Linn, kus elu ei peatu!

Meie pere toredaks traditsiooniks on saanud igaaastane jaanuarikuu reis Jaapanisse ja nii juba 7 aastat järjest. Kahel eeslmisel aastal ühildasime tollesama reisiga ka veel Austraalia, Uus Meremaa ja Singapuri, seekord piirdume ainult Tokyoga. Igale maailma riigile võib leida mingid iseloomustavad märksõnad, Jaapan meie jaoks on vaieldamatult sushi, sumo ja sõbrad. Kuigi enamus inimesi armastab reisida suvel, siis meile sobib kõige paremini Tokyosse reisimiseks jaanuar. Eelkõige seepärast, et SAS-i lennukid on pooltühjad ja pikka lennureisi saab nautida lausa üle nelja istme lösutades. Lisaks on teenindamine ja kõik sellega seonduv sõbralik ja kena. Kaasreisijad on enamasti jaapanlased, kes magada armastavad ja seetõttu on lennukis vaikne ja rahulik.

 Täpselt aasta tagasi tervitas meid Tokyo lennujaamas kohalik teleprogramm nimega:"Mida te teete Jaapanis?" Kuna meie jaapani sõber Rie selle ka linti võttis siis saab seda vaadata meie Facebooki lehel. Seekord ei tundnud aga meie vastu keegi huvi ja juba tuttavat teed pidi siirdusime rongijaama. Pea käis ringi, uni tahtis tappa, jet leg oli võimust võtnud, sest kaheksa tunnine ajavahe oli üsna kurnav.
Kui lennujaama võib veel inimliiklust suhteliselt rahulikuks pidada, siis Tokyos endas ei peatu elu sekundikski. Inimesed voorivad tõepoolest igas suunas kes joostes ja kes kuidas. Meie oma kohvritega oleme nagu kaks tigu, kes suurele inimmassile jalgu jäävad. Siin ei aita tige ka olla, sest kui sa samas suunas kõigiga ei lähe, siis jäädki ühe koha peale seisma. Ei jäänud meilgi muud üle, kui kohvrid kätte ja jooksuga eesmärgi poole. Lisaks kõikvõimalikele suundadele, millega siin arvestama peab, on tähtis olla ka suht heas füüsilises vormis, sest trepid metroost üles ja alla ronides võivad ulatuda mitmesaja astmeni. Enamuses peatustes on olemas ka liftid, aga tavaliselt on need platformi teises otsas ja see on jälle omaette projekt lübi inimmassi sinnani jõuda. Muide metrooga on veel see põnev asi, et kui silmad kinni panna ja arvata palju vagunis inimesi on siis helide järgi võib öelda, et kas mõni üksik või ka mitte kedagi, kuigi vagun on puupüsti rahvast täis. Asja fenomen peitub selles, et mitte keegi omavahel ei suhtle, telefoniga rääkimine on keelatud. Vaieldamatult 95 % jaapanlastest metrooreisijatest klõpsib niisama telefoniklahve, mõned magavad ja üksikud loevad raamatut. Kõik see toimub täielikus haudvaikuses. Keskpäeval ja õhtul hiljem on võimalik end metroos täiesti liigutada ja isegi ümber oma telje keerelda, mida muidugi ei saa öelda tipptunni kohta. Hommikuse tipptunni korral aitab jaamakorraldaja tihti inimesi uksest sisse pressida. Jaapanlase mõttevaramusse ei mahu euroopalik mõtlemine, et ootaks järgmist. Eks mõnes mõttes on õige ka, sest järgmine on sama täis või veel rohkem täis. Niimoodi käib võitlus oma koha eest vagunisse pääsemiseks igal hommikul. Rongi esimesed vagunid on ainult naiste jaoks, need on eraldi märgistatud. Põhjus selleks on, et jaapani mehed hommikuse tipptunni ajal kasutavad ära võimalust eriti lähedale pressitud naiste tagumikku katsuda.
Vaatamata kõigele tavatule ja tavalisele jõudsime lõpuks oma hotelli. Jaapanlased on väga viisakad teenindajad, kummardavad ette ja taha ja kui veel neile millegi eest maksad, siis laskuvad peaaegu põlvili. Kõik toimib äärmise täpsusega, keegi ei anna sulle isegi 1 minut enne ettenähtud aega hotellitoa võtit. Sellised on reeglid ja nii on.

