Elegantselt ehituspoodi-muutused elustiilis

Öeldakse, et maailm ei ole enam samasugune nagu enne koroonaviirust.

Aga  kuidas meie inimestega on?

Kas uutest harjumustest võõrutamine nõuab pikka rehabiliteerimist või on uued tavad tulnud selleks, et jääda, näitab aeg.  Inimene on loodud nii, et ta suudab end uutesse oludesse üsna kiirelt sisse sulandada. Praeguse olukorra hüüdlauset „Püsige kodus“ võetakse vastu üsna erinevalt ja sellest tulenevalt on ka tulemused  ettearvamatud.

Kui algselt tundus nii mõnelegi, et kodus töötamine või mittetöötamine on päris mugav, aga kiskus ikka õue ka, siis nüüd võib juhtuda, et elu on nii mugavaks läinud, et enam ei viitsi peale kriisi välja minnagi.

Veiniõhtud Zoomi või Skype internetikeskkonnas on üks lihtsamaid lahendusi sotsiaalseks koosviibimiseks, kus igal ühel on oma pudel ja isegi kui sa oled viisakas ja sooviksid sõbrale klaasi pakkuda , siis on vastuseks alati ei, sest kus sa seda veiniollust ikka läbi õhu saadad.

Pealegi hoiad kokku taksoraha ja mõtet, et kuidas pärast pidu vindise peaga koju saab. Samuti sööd seda, mida ise tahad ja ei pea kellelegi aru andma, miks sa laua pealt rasvast sülti ei taha võtta või varjama dieeti, mille põhikomponendiks on idud ja võilillevarred.
Kodus olemine muudab ka söögiisu suurust. Kui kontoris tuli joosta erinevate koosolekute ja kabinettide vahel, siis nüüdseks on need asendunud külmkapiga ja mõttega, kuidas seda täita. Paarist kolmest söögikorrast on saanud 9-10 korraline einestamine. Pealegi, selleks, et tööülesannetest vaimu värske hoida  on ju tore vaadata ahvatlevaid roogu arvutist, mis sulle lausa ukse taha tuuakse, kui viitsid telefoninumbrit valida.

Kilod on visad lisanduma ja mõtekas on proovida iga kahe päeva tagant vähemalt uksest välja minna, et vaadata kas ava ikka veel läbipääsuks piisavalt suur on. Hea, et plaaniline arstiabi hakkab vaikselt taastuma, sest kõrge kolesterooli, veresuhkru ja vererõhuga patsientidest lähiajal puudust ei tule. Võib olla peab neile ka eriosakonnad avama, sest eelpoolnimetatud kaebustega kaasneb ka südame ja veresoonkonnahaigustesse suremise risk.

Tõsi ta on ega kõik ainult ei söö, paljud elavad ka tervislikult ja liigutavad end regulaarselt. Meil siin Lääne Virumaal on liikumiseks palju võimalusi olgu nendeks siis loodusrajad või kergliiklusteed.  Inimesed on väga püüdlikud järgimaks 2 meetrist mittelähedale tulemise reeglit. Üksteisest möödudes minnakse peaaegu rajalt välja ja kõnnitakse paar meetrit kraavis, peaasi, et ei saaks möödujatelt viirust.  Kas hirmust nakatuda või muudel põhjustel on inimesed hakanud üksteist altkulmu põrnitama ja see loob sisetunde, et kõik kes liiguvad on Mr Covidid.

Lisaks paljudele muudele muutustele toimub revolutsioon ka riietumises. Kodus olles piisab jalga tõmmata  kummiga  dressipüksid ja prügikasti välja viies jalga sporditossud. Pidulik riietus kogub kapis tolmu ja hirm selga panna midagi, mis enne kriisi enamvähem paras oli, tekitab pingeid, et mine tea kas püksinööp ikka jääb koha peale või lendab moosisaia kõrvale taldrikusse.

Otsustasin, et vanade aegade meeldetuletuseks löön end ühel päeval üles, panen selga parimad riided ja lähen Bauhofi. Vähemalt on koht, mis on avatud ja saan ülevaate, millises olukorras olen mina ja mu garderoob.

Kui linna vahel ei kohtagi palju inimesi, siis viimaseid soengutrende on kõige võimalikum analüüsida kaubanduskeskuste parklates. Pikad väljakasvanud juuksed nii meestel kui naistel köidavad pilku ja panevad imetlema, kuidas keegi oma soengut seadnud on. Kes kannab mütsi, kes patsi või kes teeb abikaasale vahvellokid pähe, et siis on juuksed kohevamad ja tunduvad lühemad.

Mis puudutab Bauhofi ja ka teisi ehituspoode, siis võiks nende poodide ees ka olla see nn draive in telk, mis praegu kurvalt ja mahajäetult Rakvere Spordikeskuse parklas konutab, kus saaks mõõta klientide palavikku ja üldist enesetunnet enne poodi sisenemist. 

Loogiliselt võttes peaks ju ehituspoode külastama töömehed, kellel mingit kruvi või mörti vaja, aga ühe enam kohtab lettide vahel riskirühma kuuluvaid 80-90 aastaseid vanaprouasid. Kuidas nemad linnaäärsetesse poodidesse satuvad, kes neid sinna toob, kas see on uus trend või harjumus-see on müsteerium.

Vaadates rahva aktiivsust ja liikuvust ehituspoes olen kindel, et kõigi kodu saavad kriisi ajal remonditud, ruumid läikima löödud ja aiad kandideerivad kaunima kodu konkursil.

