerida ja kui ma ükskord ettevaatamatusest küsisin, kuidas tal viimati perearstil läks, kaotas ta sekundiga igasuguse tuju ja küsis, kas mul on käepärast peavalutabletti. Enam ma sellist jama talle ei korralda, vaid pigem keedan tassi teed ja ajame niisama juttu sellest, kui hea on elada, kui kont on tugev ja jõuab pead kanda.

Kairi Kuuri ja Fausto Gobbi raamat “Maailm paksude mätta otsast” ilmub 10. oktoobril. 

Katkend peatükist V „Oo, sa mu elevant!

Maailmas ringi sõites võib aga sageli kohata paarikesi, kus mustal Aafrika juurtega mehel on hiigelsuur valge naine. Eestis öeldakse muidugi seepeale, et must paneb ju kõike, mis liigub, olgu siis või paksu. Tegelikult ei usu ma mingil juhul, nagu arvaks mustanahalised, et kuna nad peenikest ei saa, siis võtavad igaks juhuks paksu. Neile lihtsalt meeldivad paksud ja ongi kõik.

Olen lugenud isegi seda, et kui mees on abielus paksu naisega, siis Aafrika-maades tähendab see, et ta on varakas ja heal järjel ning tänu rikkusele ongi tal olnud võimalus oma naine matsakaks sööta. Osades musta mandri piirkondades pidavat paksus aga tänini olema viljakuse sümbol. Leiduvat mitmeid suguharusid, kes topivad noori tüdrukuid puuri ja söödavad neid kitsepiima, saia ja pudruga, et nad kiirelt paksuks läheksid ja et siis saaks nad ruttu mehele panna. Mõnes Aafrika suguharus on aga elevant lausa seksijumalaks. Sealsed mehed jumaldavatki pakse naisi, sest nende tagumik võbiseb nagu elevandil ning kõnnak sarnaneb londikandja omaga.

Olgu selle Aafrikaga kuidas on, aga isiklikust kogemusest võin rääkida, et eesmärgi saavutamisel on musta värvi mehed väga visad ja kohati isegi agressiivsed. Mul isiklikult on tulnud selliseid seiku ette mitu korda suurtes kaubanduskeskuses, seda muidugi mitte Eestis, aga Itaalias küll.

Ühel sellisel korral kõndisin kodulähedases supermarketis ostukäruga riiulite vahel ja valisin õhtusöögiks vajalikku toidukraami. Sisetunne ütles, et keegi nagu jälitaks mind. Heitsin pilgu lähiümbrusele ja märkasingi musta Aafrika poissi, kes isegi ei varjanud, et ta mind piimaleti tagant piilub. Tegin näo, et ei märganud midagi ja kärutasin edasi. Ükskõik, kus riiuli juures ma peatusin, oli tema aga jälle kohal ja naeratas laialt.

Hakkasin juba oma turvalisuse pärast muretsema, aga pood oli rahvast täis ja see tegi mu rahulikumaks. Järsku oli ta mu kõrval ja tervitas mind meelalt. Mina kui Nõukogude Liidus karastunud eestlane muutusin aga seepeale hetkega tugevaks kui tammepuu ja heitsin päikesepoisile tigeda pilgu, sest ta käis mulle juba närvidele. Tema aga ei lasknud ennast sellest häirida, vaid ütles mulle: „You are sooooooo beautiful!”

Ütlesin talle, et tean seda isegi, sest mu mees ütleb mulle seda iga päev. Mõtlesin, et küll ma nüüd olin kaval, et tõin mängu oma mehe, mida kuuldes ta küllap ehmatab ja jätab mu rahule. Aga kaugelt sellest! Tema luges välja, et kuna ma talle vastasin, siis järelikult olen temast huvitatud. Härra Minu Ilu Austaja hoidis nüüd juba kinni mu toidukärust ja mõnelegi võis tunduda, et näe, milline paar – kiitsuke Aafrika mees oma valge paksu naisega!

Järgemööda hakkasid tulema küsimused, et kus ma elan ja kuidas ma ikka nii ilus olen. Lõpuks laskus ta ühele põlvele ja palus mu kätt. Kuigi ma kooliajal armastasin näiteringi, kus mu enim õnnestunud rollideks olid Lenin ja Nõukogude Liidu parim lüpsja Galina Solntsesvetova, oli tekkinud olukord minu jaoks teatrist üsna kaugel ja alla igasugust arvestust. Mõtlesin, et annaks taevas, et teised poekülastajad kaine mõistuse säilitaksid ja mind kihlumise puhul õnnitlema ei tuleks. Korraks käis peast läbi ka mõte, et äkki olen sattunud televisioonisaatesse “Varjatud kaamera”.

