Linn, kus elu ei peatu!

Meie pere toredaks traditsiooniks on saanud igaaastane jaanuarikuu reis Jaapanisse ja nii juba 7 aastat järjest. Kahel eeslmisel aastal ühildasime tollesama reisiga ka veel Austraalia, Uus Meremaa ja Singapuri, seekord piirdume ainult Tokyoga. Igale maailma riigile võib leida mingid iseloomustavad märksõnad, Jaapan meie jaoks on vaieldamatult sushi, sumo ja sõbrad. Kuigi enamus inimesi armastab reisida suvel, siis meile sobib kõige paremini Tokyosse reisimiseks jaanuar. Eelkõige seepärast, et SAS-i lennukid on pooltühjad ja pikka lennureisi saab nautida lausa üle nelja istme lösutades. Lisaks on teenindamine ja kõik sellega seonduv sõbralik ja kena. Kaasreisijad on enamasti jaapanlased, kes magada armastavad ja seetõttu on lennukis vaikne ja rahulik.

 Täpselt aasta tagasi tervitas meid Tokyo lennujaamas kohalik teleprogramm nimega:"Mida te teete Jaapanis?" Kuna meie jaapani sõber Rie selle ka linti võttis siis saab seda vaadata meie Facebooki lehel. Seekord ei tundnud aga meie vastu keegi huvi ja juba tuttavat teed pidi siirdusime rongijaama. Pea käis ringi, uni tahtis tappa, jet leg oli võimust võtnud, sest kaheksa tunnine ajavahe oli üsna kurnav.
Kui lennujaama võib veel inimliiklust suhteliselt rahulikuks pidada, siis Tokyos endas ei peatu elu sekundikski. Inimesed voorivad tõepoolest igas suunas kes joostes ja kes kuidas. Meie oma kohvritega oleme nagu kaks tigu, kes suurele inimmassile jalgu jäävad. Siin ei aita tige ka olla, sest kui sa samas suunas kõigiga ei lähe, siis jäädki ühe koha peale seisma. Ei jäänud meilgi muud üle, kui kohvrid kätte ja jooksuga eesmärgi poole. Lisaks kõikvõimalikele suundadele, millega siin arvestama peab, on tähtis olla ka suht heas füüsilises vormis, sest trepid metroost üles ja alla ronides võivad ulatuda mitmesaja astmeni. Enamuses peatustes on olemas ka liftid, aga tavaliselt on need platformi teises otsas ja see on jälle omaette projekt lübi inimmassi sinnani jõuda. Muide metrooga on veel see põnev asi, et kui silmad kinni panna ja arvata palju vagunis inimesi on siis helide järgi võib öelda, et kas mõni üksik või ka mitte kedagi, kuigi vagun on puupüsti rahvast täis. Asja fenomen peitub selles, et mitte keegi omavahel ei suhtle, telefoniga rääkimine on keelatud. Vaieldamatult 95 % jaapanlastest metrooreisijatest klõpsib niisama telefoniklahve, mõned magavad ja üksikud loevad raamatut. Kõik see toimub täielikus haudvaikuses. Keskpäeval ja õhtul hiljem on võimalik end metroos täiesti liigutada ja isegi ümber oma telje keerelda, mida muidugi ei saa öelda tipptunni kohta. Hommikuse tipptunni korral aitab jaamakorraldaja tihti inimesi uksest sisse pressida. Jaapanlase mõttevaramusse ei mahu euroopalik mõtlemine, et ootaks järgmist. Eks mõnes mõttes on õige ka, sest järgmine on sama täis või veel rohkem täis. Niimoodi käib võitlus oma koha eest vagunisse pääsemiseks igal hommikul. Rongi esimesed vagunid on ainult naiste jaoks, need on eraldi märgistatud. Põhjus selleks on, et jaapani mehed hommikuse tipptunni ajal kasutavad ära võimalust eriti lähedale pressitud naiste tagumikku katsuda.
Vaatamata kõigele tavatule ja tavalisele jõudsime lõpuks oma hotelli. Jaapanlased on väga viisakad teenindajad, kummardavad ette ja taha ja kui veel neile millegi eest maksad, siis laskuvad peaaegu põlvili. Kõik toimib äärmise täpsusega, keegi ei anna sulle isegi 1 minut enne ettenähtud aega hotellitoa võtit. Sellised on reeglid ja nii on.