Eriolukorra algusest saadik on olnud lasteaiad ja koolid ja teatrid  suletud. Enamus sealsetes asutustes töötajaid on oma erialaspetsialistid, neil on selleks vastav haridus ja nad on välja valitud vastavat tööd tegema olgu selleks siis lasteaiaõpetaja, näitleja või koolikokk. Kuna aga praegu tegevust nendes asutustes ei toimu, siis mõeldakse neile välja igasugu muud asendustööd. Linna vahel jalutavad lasteaiaõpetajad kollaste vestidega, et rohkem kui kaheliikmelisi jõuke lahutada. Näitlejad pannakse kalmistuid koristama või valvama. Siinkohal on mõttekoht, et kui riik on otsustanud, et praegu on need asutused suletud ja tuleb püsida kodus, siis laskegi neil inimestel olla kodus, see ei ole ju nende valik. Las nad saavad palka ja puhkavad, sest kui jälle lubatakse, on nad ju kohal ja valmis tegema, seda mida peab. Niisama kollases vestis linnavahel patseerimine arendab muidugi vastupidavust ja suurendab kopsumahtu, aga vaevalt annab rahulolu, et nüüd teen midagi jube kasulikku.

Ka näiteks poodide turvameeste tööülesanded on muutunud seoses koroonakriisiga. Sissepääsu juures on tavaliselt lauake, kus on desovahendid ja kindad. Kauplustes, kus turvatöötajat laua juures ei seisa on kindad ära varastatud ja desopudelid tühjad. Poodides, kus aga kindavalve olemas, on tavaliselt ka kindad olemas. Nii on võimalus sisenemisel kohe väga valvsa pilgu all end turvaliselt tunda ja end viiruse eest kaitsta.

Poes käimine on muutunud inimeste uueks hobiks, sest see tegevus on lubatud ja asjal on jumet, sest tulemuseks on pungil täis külmkapp. Kogu aeg räägitakse, et inimesed on vaesumas ja majanduslik olukord on raske. Inimeste ostukorvi sisse vaadates ei haiguta sealt vastu tühjus, vaid mitu 6-packi õlut, peenete marinaadidega grillliha, viina jne. Pühapäeva õhtul olid poeriiulid tühjad, ainult müüjad ladusid välja hambaorgikarpe ja vetsurulle, et palk ausalt välja teenida. 

Reisimisest väljapoole riiki võib praegu ainult unistada. Vaadates aga Tallinna lennujaama väljumisi ja saabumisi, siis enam vähem igapäevaselt võib lennata Minski ja see võimalus on olnud kogu kriisi vältel. Huvitav, kas Valgevene pealinnast on saanud uus turismikeskus või on see aken Euroopasse.

Muutused on paratamatud, muutustega kaasneb liikumine –ükskõik kas edaspidine või tagurpidine. Muutustest meis endis sõltub ka meie edasine käekäik. Peame vastu ja oleme terved!

Itaallane, kes praegu koju ei kipu

Keegi meist ei oleks osanud arvata, et elu muutub päevapealt. Kõik käis nii kiiresti, et tõmbas lausa hinge kinni. Itaallane Fausto Gobbi, kes harjunud reisima kogu maailmas, oli veebruari alguses just Itaaliasse tagasi tulnud Jaapanist. Sõbrad küsisid, kas ta viirust kaasa ei toonud. Sel hetkel ei pööranud mitmekordne Itaalia judomeister aga sellele küsimusele üldse tähelepanu, sest midagi seal Hiinas toimus, aga kogu aeg toimub kuskil midagi.

Veebruar algas Fausto kodus Milaanos tavapäraselt: tööl käimine, judotrennid, sõpradega aja veetmine restoranides, ühesõnaga - ei midagi erilist. Kuu lõpuks olid tal lennupiletid valmis Eestisse tulekuks. Äkitselt hakkasid aga asjad ta kodukandis juhtums, koolid suleti, sport keelati, söögikohad pandi kinni. Lennujaamad olid küll veel avatud, aga ikka ei uskunud keegi, et selline olukord üle nädala kestab.

Fausto Gobbi otsustas siiski Eestisse lennata, oma teise koju abikaasa juurde, et siis nädala pärast tagasi Milaanosse naasta. Lootusega, et küll siis on kõik jälle korras. Läks aga teisiti.

Itaalias levis koroonaviirus nagu kulutuli ja riigisisesed piirangud läksid aina karmimaks. Rahvas sõna otseses mõttes põgenes Põhja-Itaaliast lõuna poole. Seda said loomulikult teha ainult need, kellel oli kuhugi minna. Eestis oli sel hetkel veel täiesti rahulik. Samas mõte tagasi Itaaliasse minna oli Faustol jätkuvalt olemas. Siis ühel hetkel lõppes lennuühendus Milaanoga täielikult. Faustol plaan Itaaliasse pääseda aga siiski ei kadunud, küll sai selgeks, et meist keegi ei tea, millal. Teadmatus, millal sa jälle oma lähedasi ja armsat suguvõsa näed, teeb küll aeg-ajalt närviliseks, aga pikapeale ütles terve mõistus, et praegu on kõige parem olla rahulikult Eestis.

Faustol on tihe kontakt oma Itaalia lähedaste ja sõpradega, kes kõik annavad samuti märku, et ärgu ta praegu küll Itaalia peale mõelgugi. Juba kuuendat nädalat järjest peavad inimesed seal sõna otseses mõttes toas istuma, välja on lubatud minna ainult poodi või apteeki, tööle või koeraga jalutama. Fausto sõbrad kirjeldavad poes käimist kui tohutut ettevõtmist, sest poodi lastakse korraga vaid kakskümmend inimest. Toidupoodide uste taga vonklevad  mitmekilomeetrised ostjate sabad. Meile võib tunduda, et kuidas nad küll viitsivad seal sabatada, aga itaallaste jaoks on see praegu üks vähestest võimalustest üldse kodust välja saada, õues olla. Temperatuur on üle 20 kraadi, kevad lausa hüüab oma imetabasel moel, ja toas istumine koos laste, abikaasa ning koduloomadega nii pikka aega ajab inimesed sõna otseses mõttes hulluks. Eriti itaallased, kes armastavad õues olemist, suhtlemist ja vabadust.