Endalegi ootamatult võtsin südame rindu ja teatasin armuvalus õnneotsijale, et abiellugu valge saiaga kui tahab, sest minul pole aega siin teatrit teha, ja lükkasin käru põlvitavast austajast otsustavalt mööda. Sain aru, et samal ajal ma muidugi ei teadnud, millisest suguharust härra pärit oli ja võib-olla tõesti kujutasin tema jaoks võbeleva tagumikuga kõndivat elevanti. Teadsin ka, et käitun mühaklikult ja musti mehi ühiskonda mitteintegreerivalt, aga mul tõesti puudus selle tüübi vastu igasugune huvi ja mu oma turvalisus oli tähtis. Kuulsin veel mitu korda selja tagant hõikeid “You are so, so beautiful!”, enne kui haarasin taskust telefoni ja valisin oma mehe numbri.

Pidin siingi natuke taktikat muutma, sest kui oleksin kogu olukorra ausalt ära rääkinud, oleks selles poes ilmselt kolme sekundi pärast puhkenud neljas maailmasõda.

Kairi Kuuri ja Fausto Gobbi raamat “Maailm paksude mätta otsast” on võimalik ette tellida soodushinnaga aadressilt www.ohtuleht.ee/paksud

Linn, kus elu ei peatu!

Meie pere toredaks traditsiooniks on saanud igaaastane jaanuarikuu reis Jaapanisse ja nii juba 7 aastat järjest. Kahel eeslmisel aastal ühildasime tollesama reisiga ka veel Austraalia, Uus Meremaa ja Singapuri, seekord piirdume ainult Tokyoga. Igale maailma riigile võib leida mingid iseloomustavad märksõnad, Jaapan meie jaoks on vaieldamatult sushi, sumo ja sõbrad. Kuigi enamus inimesi armastab reisida suvel, siis meile sobib kõige paremini Tokyosse reisimiseks jaanuar. Eelkõige seepärast, et SAS-i lennukid on pooltühjad ja pikka lennureisi saab nautida lausa üle nelja istme lösutades. Lisaks on teenindamine ja kõik sellega seonduv sõbralik ja kena. Kaasreisijad on enamasti jaapanlased, kes magada armastavad ja seetõttu on lennukis vaikne ja rahulik.

 Täpselt aasta tagasi tervitas meid Tokyo lennujaamas kohalik teleprogramm nimega:"Mida te teete Jaapanis?" Kuna meie jaapani sõber Rie selle ka linti võttis siis saab seda vaadata meie Facebooki lehel. Seekord ei tundnud aga meie vastu keegi huvi ja juba tuttavat teed pidi siirdusime rongijaama. Pea käis ringi, uni tahtis tappa, jet leg oli võimust võtnud, sest kaheksa tunnine ajavahe oli üsna kurnav.
Kui lennujaama võib veel inimliiklust suhteliselt rahulikuks pidada, siis Tokyos endas ei peatu elu sekundikski. Inimesed voorivad tõepoolest igas suunas kes joostes ja kes kuidas. Meie oma kohvritega oleme nagu kaks tigu, kes suurele inimmassile jalgu jäävad. Siin ei aita tige ka olla, sest kui sa samas suunas kõigiga ei lähe, siis jäädki ühe koha peale seisma. Ei jäänud meilgi muud üle, kui kohvrid kätte ja jooksuga eesmärgi poole. Lisaks kõikvõimalikele suundadele, millega siin arvestama peab, on tähtis olla ka suht heas füüsilises vormis, sest trepid metroost üles ja alla ronides võivad ulatuda mitmesaja astmeni. Enamuses peatustes on olemas ka liftid, aga tavaliselt on need platformi teises otsas ja see on jälle omaette projekt lübi inimmassi sinnani jõuda. Muide metrooga on veel see põnev asi, et kui silmad kinni panna ja arvata palju vagunis inimesi on siis helide järgi võib öelda, et kas mõni üksik või ka mitte kedagi, kuigi vagun on puupüsti rahvast täis. Asja fenomen peitub selles, et mitte keegi omavahel ei suhtle, telefoniga rääkimine on keelatud. Vaieldamatult 95 % jaapanlastest metrooreisijatest klõpsib niisama telefoniklahve, mõned magavad ja üksikud loevad raamatut. Kõik see toimub täielikus haudvaikuses. Keskpäeval ja õhtul hiljem on võimalik end metroos täiesti liigutada ja isegi ümber oma telje keerelda, mida muidugi ei saa öelda tipptunni kohta. Hommikuse tipptunni korral aitab jaamakorraldaja tihti inimesi uksest sisse pressida. Jaapanlase mõttevaramusse ei mahu euroopalik mõtlemine, et ootaks järgmist. Eks mõnes mõttes on õige ka, sest järgmine on sama täis või veel rohkem täis. Niimoodi käib võitlus oma koha eest vagunisse pääsemiseks igal hommikul. Rongi esimesed vagunid on ainult naiste jaoks, need on eraldi märgistatud. Põhjus selleks on, et jaapani mehed hommikuse tipptunni ajal kasutavad ära võimalust eriti lähedale pressitud naiste tagumikku katsuda.
Vaatamata kõigele tavatule ja tavalisele jõudsime lõpuks oma hotelli. Jaapanlased on väga viisakad teenindajad, kummardavad ette ja taha ja kui veel neile millegi eest maksad, siis laskuvad peaaegu põlvili. Kõik toimib äärmise täpsusega, keegi ei anna sulle isegi 1 minut enne ettenähtud aega hotellitoa võtit. Sellised on reeglid ja nii on.

