UUS AASTA............

Nüüd on siis aastaks 2016.

Suure ootusega varakult akendele sätitud jõulukaunistused ja isegi jõulukuusk on oma mõtte tänaseks minetanud.  Nüüd on vaja ainult mõelda, kuhu kõik see jõulukola järgmise aastani jälle seisma panna, et ta ära ei tolmaks ja jalgu ei jääks.  

Inimesed sünnivad nagu uuesti igal aastavahetusel, paljud soovivad, et elu läheks paremaks või veel rohkem paremaks, või sama suurepäraseks  kui mõnel teisel. Ennast samastatakse kellegi parameetrite järgi ja loodetakse, et nende elu saaks samasugune olema kui nende nn iidolil. Nii mõnedki meie Itaalia sõbrad rääkisid enne aastavahetust, et neil on eluga kokkulepe, et too ei saadaks neile uuel aastal liiga palju head ega ka liiga palju halba. Soovida ja loota võib ju kõike, aga vaevalt et elu sellistest kokkulepetest kinni peab. 

Üleüldse, mis on hea ja mis on halb ja kui palju on palju ja mis tähendab, et elu võiks tuua? Kas elu on keegi inimese sõber, kes talle vaagnal asju ette kannab  ja tema eest otsustab, milliseks inimese päev peaks kujunema. Sellise teooria alusel võiksime ju lõpetada igasuguse mõtlemise, tegutsemise ja tegelikult üldse eksisteerimise-sest elu otsustab meie eest!

 Täna hommikul helistas mu mehele meie hea sõber, et head uut soovida ja kurtis, et tema aastavahetus tuli kurvalt kodus istudes.  Kurvalt seepärast, et abielu ei lähe nii nagu raamatus kirjas, naine tõenäoliselt käib veel kellegi teisega, tütar on emausku pööranud ja ei soovinud isale head uut aastatki. Naine on vegetaarlaseks hakanud ja  sunnib nende kolme lastki sama toitumisstiili järgima. Tegelikult oleme seda juttu juba 5 aastat kuulnud vaatamata aastaajast või pühadeliigist.  Nagu sõpradele ikka kohane oleme nii meie kui teised teda lohutanud ja nõu andnud, et minge siis laiali, kui te üksteisega hakkama ei saa. Sõber ütleb, seepeale, no vaatame, mis elu toob.  Samas tundub aga, et tema abikaasa teeb seda, mis talle meeldib ja ei oota sugugi, et elu midagi tooks!

Kolm viimast aastavahetust võtsime vastu Põhja Norras.  Nüüd, kus me jälle nn Euroopas tagasi oleme, otsustasime, et jagame jõulud ja uue aasta tulemise Itaalia ja Eesti vahel ära. Jõulud möödusidki pereringis ohjeldamatult jõulutoitu süües ja häid mõtteid mõlgutades, sest jõuluaeg peab süda soe olema ja aju positiivsusest pakatama. Nagu meil ikka traditsiooniks on, saadame me vana kombe kohaselt parimatele sõpradele ja tuttavatele ehtsa jõulukaardi, s.t siis sellise, mida nt saab ise valmistada, trükkida lasta või Eesti Postist osta. Ilmselt paljud on sellisest ettevõtmisest loobunud, sest Facebookis saab ju ühe klõpsuga saata tervituse kogu maailmale-erakordselt mugav  ja tasuta ka veel.  Meie 20 ehtsat jõuluvanaga häid soove ja südamesoojust täis pakatavat postkaarti läks teele üle maailma,  Samasuguse hingesoojuse ja koduse käekirjaga kirjutatud kaarte tuli meile 2. On arusaadav, et facebooklastel on oma tervitamissüsteem ja olemegi meie paljuski sellest inimrassist (facebooklased), aga kõik need, kelle elukeskkond pole veel Facebooki jõudnud, kuidas nemad endast maailmale teada annavad. Arutlesime, siin omavahel, et mine tea kas need kellele kaardid saatsime, ongi üldse veel elavate kirjas, sest kuskilt ei kuule kippu ega kõppu, isegi mitte telefoni ega sõnumi teel. Siinkohal pean muidugi mainima, et minu mees sai tervelt kolm jõulutervitust SMS i teel-ühe supermarketilt, teise telefonikompaniilt  ja kolmanda  paksude meeste riiete poelt.

Muidugi ega meiega niisama lihtne ka ei ole. Minu saksa perekond, kus ma aastakese eelmisel sajandil elasin, on alati püstihädas meiega, sest nad lihtsalt ei tea kuhu meile jõulukaarti saata-millisel aadressil. Pereema on kasutanud alati kõige kindlamat varianti ja saatnud minu ema aadressil, sest ükskõik kus maailma otsas me siis ka ei ela, tuleb kaart ikka kohale.

Tagasi aastavahetuse juurde.  Sõlmisime omavahelise kokkuleppe, et kui Ilves kõnet pidama hakkab, võtame kaks kristallpokaali, sampusepudeli ja lähme õue. Kuna ilmaennustus lubas krõbedat külma, siis suutsin ma oma itaallasele selgeks teha, et mõttekas on müts pähe panna. Ilutulestikku lasti juba taevasse üle tunni aja ja rahvas oli kogunenud omalaadse akendest tehtud kuusepuu ümber. Muusikabuss inspireeris end liigutama ja meiesarnaseid pudelitega ootajaid oli palju. Südaöö saabudes algas Vallimäelt Rakvere linna 5000 eurone ilutulestik. Inimesed soovisid üksteisele head uut aastat ja kuigi käed olid jäätunud, koukisime oma pudeli lahti ja nii ta saabuski. 

Minu itaallasest mees ei saanud aru, miks ta  ei või minna ja kõigile inimestele head uut aastat soovida. Tegin talle selgeks, et eestlane soovib head uut ainult nendele, keda ta tunneb. Ja pealegi, võidakse teda pagulaseks pidada, nii et parem karta kui kahetseda. Seisime siis oma kaheses seltskonnas, keset Turu platsi ja vaatasime kuidas gümnaasiuminoored elust rõõmu tunnevad-kes kaine pea ja kes pehmete jalgadega.

 Järsku nagu rakett selgest taevast tuldi meid tervitama. Jeerum, meie tuttavad, keda me vähemalt kaheksa aastat polnud näinud.  Esimene mõte oli, et mõtle mõned teisedki meieealised, kes pole veel magama läinud. Rääkisime elust olust, nagu ikka, kuidas läheb. Uurisin siis, et mis viimase kaheksa aasta jooksul nende elus ka juhtunud on. Vastuseks oli-kõik ikka vanaviisi. Ainuke asi, mille järgi võib aru saada, et elu on edasi läinud,oli, et  lapsel pole enam lutti luus ja vanustki vist juba 12 aasta ringis. Minu mees ütles, et lähme meile, sööme tüki itaalia pühadekooki, et see toob õnne. Sõpradel pidi aga nii kiire olema, et nad ei saa tulla, peavad koju minema. Huvitav kogu aeg nii kiire, aga kaheksa aasta jooksul pole mitte midagi juhtunud.