Meie jaapani sõbrad

Sõprusega on selline huvitav asi, et see võib kesta aastaid, isegi kui väga väga harva kokku saadakse. Kõik sai alguse 1999 aastal, kui mina ja Rie seisime sumo MM-i pjedestaali kolmanda koha astmel, käes 5 kilosed auhinnaks saadud makaronikotid. See oli meie esimene kohtumine, mis piirduski üksteise õnnitlemisega saavutatud pronksmedali eest. Läks mööda palju aastaid enne kui juhuse tahtel uuesti kohtusime. Viimased neli talve on Rie meid alati entusastlikult Tokyosse oodanud ja alati üheks õhtuks suurepärase sushirestorani reserveerinud. Meie teise sõbra Sayakaga kohtusime ikka ja jälle läbi sumo. Nii ongi traditsooniks muutunud, et meie teavitame Riet, Rie Sayakat ja nii ka seekord, juba meie esimesel saabumise õhtul ootasid meid suurepärased sõbrad ja sushi. 
Kõige suuremaks väljakutseks jaapanlastega suhtlemisel on keel. Nemad ei saa meist aru ja meie neist. Sayaka ei oska ühtegi sõna inglise keelt, Rie teab natuke rohkem, aga see teebki asja põnevamaks. Õnneks on olemas tehnilised abivahendid nagu telefonid, kus tõlkeprogrammid hädast välja aitavad. Paljude jaapanlaste parimaks sõbraks ongi telefon, mida iganes sa nende käest küsid, hakatakse kohe telefonist infot otsima, Kuskilt olen kuulnud, et jaapani koolides käib inglise keele õpetamine nii, et inglise keelseid lauseid õpitakse aimult kirjutama, kõnekeelele keegi rõhku ei pane. Ei saa õelda, et minu ja Fausto inglise keele oskus suurepärane oleks, aga oleme ikka erinevates maailma otsades end arusaadavaks teinud. Jaapanis on natuke teine lugu. Proovime küll selgelt ja aeglaselt, aga enamasti tulutult. Kui kasutan inglise keelset sõna " normally" saavad jaapanlased aru " no money". Kui ütled "message" siis korratakse imestunult "massage". nii ongi paljudel puhkudel, et üks räägib aiast ja teine aia august. Rie ja Sayakaga suhtlemine on samas stiilis, aga palju asju saame kamba peale aru ka. Näiteks, et Rie ema kasvatab maasikaid ja neid saab osta automaadist. 
Jaapanlased tavaliselt külalisi enda koju ei kutsu, sest nende elamine on nii tilluke, et nad sinna vaevu ise ära mahuvad. Mida suurem elamine, seda kallim hind. 40 ruutmeetrine korter on nende jaoks tõeline luksus. Aga isegi selle pisikese kongi eest tuleb nii palju raha välja käia, et paljud mitme kohaga tööl peavad käima. Rie räägib, et nii temal kui teistel jaapanlastel on aastas ainult 5 puhkusepäeva. Palju räägitakse tööst, sest selle ümber kogu elu keerlebki. Tokyo on kallis ja kõige eest tuleb maksta. Samas aga ei pidanud ka nii juhtuma, et kuu lõpuks inimestel näpud päris põhjas oleks. Sushibaaris, kus istume on ümberringi peale tööd lõõgastuvaid jaapanlasi. Juuakse saket, sotsut ja süüakse sushit. Mida rohkem saket juuakse, seda valjuhäälsemaks muututakse. tundub, et kellelgi pole kiiret oma väiksesse pugerik elamisse minna.
Tavatraditsiooniks on saanud, et nii meie sõbrad kui meie vahetame alati omavahel kingitusi. Sel aastal kinkis Rie meile 2 kilo ingveri, mida sushi juurde süüakse, lisaks Mikihiire pildiga riisitõstmise labida ja sushitegemise komplekti. Tänu Tokyos asuvale Disneylandile ongi tänavapildis näha palju Mikihiire ja tema pruudi Minniga seonduvat. Kellel on Minni seelik, kellel sokid, kellel kõrvad. Isegi vanematel daamidel ripuvad väiksed kujukesed koti küljes. Meiltki on mitu korda küsitud, kas me Disneylandis oleme juba käinud. 
Konarlikus stiilis inglise keelne sushiõhtu on lõbus ja lubatud 2 tundi lendab ruttu. Kaks tundi seepärast, et aeg on iga külalise jaoks limiteeritud, et ta kogu baari sushist lagedaks ei sööks.