Meie jaapani sõbrad

Sõprusega on selline huvitav asi, et see võib kesta aastaid, isegi kui väga väga harva kokku saadakse. Kõik sai alguse 1999 aastal, kui mina ja Rie seisime sumo MM-i pjedestaali kolmanda koha astmel, käes 5 kilosed auhinnaks saadud makaronikotid. See oli meie esimene kohtumine, mis piirduski üksteise õnnitlemisega saavutatud pronksmedali eest. Läks mööda palju aastaid enne kui juhuse tahtel uuesti kohtusime. Viimased neli talve on Rie meid alati entusastlikult Tokyosse oodanud ja alati üheks õhtuks suurepärase sushirestorani reserveerinud. Meie teise sõbra Sayakaga kohtusime ikka ja jälle läbi sumo. Nii ongi traditsooniks muutunud, et meie teavitame Riet, Rie Sayakat ja nii ka seekord, juba meie esimesel saabumise õhtul ootasid meid suurepärased sõbrad ja sushi. 
Kõige suuremaks väljakutseks jaapanlastega suhtlemisel on keel. Nemad ei saa meist aru ja meie neist. Sayaka ei oska ühtegi sõna inglise keelt, Rie teab natuke rohkem, aga see teebki asja põnevamaks. Õnneks on olemas tehnilised abivahendid nagu telefonid, kus tõlkeprogrammid hädast välja aitavad. Paljude jaapanlaste parimaks sõbraks ongi telefon, mida iganes sa nende käest küsid, hakatakse kohe telefonist infot otsima, Kuskilt olen kuulnud, et jaapani koolides käib inglise keele õpetamine nii, et inglise keelseid lauseid õpitakse aimult kirjutama, kõnekeelele keegi rõhku ei pane. Ei saa õelda, et minu ja Fausto inglise keele oskus suurepärane oleks, aga oleme ikka erinevates maailma otsades end arusaadavaks teinud. Jaapanis on natuke teine lugu. Proovime küll selgelt ja aeglaselt, aga enamasti tulutult. Kui kasutan inglise keelset sõna " normally" saavad jaapanlased aru " no money". Kui ütled "message" siis korratakse imestunult "massage". nii ongi paljudel puhkudel, et üks räägib aiast ja teine aia august. Rie ja Sayakaga suhtlemine on samas stiilis, aga palju asju saame kamba peale aru ka. Näiteks, et Rie ema kasvatab maasikaid ja neid saab osta automaadist. 
Jaapanlased tavaliselt külalisi enda koju ei kutsu, sest nende elamine on nii tilluke, et nad sinna vaevu ise ära mahuvad. Mida suurem elamine, seda kallim hind. 40 ruutmeetrine korter on nende jaoks tõeline luksus. Aga isegi selle pisikese kongi eest tuleb nii palju raha välja käia, et paljud mitme kohaga tööl peavad käima. Rie räägib, et nii temal kui teistel jaapanlastel on aastas ainult 5 puhkusepäeva. Palju räägitakse tööst, sest selle ümber kogu elu keerlebki. Tokyo on kallis ja kõige eest tuleb maksta. Samas aga ei pidanud ka nii juhtuma, et kuu lõpuks inimestel näpud päris põhjas oleks. Sushibaaris, kus istume on ümberringi peale tööd lõõgastuvaid jaapanlasi. Juuakse saket, sotsut ja süüakse sushit. Mida rohkem saket juuakse, seda valjuhäälsemaks muututakse. tundub, et kellelgi pole kiiret oma väiksesse pugerik elamisse minna.
Tavatraditsiooniks on saanud, et nii meie sõbrad kui meie vahetame alati omavahel kingitusi. Sel aastal kinkis Rie meile 2 kilo ingveri, mida sushi juurde süüakse, lisaks Mikihiire pildiga riisitõstmise labida ja sushitegemise komplekti. Tänu Tokyos asuvale Disneylandile ongi tänavapildis näha palju Mikihiire ja tema pruudi Minniga seonduvat. Kellel on Minni seelik, kellel sokid, kellel kõrvad. Isegi vanematel daamidel ripuvad väiksed kujukesed koti küljes. Meiltki on mitu korda küsitud, kas me Disneylandis oleme juba käinud. 
Konarlikus stiilis inglise keelne sushiõhtu on lõbus ja lubatud 2 tundi lendab ruttu. Kaks tundi seepärast, et aeg on iga külalise jaoks limiteeritud, et ta kogu baari sushist lagedaks ei sööks.