Veelgi enam, Itaalias kehtestatud reeglite järgi on inimestel lubatud käia ainult selles poes, mis asub nende kodu lähedal. Ja ka poed ise pole enam see, mis varem, lettidel on vaid toidukaubad ja muud esmatarbekaubad, kõik muu pudi-padi on ära korjatud. Kui politsei su tänaval kinni peab, siis peab sul olema ette näidata ostunimekiri või siis tooted, mida oled poest ostnud. Samas ühe Fausto sõbra poeskäik võttis aega viis tundi, selle ajaga sai ta lisaks kaubale ka päikesepruuni näo.

Ja inimesed ei suuda enam tõesti toas istuda, üksteiselt laenatakse juba koeri, et õues tähtsa näoga vähemalt väike tiir teha. Või siis võimeldakse rõdudel, et natukenegi ilusast ilmast osa saada. Need, kellel võimalus tööl käia, peavad tänaval liikudes kinnipidamisel ette näitama paberi koos töökoha aadressi ja nimega.

Itaallased on harjunud ringi liikuma, paljudel on majakesed mägedes või mere ääres. Riskitakse ka praegu ja mõnel läheb isegi õnneks linnakorterist mägimajakesse jõuda.

Teadmatus, mis edasi tuleb, tekitab aga paljudel pingeid pereelus, mis võivad olla nii isiklikku laadi kui ka majanduslikud.  Paar Fausto sõpra, kes on aastaid turismiettevõtet pidanud, pakkisid pillid kotti, sest tulevik on tume ja töötajatele ei jõua palka maksta. Mis saab Fausto enda juba vanaisa aegadest asutatud perefirmast, on täna veel vara öelda.

Juba praegu on teada, et Itaalias ei avata koole enne sügist, kui sedagi. Rannad, mis on suviti puupüsti puhkajaid täis, ootavad otsust, kuidas, millal ja kas üldse. Itaallased naljatavad omavahel, et rannas pannakse siis ilmselt ka klaaspaneelid suvitajate vahele nagu praegu poes on müüjad ostjatest eraldatud.

Fausto ema on 78-aastane, elab üksi  ja kuulub riskirühma. Tõsiste mäluhäiretega vanaproua ohjeldamine telefoni teel, olgu Itaaliast kohapealt või nüüd ka Eestist, on üsna suur väljakutse. Vanad rutiinid nagu igapäevane poekülastus koos ohtra suhtlemisega on tal nii veres, et iga poole tunni tagant peab keegi sugulastest talle helistama ja ütlema, et ole ilusasti kodus, välja sa ei tohi minna! Fausto vend viib emale poekoti iganädalaselt ukse taha, igasugune sotsiaalne suhtlus käib ainult telefoni teel. Vanainimene ei adu aga ohtu ja vahepeal teeb ikka õue peal tiiru, kui keegi pole just äsja helistanud, või siis väikse käigu apteeki, sest tunne tuleb peale, et on ju vaja rohtu osta. Selles olukorras ei olegi muud teha, kui palvetada, et kõik läheks hästi ja viirus emale kusagilt külge ei haakuks.

Itaalias on 64 miljonit elanikku ja selge on see, et kõiki reeglitest kinni pidama panna on keeruline, kui mitte võimatu. Ikka ja jälle on kuulda, et kuskil  kinniste uste taga avastati 20-liikmeline eakate inimeste grupp, kes kärarikkalt kaarte mängis või mõnd muud sotsiaalset ettevõtmist nautis. Ongi tekkinud olukord, kus osa inimesi istub kuulekalt kodus ja on tasapisi hullumas ning teine osa reegleid eirates viiruse tõkestamisele käega lööb.

Välja minnes on Itaalias maski ja kinnaste kandmine kohustuslik. Kui sul vastavat varustust ei ole, siis sind ka poodi ei lasta. Fausto sõber, kes peab  ajalehekioskit, saab pidevalt klientide käest tõreleda, et ta maski väga täpselt ette ei sea.

Kuigi me loeme, et oht on suurem vanematele inimestele, murrab viirus Itaalias ka noori. Fausto 30-aastane judosõber piinles nädal aega 40-kraadises palavikus ja kui püsti tõustes hingamine raskeks muutus, siis kutsus kiirabi. Kiirabi küsis, et kas ta rääkida jaksab - kui vastus oli jaatav, siis öeldi, et istuge kodus. Teise sõbra 80-aastase isa viis kiirabi kaasa öeldes sugulastele, et ärge muretsega, me süstime talle morfiini, et kui ta sureb, siis ta mingit valu ei tunne. Fausto perefirma 55-aastane raamatupidaja on aga olnud juba viis nädalat haiglas, viimane nädal, kui respiraator ära võeti, tegi isegi paar sammu, aga kukkus siis uuesti kokku. Praegu on ta jälle hingamisaparaadi all.

Tänaseks päevaks on Itaalias surnud juba üle 20 000 inimese. Fausto ja ta sõprade sõnul on imelik, et rahvas ikka ülistab oma juhti ja valitsust kriisi eduka käsitlemise eest. Jalgpallis, kui üks meeskond kaotab teisele 4:0, siis vahetatakse treener igasuguse küsimuseta välja. Nii suure inimkaotuse puhul oleks ju loogiline, et ka Itaalias toimuksid mingid muutused. Praegu püsib aga valitsus nagu raudnael.