Sumohullus

Jaapanisse minnes ei saa üle ega ümber sumo. Isegi kui üldse ei taha ega huvitu, puutud ikka vähem või rohkem sellega kokku. Eriti Tokyos peetava auurturniiri ajal. Tänavapildis võib näha puust plätude ja kimonodega ringi kõndivaid noori sumomaadlejaid. Peale lõunat on metrood rahvast puupüsti täis, sest kõik siirduvad sumopaleesse nimega Koukukigan .Kõik piletid on välja müüdud ja välismaalaste ainuke võimalus piletit saada on kell 06.00 üles tõusta ja end viimase rea 350 vaba pileti sappa sättida. Kõik, kes piletit soovivad peavad isiklikult kohal olema, sest iga sabas seisja saab ainult ühe pileti.

UUS AASTA............

Nüüd on siis aastaks 2016.

Suure ootusega varakult akendele sätitud jõulukaunistused ja isegi jõulukuusk on oma mõtte tänaseks minetanud.  Nüüd on vaja ainult mõelda, kuhu kõik see jõulukola järgmise aastani jälle seisma panna, et ta ära ei tolmaks ja jalgu ei jääks.  

Inimesed sünnivad nagu uuesti igal aastavahetusel, paljud soovivad, et elu läheks paremaks või veel rohkem paremaks, või sama suurepäraseks  kui mõnel teisel. Ennast samastatakse kellegi parameetrite järgi ja loodetakse, et nende elu saaks samasugune olema kui nende nn iidolil. Nii mõnedki meie Itaalia sõbrad rääkisid enne aastavahetust, et neil on eluga kokkulepe, et too ei saadaks neile uuel aastal liiga palju head ega ka liiga palju halba. Soovida ja loota võib ju kõike, aga vaevalt et elu sellistest kokkulepetest kinni peab. 

Üleüldse, mis on hea ja mis on halb ja kui palju on palju ja mis tähendab, et elu võiks tuua? Kas elu on keegi inimese sõber, kes talle vaagnal asju ette kannab  ja tema eest otsustab, milliseks inimese päev peaks kujunema. Sellise teooria alusel võiksime ju lõpetada igasuguse mõtlemise, tegutsemise ja tegelikult üldse eksisteerimise-sest elu otsustab meie eest!

 Täna hommikul helistas mu mehele meie hea sõber, et head uut soovida ja kurtis, et tema aastavahetus tuli kurvalt kodus istudes.  Kurvalt seepärast, et abielu ei lähe nii nagu raamatus kirjas, naine tõenäoliselt käib veel kellegi teisega, tütar on emausku pööranud ja ei soovinud isale head uut aastatki. Naine on vegetaarlaseks hakanud ja  sunnib nende kolme lastki sama toitumisstiili järgima. Tegelikult oleme seda juttu juba 5 aastat kuulnud vaatamata aastaajast või pühadeliigist.  Nagu sõpradele ikka kohane oleme nii meie kui teised teda lohutanud ja nõu andnud, et minge siis laiali, kui te üksteisega hakkama ei saa. Sõber ütleb, seepeale, no vaatame, mis elu toob.  Samas tundub aga, et tema abikaasa teeb seda, mis talle meeldib ja ei oota sugugi, et elu midagi tooks!