Sumohullus

Jaapanisse minnes ei saa üle ega ümber sumo. Isegi kui üldse ei taha ega huvitu, puutud ikka vähem või rohkem sellega kokku. Eriti Tokyos peetava auurturniiri ajal. Tänavapildis võib näha puust plätude ja kimonodega ringi kõndivaid noori sumomaadlejaid. Peale lõunat on metrood rahvast puupüsti täis, sest kõik siirduvad sumopaleesse nimega Koukukigan .Kõik piletid on välja müüdud ja välismaalaste ainuke võimalus piletit saada on kell 06.00 üles tõusta ja end viimase rea 350 vaba pileti sappa sättida. Kõik, kes piletit soovivad peavad isiklikult kohal olema, sest iga sabas seisja saab ainult ühe pileti.

UUS AASTA............

Nüüd on siis aastaks 2016.

Suure ootusega varakult akendele sätitud jõulukaunistused ja isegi jõulukuusk on oma mõtte tänaseks minetanud.  Nüüd on vaja ainult mõelda, kuhu kõik see jõulukola järgmise aastani jälle seisma panna, et ta ära ei tolmaks ja jalgu ei jääks.  

Inimesed sünnivad nagu uuesti igal aastavahetusel, paljud soovivad, et elu läheks paremaks või veel rohkem paremaks, või sama suurepäraseks  kui mõnel teisel. Ennast samastatakse kellegi parameetrite järgi ja loodetakse, et nende elu saaks samasugune olema kui nende nn iidolil. Nii mõnedki meie Itaalia sõbrad rääkisid enne aastavahetust, et neil on eluga kokkulepe, et too ei saadaks neile uuel aastal liiga palju head ega ka liiga palju halba. Soovida ja loota võib ju kõike, aga vaevalt et elu sellistest kokkulepetest kinni peab. 

Üleüldse, mis on hea ja mis on halb ja kui palju on palju ja mis tähendab, et elu võiks tuua? Kas elu on keegi inimese sõber, kes talle vaagnal asju ette kannab  ja tema eest otsustab, milliseks inimese päev peaks kujunema. Sellise teooria alusel võiksime ju lõpetada igasuguse mõtlemise, tegutsemise ja tegelikult üldse eksisteerimise-sest elu otsustab meie eest!

 Täna hommikul helistas mu mehele meie hea sõber, et head uut soovida ja kurtis, et tema aastavahetus tuli kurvalt kodus istudes.  Kurvalt seepärast, et abielu ei lähe nii nagu raamatus kirjas, naine tõenäoliselt käib veel kellegi teisega, tütar on emausku pööranud ja ei soovinud isale head uut aastatki. Naine on vegetaarlaseks hakanud ja  sunnib nende kolme lastki sama toitumisstiili järgima. Tegelikult oleme seda juttu juba 5 aastat kuulnud vaatamata aastaajast või pühadeliigist.  Nagu sõpradele ikka kohane oleme nii meie kui teised teda lohutanud ja nõu andnud, et minge siis laiali, kui te üksteisega hakkama ei saa. Sõber ütleb, seepeale, no vaatame, mis elu toob.  Samas tundub aga, et tema abikaasa teeb seda, mis talle meeldib ja ei oota sugugi, et elu midagi tooks!