Fausto on Eestis ja ta ütleb, et praegusel hetkel ongi see parim paik maailmas, kus olla. Tal on siin naine, korter ja maamaja. Ta on kahe riigi vahel käinud juba 14 aastat. Mitmekordne itaalia judo ja sumotšempion armastab siinset kultuuri ja inimesi. Kõige suuremaks erinevuseks kahe maa vahel peab ta seda, et itaallased on sõbralikumad ja armastavad rohkem kallistada. Eestlased naljalt võõrast ei tervita ja hoiavad alguses rohkem omaette. Itaallastel, kes armastavad sõpradega väljas käia ja niisama maast ja ilmast rääkida, on praegu seepärast kinnisevõitu eestlastest veel kordi keerulisem, sest sotsiaalse suhtlemise äralõikamine on nende jaoks peaaegu elu lõpp. Aga olukorda Eestis ja Itaalias ei saa hetkel võrreldagi, siin elame nagu paradiisis, meil on võimalus õue minna, looduses sportida ja oma aias toimetada.

Fausto sõnul on nende aastatega, mis ta Eestiga seotud, õnneks üsna palju edasi liikunud ka eestlaste toidukultuur. Inimesed on muutunud rahvusvahelisemaks ja armastavad proovida teiste maade roogasid. Paljud armastavad itaalia toitu ja see aitab Fausto sõnul tal Itaalia kultuuri Eestis arendada. Praegu, kus maailmas valitseb eriolukord, on hingelt suur spordimees leidnud endale täiesti uue tegevuse - seekord köögis. Ta valmistab käsitsi itaaliapäraseid ravioole ja teeb ise itaalia jäätist. Esimestel päevadel mõtles, et prooviks niisama õhtuks midagi suupärast meisterdada, aga paari foto järel internetis tuli sõpradelt nii palju tellimusi, et nüüd jätkub rakendust igaks päevaks. Itaallasele kiitus väga meeldib.

Praegu ongi aeg võtta päev korraga. Pikalt ette mõtlemine teeb rahutuks ega tee nagunii midagi paremaks. Fausto vaatab iga päev internetist, millal on lootust, et lennukid jälle liikuma hakkavad. Siin on hea, aga koduigatsus on suguseltsikesksel itallasel ikkagi väga suur.

" Mina liigun! Tule sina ka"

No nii, nüüd on algus tehtud! Laupäev 28.oktoober on nii mõnegi meie elus ajaloolise tähtsusega, sest alguse sai kaalukate liikumissari " Mina liigun". Kes veel ei tea, siis antud sari on mõeldud kaalukatele inimestele  kodust välja tulemiseks, liikuma motiveerimiseks ja ka ühiskonnale teadustamiseks, et paksud inimesed ei istu ainult toas ja ei söö ämbrite kaupa friikartuleid  infarkti oodates nagu arvatakse, vaid on samasugused nagu kõik teised ja võimelised end ka liigutama. Tõsi ta on nii mõnelegi on vaja ekstra tagant surkimist, sest põhjuse mitte teha leiab alati, kõige populaarsemad ja usutavamad, millega püütakse kõrvale hiilida on ikka töö või siis "mul on jalad niiiiiiiiiiiiiiiii haiged". Aga nagu meil ikka tavaks on ei pea me muretsema nende pärast kes ei tule, vaid tähelepanu pöörama neile, kes kohal.
Hommikul  aknast välja vaadates olid ikka lumehanged sama koha peal kus õhtulgi, sõidutee oli aga paljaks sõidetud ja kõnniteel  mõningane lörtsisupp, ühesõnaga tingimused täiesti rahuldavad normaalseks liikumiseks. Kaugem rahvas oli juba varakult kohal, osalejad naabermajast jõudsid viimasel minutil, aga peaasi et jõudsid.  Registreerimine käis täie hooga, punased särgid suuruseni 5 xl mahtusid nii jope alla kui jope peale.
 Naiste tualetis muutus saba aina pikemaks, sest enne suurt pingutust tuleb end korralikult tühjendada ja samal ajal ka kontrollida, et silmavärv pole laiali läinud ja et müts poleks viltu peas. Kui kõik olid andnud allkirja, et nad on teadlikud selles, et üritusel liigub igaüks omale jõukohase tempoga ja et autasustatakse kõiki osalejaid, mis tähendab, et kõik on võitjad. Üksteist innustades olid kõik kindlad, et saab tore olema ja üheskoos suudetakse palju!
Enne kolme rivistusid harrastussportlased üles ühele joonele ja kooliaegse kehalise kasvatuse käsu peale " Järjest loe" loendasime kokku, et keegi pole kusagile kadunud ega juhuslikult minema hiilinud. Meie seas oli ka üks itaallane,
kes üritusele veel kaalu juurde andis ja ka rahvusvaheliseks muutis.