Kolm viimast aastavahetust võtsime vastu Põhja Norras.  Nüüd, kus me jälle nn Euroopas tagasi oleme, otsustasime, et jagame jõulud ja uue aasta tulemise Itaalia ja Eesti vahel ära. Jõulud möödusidki pereringis ohjeldamatult jõulutoitu süües ja häid mõtteid mõlgutades, sest jõuluaeg peab süda soe olema ja aju positiivsusest pakatama. Nagu meil ikka traditsiooniks on, saadame me vana kombe kohaselt parimatele sõpradele ja tuttavatele ehtsa jõulukaardi, s.t siis sellise, mida nt saab ise valmistada, trükkida lasta või Eesti Postist osta. Ilmselt paljud on sellisest ettevõtmisest loobunud, sest Facebookis saab ju ühe klõpsuga saata tervituse kogu maailmale-erakordselt mugav  ja tasuta ka veel.  Meie 20 ehtsat jõuluvanaga häid soove ja südamesoojust täis pakatavat postkaarti läks teele üle maailma,  Samasuguse hingesoojuse ja koduse käekirjaga kirjutatud kaarte tuli meile 2. On arusaadav, et facebooklastel on oma tervitamissüsteem ja olemegi meie paljuski sellest inimrassist (facebooklased), aga kõik need, kelle elukeskkond pole veel Facebooki jõudnud, kuidas nemad endast maailmale teada annavad. Arutlesime, siin omavahel, et mine tea kas need kellele kaardid saatsime, ongi üldse veel elavate kirjas, sest kuskilt ei kuule kippu ega kõppu, isegi mitte telefoni ega sõnumi teel. Siinkohal pean muidugi mainima, et minu mees sai tervelt kolm jõulutervitust SMS i teel-ühe supermarketilt, teise telefonikompaniilt  ja kolmanda  paksude meeste riiete poelt.

Muidugi ega meiega niisama lihtne ka ei ole. Minu saksa perekond, kus ma aastakese eelmisel sajandil elasin, on alati püstihädas meiega, sest nad lihtsalt ei tea kuhu meile jõulukaarti saata-millisel aadressil. Pereema on kasutanud alati kõige kindlamat varianti ja saatnud minu ema aadressil, sest ükskõik kus maailma otsas me siis ka ei ela, tuleb kaart ikka kohale.

Tagasi aastavahetuse juurde.  Sõlmisime omavahelise kokkuleppe, et kui Ilves kõnet pidama hakkab, võtame kaks kristallpokaali, sampusepudeli ja lähme õue. Kuna ilmaennustus lubas krõbedat külma, siis suutsin ma oma itaallasele selgeks teha, et mõttekas on müts pähe panna. Ilutulestikku lasti juba taevasse üle tunni aja ja rahvas oli kogunenud omalaadse akendest tehtud kuusepuu ümber. Muusikabuss inspireeris end liigutama ja meiesarnaseid pudelitega ootajaid oli palju. Südaöö saabudes algas Vallimäelt Rakvere linna 5000 eurone ilutulestik. Inimesed soovisid üksteisele head uut aastat ja kuigi käed olid jäätunud, koukisime oma pudeli lahti ja nii ta saabuski. 

Minu itaallasest mees ei saanud aru, miks ta  ei või minna ja kõigile inimestele head uut aastat soovida. Tegin talle selgeks, et eestlane soovib head uut ainult nendele, keda ta tunneb. Ja pealegi, võidakse teda pagulaseks pidada, nii et parem karta kui kahetseda. Seisime siis oma kaheses seltskonnas, keset Turu platsi ja vaatasime kuidas gümnaasiuminoored elust rõõmu tunnevad-kes kaine pea ja kes pehmete jalgadega.

 Järsku nagu rakett selgest taevast tuldi meid tervitama. Jeerum, meie tuttavad, keda me vähemalt kaheksa aastat polnud näinud.  Esimene mõte oli, et mõtle mõned teisedki meieealised, kes pole veel magama läinud. Rääkisime elust olust, nagu ikka, kuidas läheb. Uurisin siis, et mis viimase kaheksa aasta jooksul nende elus ka juhtunud on. Vastuseks oli-kõik ikka vanaviisi. Ainuke asi, mille järgi võib aru saada, et elu on edasi läinud,oli, et  lapsel pole enam lutti luus ja vanustki vist juba 12 aasta ringis. Minu mees ütles, et lähme meile, sööme tüki itaalia pühadekooki, et see toob õnne. Sõpradel pidi aga nii kiire olema, et nad ei saa tulla, peavad koju minema. Huvitav kogu aeg nii kiire, aga kaheksa aasta jooksul pole mitte midagi juhtunud.