Kolm viimast aastavahetust võtsime vastu Põhja Norras.  Nüüd, kus me jälle nn Euroopas tagasi oleme, otsustasime, et jagame jõulud ja uue aasta tulemise Itaalia ja Eesti vahel ära. Jõulud möödusidki pereringis ohjeldamatult jõulutoitu süües ja häid mõtteid mõlgutades, sest jõuluaeg peab süda soe olema ja aju positiivsusest pakatama. Nagu meil ikka traditsiooniks on, saadame me vana kombe kohaselt parimatele sõpradele ja tuttavatele ehtsa jõulukaardi, s.t siis sellise, mida nt saab ise valmistada, trükkida lasta või Eesti Postist osta. Ilmselt paljud on sellisest ettevõtmisest loobunud, sest Facebookis saab ju ühe klõpsuga saata tervituse kogu maailmale-erakordselt mugav  ja tasuta ka veel.  Meie 20 ehtsat jõuluvanaga häid soove ja südamesoojust täis pakatavat postkaarti läks teele üle maailma,  Samasuguse hingesoojuse ja koduse käekirjaga kirjutatud kaarte tuli meile 2. On arusaadav, et facebooklastel on oma tervitamissüsteem ja olemegi meie paljuski sellest inimrassist (facebooklased), aga kõik need, kelle elukeskkond pole veel Facebooki jõudnud, kuidas nemad endast maailmale teada annavad. Arutlesime, siin omavahel, et mine tea kas need kellele kaardid saatsime, ongi üldse veel elavate kirjas, sest kuskilt ei kuule kippu ega kõppu, isegi mitte telefoni ega sõnumi teel. Siinkohal pean muidugi mainima, et minu mees sai tervelt kolm jõulutervitust SMS i teel-ühe supermarketilt, teise telefonikompaniilt  ja kolmanda  paksude meeste riiete poelt.

Muidugi ega meiega niisama lihtne ka ei ole. Minu saksa perekond, kus ma aastakese eelmisel sajandil elasin, on alati püstihädas meiega, sest nad lihtsalt ei tea kuhu meile jõulukaarti saata-millisel aadressil. Pereema on kasutanud alati kõige kindlamat varianti ja saatnud minu ema aadressil, sest ükskõik kus maailma otsas me siis ka ei ela, tuleb kaart ikka kohale.

Tagasi aastavahetuse juurde.  Sõlmisime omavahelise kokkuleppe, et kui Ilves kõnet pidama hakkab, võtame kaks kristallpokaali, sampusepudeli ja lähme õue. Kuna ilmaennustus lubas krõbedat külma, siis suutsin ma oma itaallasele selgeks teha, et mõttekas on müts pähe panna. Ilutulestikku lasti juba taevasse üle tunni aja ja rahvas oli kogunenud omalaadse akendest tehtud kuusepuu ümber. Muusikabuss inspireeris end liigutama ja meiesarnaseid pudelitega ootajaid oli palju. Südaöö saabudes algas Vallimäelt Rakvere linna 5000 eurone ilutulestik. Inimesed soovisid üksteisele head uut aastat ja kuigi käed olid jäätunud, koukisime oma pudeli lahti ja nii ta saabuski. 

Minu itaallasest mees ei saanud aru, miks ta  ei või minna ja kõigile inimestele head uut aastat soovida. Tegin talle selgeks, et eestlane soovib head uut ainult nendele, keda ta tunneb. Ja pealegi, võidakse teda pagulaseks pidada, nii et parem karta kui kahetseda. Seisime siis oma kaheses seltskonnas, keset Turu platsi ja vaatasime kuidas gümnaasiuminoored elust rõõmu tunnevad-kes kaine pea ja kes pehmete jalgadega.

 Järsku nagu rakett selgest taevast tuldi meid tervitama. Jeerum, meie tuttavad, keda me vähemalt kaheksa aastat polnud näinud.  Esimene mõte oli, et mõtle mõned teisedki meieealised, kes pole veel magama läinud. Rääkisime elust olust, nagu ikka, kuidas läheb. Uurisin siis, et mis viimase kaheksa aasta jooksul nende elus ka juhtunud on. Vastuseks oli-kõik ikka vanaviisi. Ainuke asi, mille järgi võib aru saada, et elu on edasi läinud,oli, et  lapsel pole enam lutti luus ja vanustki vist juba 12 aasta ringis. Minu mees ütles, et lähme meile, sööme tüki itaalia pühadekooki, et see toob õnne. Sõpradel pidi aga nii kiire olema, et nad ei saa tulla, peavad koju minema. Huvitav kogu aeg nii kiire, aga kaheksa aasta jooksul pole mitte midagi juhtunud.