Liikumine mööda linna mitte ainult ei olnud kasulik südame tervisele ja rakkude ainevahetusele vaid ka kaugematele tulijatele  kellele oli retk nagu ekskursiooni eest. Kuna meie sarjast osavõtjaid oli tundivalt vähem võrreldes Rakvere Ööjooksuga, siis jätkus kohalikel aega külaliskaalukatele näidata, et see on see ja see on see. Peatusime Targa maja lävel ja silitasime pead Arvo Pärdi ausambal. Punaste paksukeste pande oli mingiks hetkeks väikese osa Rakverest vallutanud ja isekeskis mõtlesime, et see on vaid aja küsimus kui autod omavahel kokku põrkavad, sest vaatepilt ei olnud igapäevane.  Nii mõnegi osaleja arvates oleks võinud mõne tee kinni panna, aga kuna me ei kvalifitseerunud teatud arvuni, et linnavalitsuselt luba küsida, pidime ületama teed ettevaatlikult ja sealt kus lubatud.
Kui esimesed meie seast olid jõudnud ülekäigurajale siis, jättis noorepoolne Audi juht ilmselt endalegi imestuseks auto seisma ja must juhipoolne klaas rullus alla. Kiilas  pea ja nätsu täis suu ning päikeseprillidega nooruk uuris, kas see on mingi päkapiku värk või mis toimub?  Ütlesime, et tulgu ta ka meiega liikuma.
Seepeale kostus suur naer hahaha, kumm vilises ja läind see auto oligi.
Mõned sammud edasi jäi silma juba aastates rulaatoriga tädike, kes meie ühte osalist selja tagant piidles. Kehv nägemine sundis prouat kaalukale fotograafile tagant sisse sõitma, et teada saada, mis tema särgi peale kirjutatud on. Pilditegija võpatas hetkeks ja saades teade proua soovi, teates, mis tema selja peal seisab. Memmeke manitses, et paksukesed omale liikumisega liiga ei teeks ja et temal endalgi oleks vaja veel kuus kilo maha võtta, aga jalad on nii läbi, et liikumiseks tuleb kasutada abivahendeid. Proua soovis meile edu ja muretses ikka, et me üle ei pingutaks ning arvas, et paksud meie linnas on ikka enamus, mitte vähemus.
 Ei möödunud kahte minutitki kui tundsin, et minu selja taga on miski või keski, kes seal olema ei peaks. Tegin järsu pöörde ja üks habemik minuga silmitsi. Tema tundis puhast huvi mis minu särgi peal kirjas. Teada saades, keda oma liikumissarja ootame, teatas härra, et tema suguvõsa söövad kõik inimesed normaalselt ja kõik on kõhnad.
Valgusfoori alt rohelise tulega üle tee minnes varjusid noore ema kaks väikest last hirmunud nägudega ema mantli hõlma alla kui paksude armaada nendega kohakuti jõudis. Oleks pime aeg olnud, siis oleks noor ema ilmselt otsa ringi pööranud ja teise raja valinud, sest ühte suurt inimest on kõik näinud, sellist massi aga ühekorraga ja samaaegselt ilmselt aga mitte.
Ühel osal osalejatest tuli mõte soojasaamiseks minna läbi poe, see tähendab siis et ühest uksest sisse ja teisest välja. Nähes korraga kauplusesse sisenemas üle kümne  paksu pöördus valge peaga kassapidaja hirmunult teise kolleegi poole ja nende nägudelt võis välja lugeda, et nüüd on ainult ajaküsimus kui turvatöötaja või politsei kohale kutsutakse. Ühelgi meist aga midagi kurja plaanis polnud ja niisama rõõmsalt kui ühest uksest sisse läksime, marssisime teisest välja. Kui kiiresti poe personal nägemusest toibus on meile teadmata.

Juba üsna lõpujoone lähedal tundsid meie osalejate vastu erakordset huvi ilmselt juba reedel pidutsemist alustanud mitu noormeest, kes meiega pilti teha tahtsid ja pitse kokku lüüa soovisid
. Meie sportlik kollektiiv pakkus ka noormeestele välja võimaluse meiega koos end liigutada, et siis läheb pea rutem selgemaks. See idee aga ei leidnud kamba poolt heakskiitu ja meie teed läksid lahku. Finisisse jõudsid kõik ja nii mõnigi imestas, kui palju asju ühe kilomeetri jooksul võib juhtuda ja kui erinevaid inimesi võib kohata, kes uudishimu ja huvi üles näitavad. See ilmselt sellepärast, et mass see on jõud ja kui on palju massi korraga, siis jääb see silma.
Medal kaelas ja auhinnakotike käes, rind uhkusest kikkis, silm säramas lõpetasid osalejad esimese "Mina liigun" Rakvere etapi.

 Järgmiseks etapiks lükkasime palli Tartu suunas veerema ja nagu ikka ootame uusi osalejaid! Kirjutage meile!

Uskumatu, aga Eestimaal pole peaaegu ühtegi paksu enam!

Ükski päev ei lähe mööda nii, et kuskilt suunast ei kurdaks keegi, et ta on liiga paks ja peab kaalus alla võtma. Mõni hädaldab niisama, et tähelepanu võita, mõnel on aga tõesti tõsi taga. Kokkuvõtvalt  võib öelda, et  paljud naised  nii kontoris, köögis kui ka tänaval süüdistavad sageli just toiduainetetööstuse parimaid palasid nagu suhkrusaiu, komme jne, mis on põhjustanud neile suuri kannatusi kehavormide paisumisel. Olgu siis eelnev väide tõde või mitte , aga kaaluteema pakub jutuainet kohvi alla ja kohvi peale, inimeste  kõigi suurem  hirm on paksuks minemine.

  Juba lapsed, kes veel suurt rääkida ei oska, teavad täpselt, kes on paksud. Paar päeva tagasi tulin hilise lennukiga Milaanost  ja enne oma kodulinna sõitu otsustasin lennujaama tualetis  ära käia. Kabiinis olles kuulsin, kuidas ühiskasutavasse naiste WC-sse saabus selline 3 aastane lapseke oma emaga. Lapsevanem küsis oma järeletuleva põlve käest, et millisesse kabiini tema elu õis minna sooviks, valida oli lausa kolme erineva vahel. „Kas sa soovid minna siia, siia või siia?“ Tütreke aga tiris ust, mis kinni oli. See ei häirinud ema ja ta palus  maimukesel veelkord valik teha ning mõne aja pärast oli kolmeaastane oma ema rõõmuks otsuse langetanud, millises kabiinis ta pissida sooviks. Ise mõtlesin, et ma ei ole selle peale tulnudki, et kui hirmus häda käes, et siis veel valida. Aga tänapäeva lapsi kasvatatakse teismoodi ja sellega tuleb mul leppida.