Meie jaapani sõbrad

Sõprusega on selline huvitav asi, et see võib kesta aastaid, isegi kui väga väga harva kokku saadakse. Kõik sai alguse 1999 aastal, kui mina ja Rie seisime sumo MM-i pjedestaali kolmanda koha astmel, käes 5 kilosed auhinnaks saadud makaronikotid. See oli meie esimene kohtumine, mis piirduski üksteise õnnitlemisega saavutatud pronksmedali eest. Läks mööda palju aastaid enne kui juhuse tahtel uuesti kohtusime. Viimased neli talve on Rie meid alati entusastlikult Tokyosse oodanud ja alati üheks õhtuks suurepärase sushirestorani reserveerinud. Meie teise sõbra Sayakaga kohtusime ikka ja jälle läbi sumo. Nii ongi traditsooniks muutunud, et meie teavitame Riet, Rie Sayakat ja nii ka seekord, juba meie esimesel saabumise õhtul ootasid meid suurepärased sõbrad ja sushi. 
Kõige suuremaks väljakutseks jaapanlastega suhtlemisel on keel. Nemad ei saa meist aru ja meie neist. Sayaka ei oska ühtegi sõna inglise keelt, Rie teab natuke rohkem, aga see teebki asja põnevamaks. Õnneks on olemas tehnilised abivahendid nagu telefonid, kus tõlkeprogrammid hädast välja aitavad. Paljude jaapanlaste parimaks sõbraks ongi telefon, mida iganes sa nende käest küsid, hakatakse kohe telefonist infot otsima, Kuskilt olen kuulnud, et jaapani koolides käib inglise keele õpetamine nii, et inglise keelseid lauseid õpitakse aimult kirjutama, kõnekeelele keegi rõhku ei pane. Ei saa õelda, et minu ja Fausto inglise keele oskus suurepärane oleks, aga oleme ikka erinevates maailma otsades end arusaadavaks teinud. Jaapanis on natuke teine lugu. Proovime küll selgelt ja aeglaselt, aga enamasti tulutult. Kui kasutan inglise keelset sõna " normally" saavad jaapanlased aru " no money". Kui ütled "message" siis korratakse imestunult "massage". nii ongi paljudel puhkudel, et üks räägib aiast ja teine aia august. Rie ja Sayakaga suhtlemine on samas stiilis, aga palju asju saame kamba peale aru ka. Näiteks, et Rie ema kasvatab maasikaid ja neid saab osta automaadist. 
Jaapanlased tavaliselt külalisi enda koju ei kutsu, sest nende elamine on nii tilluke, et nad sinna vaevu ise ära mahuvad. Mida suurem elamine, seda kallim hind. 40 ruutmeetrine korter on nende jaoks tõeline luksus. Aga isegi selle pisikese kongi eest tuleb nii palju raha välja käia, et paljud mitme kohaga tööl peavad käima. Rie räägib, et nii temal kui teistel jaapanlastel on aastas ainult 5 puhkusepäeva. Palju räägitakse tööst, sest selle ümber kogu elu keerlebki. Tokyo on kallis ja kõige eest tuleb maksta. Samas aga ei pidanud ka nii juhtuma, et kuu lõpuks inimestel näpud päris põhjas oleks. Sushibaaris, kus istume on ümberringi peale tööd lõõgastuvaid jaapanlasi. Juuakse saket, sotsut ja süüakse sushit. Mida rohkem saket juuakse, seda valjuhäälsemaks muututakse. tundub, et kellelgi pole kiiret oma väiksesse pugerik elamisse minna.
Tavatraditsiooniks on saanud, et nii meie sõbrad kui meie vahetame alati omavahel kingitusi. Sel aastal kinkis Rie meile 2 kilo ingveri, mida sushi juurde süüakse, lisaks Mikihiire pildiga riisitõstmise labida ja sushitegemise komplekti. Tänu Tokyos asuvale Disneylandile ongi tänavapildis näha palju Mikihiire ja tema pruudi Minniga seonduvat. Kellel on Minni seelik, kellel sokid, kellel kõrvad. Isegi vanematel daamidel ripuvad väiksed kujukesed koti küljes. Meiltki on mitu korda küsitud, kas me Disneylandis oleme juba käinud. 
Konarlikus stiilis inglise keelne sushiõhtu on lõbus ja lubatud 2 tundi lendab ruttu. Kaks tundi seepärast, et aeg on iga külalise jaoks limiteeritud, et ta kogu baari sushist lagedaks ei sööks.

Sumohullus

Jaapanisse minnes ei saa üle ega ümber sumo. Isegi kui üldse ei taha ega huvitu, puutud ikka vähem või rohkem sellega kokku. Eriti Tokyos peetava auurturniiri ajal. Tänavapildis võib näha puust plätude ja kimonodega ringi kõndivaid noori sumomaadlejaid. Peale lõunat on metrood rahvast puupüsti täis, sest kõik siirduvad sumopaleesse nimega Koukukigan .Kõik piletid on välja müüdud ja välismaalaste ainuke võimalus piletit saada on kell 06.00 üles tõusta ja end viimase rea 350 vaba pileti sappa sättida. Kõik, kes piletit soovivad peavad isiklikult kohal olema, sest iga sabas seisja saab ainult ühe pileti.