 Igal juhul pesin juba kraanikausi ääres käsi kui  too sama nunnuke mind nähes emale  teatas “ Vaata kui paks naine“ Ema, kel oli piits väga peenike, pani mind lausa imestama kuidas nii habras keha nii suurt ja tühja pead jõuab kaela otsas kanda. Pööramata tähelepanu öeldule, mis ilmselt paljude arvates ongi normaalne, et paksudele peab aeg ajalt meelde tuletama ’, et nad on paksud, suunas ema oma printsessi  kraanikausi rea juurde ja andis valida, kas ta lapsuke soovib pesta käsi selle või selle või selle kraanikausi juures. Nii, et selles pole kahtlustki, et kui keegi on paks, siis seda oskavad eristada teistest kõik juba sünnist saadik.

Kes meist ei unistaks heast vormist ja ei alustaks dieeti iga esmaspäeva hommikul? Hilissuvel otsustasin koos oma sõbrannaga osaleda pöörasel ettevõtmisel, mis kujutas endast 4 kilomeetri läbimist koos hea vormis sportlaste ja teiste tavaliste inimestega. Enamus olid ikka sellised peenikesed ja just see et meie ei olnud peenikesed tekitas meile mitmeid taksitusi üritusest osa võtmisel. Esimeseks väljakutseks osutus  orgkomitee poolt antud võistlussärgi seebiga selga ajamine, sest muudmoodi see poleks lihtsalt ümber kere mahtunud.  Jooksurajal vaatamata meie meeletule pingutusele ja endast kõige välja panemisele olime juba peale esimest 10 meetrit teistest pikalt taga ja ületasime lõpujoone 20 km distantsi viimaste osalejatega koos. Endamisi mõtlesin, et selline kehakultuuriüritus paksudele hästi ei sobi, sest nad ei suuda seda iialgi võita ja võib olla ka paljudel juhtudel  mitte läbida.

Kuna aga inimestel meie ühiskonnas peaksid olema võrdsed võimalused, siis otsustasin paksudele või nimetame peenemalt kaalukatele, just nende jaoks kohandatud liikumisürituse korraldada. Kui mõte veel eos oli, patsutasid paljud õlale teeme jah, seda on väga vaja ja nii edasi. Algus läks päris libedalt, sai valitud aeg, koht, kellaaeg ja särgi värv. Pidasin veel huvilistega nõu, et kui pikk võiks rada olla. No enamus arvas, et ühe kilomeetriga peaks enam vähem kõik hakkama saama, aga kui kellelgi on vaja võib 200 meetrit ka kõndida. Peaasi, et liigub!

Tellisin särgid suuruseni 5XL, et keegi ei peaks tundma, et särk iga väikse liigutuse puhul end rinde alla rullib. Oleks suuremaidki tellinud, aga Eestist vat ei leidnud. Selleks, et eeskuju näidata panin enda ja oma mehe esimestena registreerimise nimekirja ja kõik oligi nagu valmis, ise salamisi uurisin, et kui peaks palju inimesi tulema, et kas siis oleks vaja linnavalitsuse luba ka, et näiteks mõnda teed sulgeda. Lootsin, et ehk üle viiekümne ei tule, et siis hakka veel muinsuskaitse luba küsima, kui suur mass sajaaastaste tammede juured maa sisse tallab või metsateedele vaod sisse künnab. Läks mitu päeva, enne kui üks mu tuttavatest ütles, et ta ka ikka osaleb. Meid oli juba kolm.  Nädala jooksul liitus veel 3 inimest ja meid oli kuus. Nüüd oli selge, et Ööjooksu osavõtjate arvu rekordit  me ei löö. Isegi palju poleemikat ja vastasseisu tekitanud homode filmifestivalist võttis osa rohkem kuus inimest. Mõned kutsututest püüdsid end välja vabandada  sünnipäevale kutsega ja  et Rakvere on nii kaugel, enamus ei vastanud midagi-haudvaikus.

Ma ei saa muidugi väita, et ma väga palju olen üritusele reklaami teinud, aga Facebook on meil ju peaaegu igal ühel ja paljudeni on info ka ilmselt jõudnud. Oleme siin omavahel arutanud, et kus kõik kaalukad on siis, see on spetsiaalselt nendele korraldatud üritus, kus ei ole võiduajamist, kus võib kasvõi kilpkonna tempoga raja läbida, kus saab uusi sõpru ja mis peamine tõestada endale, et MINA LIIGUN! Jää või uskuma, et meil Eestis polegi ühtegi kaalukat! Või kui mõni tahab osaleda, siis andke teada! MEIE LIIGUME, ükskõik kui palju meid ka pole!

Kaalukatele!

Mis on ellujäämise hind?

Mõnest asjast ja tegevusest ei saa üle ega ümber, eriti kui su ükspool asub ühes riigis ja teine teises. Selleks, et sellise elukorralusega toime tulla on vahel vaja elu lausa kaalukausile panna.
Paljude spetsialistide arvates (kellega mina kohe kindlasti nõus ei ole), peetakse lennukiga reisimist üheks kiiremaks ja turvalisemaks võimaluseks saada punktist A punkti B. Siinkohal pean ütlema, et pean end lennureiside tarbijana tõeliseks veteraniks, sest meie perekonna kaootilises elustiilis on sage lendamine paratamatu.Sellised sümptomeid nagu reisipalavik, magamata ööd või sage higistamine enne lendu ei esine mul enam ammu. Trammi või trolli kasutamine tekitaks minus kindlasti rohkem stessi, sest väikelinna elanikuna ei ole mul nendega liiklemine lihtsalt vajalik.
Selgi korral ei olnud lennujaamas midagi erilist-vantsisin läbi turvakontrolli, ütlesin tuimalt ja harjumuspäraselt, et  vedelikku pole, arvuti on näete siin. Rohkem ei tülitatud ka. Marssisin oma väravasse ja võtsin istet, et kaasreisijaid vaadelda. Tavaliselt olin ümbritsetud venelastest ja käisin mitu korda monitori ees kontrollimas kas see on ikka Ryanairi värav või äkki on Aeroflotiga ära muudetud. Aga ei passisin õiges kohas. Lend Itaaliasse, lihtsalt venelasi servini täis.
Seekord tundus, et itaallased on lennuki ära broneerinud, sest nende tumedapoolsem dominants ja hirmkõva üksteisest ülekõnelemine ei jäänud märkamatuks. Vaadates sellist sahisevat reisiseltskonda tundus kohati, et igale istmele on broneeritud kaks inimest. Lootsin vaikimisi, et äkki mina saan ikka üksi ilma et mul keegi süles istuks oma niigi tibatillukesel lennukiistmel kuidagi 3 tundi üle elada. Neljaliikmeline vene perekond surus viit kohvrit kandva  pereisaga eesotsas kogu itaalia suminakoori kahele poole laiali, sest tema oli 2.50 iga pereliikme pealt maksnud, et esimesena lennukisse saada. Mõni itaallane pobises midagi, üldiselt aga jätkati üksteise võidu seletamist.
Lõpuks saabus suur lendav rauakolakas, millel aega umbes 20 minutiks siin maamuna peal kõik toimetused ära teha-tankida, ühed välja ja teised sisse pressida jne. Isiklikult arvan, et need kes on nõukogude inimese taustaga ja harjunud enda eest seisma, (sest omal ajal kui sa ei nüginud ega pressinud piisavalt poes, siis võisid vorstist ja saiast ainult und näha) neil on suurem tõenäosus Ryanairiga reisides ellu jääda. Igal juhul suur kehakaal ja vihane nägu on trügimisel eelised. Kasutades oma looduslikku ja geneetilist kokkusattumust suure kere osas, olin üks esimestest, kes kitsast uksest välja pääses. See on tõeline fenomen, kui 200 inimest tahavad korraga pisikesest uksest välja saada. Väike sinikas siin ja seal on ilmselt tavaline.
Olin juba lennuki hiigeltiivast möödumas, et tagant ukse kaudu  oma kohale siirduda, kui järsku viskas lahmaka vett maha minust umbes 2 meetri kaugusel. Mõtlesin, et huvitav, et pisike vihmapilv just nii äkitselt lennuki kohale sattunud oli. Muutusin tähelepanelikumaks ja nägin kuidas tiiva alt mingist august hoopis vedelikku lahmas tulla. Seisin veel paari kaasreisijaga, keset lennujaama territooriumi, keegi meid ära ka ei ajanud ning üheksoos kaesime, mis toimub.. Eemalt paistis,et lennukireisijate seast kõige vanem ja suurem itaallane oli peatanud kogu ülejäänud seltskonna, sest asi tundus kahtlane. Nüüd tundsin juba lõhna ka, vihmapilvest oli asi kaugel, tiivast purskus ehtsat bensiini. Järsku sõitis tiiva juurde üks auto ja kuulsin kuidas selle juht raadiosaatjasse teatas, et lõpetagu tankimine ära. Mina vahtisin jätkuvalt hiigelloiku, kui tundsin, et rahvas hakkas vaatamata kõigele trepist üles minema. Peale minu ei tundnud nagu keegi huvi et lennukitiivast kütust suures kaares pritsib.Läksin massiga kaasa, ise oma peas mõeldes, et kui ma nüüd selle reisi kaasa teen, siis vaevalt mu mees nii varakult on valmis leseks jääma. Uurisin siis stjuardessi käest, et mis toimub. Too vastas, et tema ei tea midagi.
Jätkasin peale käimist, et kas see on ikka normaalne, et bensiini lendab tiibadest?
 Tundsin nagu teenindaja oleks noa mulle kõrile pannud kui ta mulle võimaluse pakkus:Te peate just praegu otsustama,kas te tahate lennata või mitte?
Tõesti, kas ma ikka tahan, tegelikult ei taha ju, aga äkki riskiks. Olin kaame ja kahe vahel:nagu Hamlet: kas olla või mitte olla?
Kindlasti mu mees oleks kurb, kui ma kogu selle kupatusega õhku lendan, aga mingi aja peale oleks tal kindlasti võimalik uus kaasa võtta, sest naistevalik maailmas on tunduvalt suurem kui meeste oma. Kogu minu valikusegaduse keskel, ragises mikrofon ja mesimagusa häälega lennuki kapten teatas ja lubas kõigi inseneride ja lennukiehitajate nimel, et ärgu reisijad muretsegu- see on täiesti normaalne ja ohutu, vahel lihtsalt võib niimoodi juhtuda, kui liiga palju korraga tangitakse.
No ma ei tea lennukist midagi, aga kui ma oma autosse liiga palju bensiini tangin, nii et enam paaki tilkagi ei mahu, siis purskab see esimesena mulle samast august näkku, kust ma vooliku sisse panen, mitte autoraadiost või esiuksest.  Ju siis lennukiga on teistmoodi.
Istusin sokiseisundis oma istmel, kui tundsin tugevat lööki kuklasse. Üks vana mees üritas mitme metallkohvritega oma kohta leida, seejuures vahendeid valimata kindel siht silme ees. Minu kui struktuuriarmastava inimese jaoks oli segadust palju. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellel on viimase koha pilet, sisenevad lennukisse eest ja esiotsapileti omanikud tagant. Ma ei saa ka aru, miks inimesed arvavad, et nende pagas sobib absoluutselt igasse auku, kus vähegi vaba ruumi on. Võib olla tundub, et ma murdsin selle üle kõvasti pead, aga tegelikult mitte. Kõige tähtsam ja lihtsam on ühte punkti vaadata, vopsud vastu võtta ja rahu säilitada.
Kogu selle kaose juures läks mul üleüldse meelest ära, et ma ju paks olen ja et ellu jääda,pean teatud protseduurid läbima, nagu näiteks vöö küsimine, sest tehase poolt pakutavat rihma jätkub ainult natukeseks kere mõlemale poole. Peale selle pean alati lootma, et see kes mu kõrvale istuks ei oleks sama paks kui ma ise, sest siis peaksime ilmselt korda mööda istuma ja seisma. Seekord istus akna alla nokatsiga mees ja minu kõrvale kõhnat sorti noor tütarlaps, väga mõistev ja üldsegi mitte käepideme vajadust tundev reisija. Nokamütsiga noormees võttis kohe eesti õlle välja ja hakkas janu kustutama. Pöördus tütarlapse poole, et miks too Itaaliaase sõidab. Neiu oli viisakas, ütles et on Sveitsist ja läheb koju. Mees lootis kerget saaki, ladus kaardid lauale, ütles, et on soomlane ja läheb vormelit vaatama. Sveitslanna huvi oli aga kesine kuigi ta naeratades noogutas. Soomlane oli väga uhke, selle üle, et tema kodumaalt palju häid vormeli sõitjaid pärit on, nagu nt Kimi Räikkonen, et kas neiu ka teab. Neiu ei teadnud kahjuks või õnneks. Tahtsin sekkuda ja öelda, et mina tean, aga mõtlesin, et tule taevas appi, siin on võib olla midagi sündimas ja minusugune vanaeit  proovib ka end vahele toppida. Tütarlaps pani aga klapid pähe ja meessoo poolt loodetud midagi ei võtnud vedu. Küll aga avanes peale seda veel 5 pooleliitrist purki head eesti õlut.
Nagu kõik juba aru said, olin vastu võtnud otsuse lennata oma teise kodumaa suunas teadmata kui kaugele ma jõuan. Õhku tõusmise ajal surusin küüned kõvasti eesistuja tooli ja pigistasin silmad kinni. Tuuline ilm andis laperdavale liikumisele aina hoogu juurde. Olime juba õhku tõusnud ja mitte õhku lennanud, kui tundsin midagi üla vastas. Avasin simad ja süsimustanahaline teenindaja ulatas mulle reklaamkataloogi. Esimene uitmõte oli, et äkki nad on mind vähepeal Air Aafrika peale tõstnud, kui ma oma hirmu all kuud ega maad ei jaganud, aga ei istusin ikka oma istme peal ilus oranz ˇvöö õmber sümboliseerimaks paksu kellele rihm ümber ei lähe.
Tänased stjuardessid olid noored tüdrukud, kes kihistasid omavahel naeru ja ei saanud mikrofoniga menüüd tutvustada, sest see tundus neile nii naljakas. Mõtlesin, et ehk nad lihtsalt said suveks tööd, et siis sügisel nt 12 klassi minna.  Hallo, ma  ei tundnud end ära, kohati olin nagu kosmoses, kus pähe tulid mõtted, mis iseenesest võimalikud ei saa olla. Ma olen ju lõppude lõpuks lennukis, kus on väljaõpetatud meeskond, kes ka allakukkumise viimase minutini on vastutavad minu elu eest. Vaatasin tütarlapsi ja samas lootsin, et äkki piloot on natuke tõsisem ja kogenum. Kahjuks või õnneks mul seda näha ei õnnestunud. Kellegi oskusi ma ka arvustada ei saanud ju, sest püsisime jätkuvalt õhus.
Tavaliselt läheb ajaarvestus õhus segamini, sest mobiilid peab välja lülitama ja ajavööndid vahelduvad. Kapten vahel ikka teatab, et kui kaua on veel jäänud, aga kui tõsiselt seda võtta saab on iseasi. Olime juba hiigelaja lennanud, kui tuli teade, et 2 tundi ongi ainult jäänud. Kahtlesin jälle, et kas on ikka õige lennuk või teeme lihtsalt mõne ekstra tiiru nt. Jaapani kaudu või on vaja see hirmus kütusekogus, mis igalt poolt välja pressis ära kulutada, et mitte maandudes õhku lennata.
Aga nagu juba vanarahvas ütles, kes elab see kannatab. Seekord maandusime ja elu läheb edasi.
Kui kõrge on meie elu hind, kui palju õnne meil tegelikult elus on ja kui palju me oma valikutega ise riske võtame on tihti meie enda teha! Vahel aga ka mitte, sest me ju usume tehnoloogiasse, turvalisusesse, teenindusse, väljaõppesse jne. ja kui kõik hästi läheb siis tundubki ju et kõik toimib nii nagu peab!

Kas me oleme teel sallivama ühiskonna suunas?

Filmike põhineb tõsielulitel ainetel ja näitlejatega, kes on sellist suhtumist kogenud!