Brasiilia osa 4

Kallid söbrad, siit meie viimane osa Löuna Ameerika pinnalt!

Buenos Aireses on kliima nagu Eesti suvel. Möni päev murrab kuumus, teine päev sajab nii kövasti, et ei saa uksestki välja. Inimesed tänaval liiguvad pikkades pükstes ja jakkidega. Osal jalas isegi saapad. Tänavapildis kohtab palju huvitavate kehavormidega inimesi. Naistel on jalad ja keskkoht peenikesed, tagumikud on aga hiigelsuured nagu öllevaadid. Paljudest on ka raske aru saada, kas nad on rasedad vōi lihtsalt paksud. Fausto arvab, et selles on süüdi empanadad e.kohalikud lihapirukad, mida iga kolme meetri taguses poes serveeritakse.

Päeva ajaks proovime leida omale igasugu tegevust, üks päev oli nii vihmane, et olime pool päeva ostukeskuses, et tutvuda kohalike toodete, hindade ja eripäradega. Meie argentiina söbrad on päeva aeg tööl, Hernan ja Florencia on advokaadid, Rodrigo töötab valitsuse heaks ja on endise argentiina presidendi lapselaps. Ōhtuks aetakse, aga köik söbrad kokku ja siis läheb pidutsemiseks. Ōhtustest söömingutest vötab osa umbes 20 söpra. Kui on vaba aeg, siis keegi oma tööst ei räägi, samuti ei hala ega kurda elu üle. Köik on positiivsed ja hindavad körgelt sōprust. Argentiinlaste puhul on pönev see, et söbrad on omavahel väga lähedased ja teevad üksteise arvel karme nalju, mis meil Eestis enamuse solvuma paneks. Kuna Rodrigo ja Federico iga neljapäeva öösel raadios programmi juhivad, siis kogu öhtusöögi seltskond oli ka sinna kutsutud. Tormasime sisse stuudiosse, kohale olid jöudnud ka sumomaadlejad Brasiiliast, nii, et lisaks hispaania keelele, proovisime aru saada ka portugali keelest. Mina ei jöudnud seal stuudios ära imestada, kes on need raadiokuulajad, kes sellist programmi kuulavad. Saatejuhid Rodrigo ja Federico ajasid söna otseses möttes igasugu jama ja kogu meie seltskond sai söna sekka öelda, mis keeles iganes. Mina pidin vastama küsimusele, kes on kuulsaim eestlane maailmas. Pakkusin Barutot ja Arvo Pärti. Faustol oli kuulsaimatest itaallastest vastu panna Leonardo da Vinci, brasiillastel Pele ja argentiinlastel Messi ja Maradona. Lisaks köigile jagus ohtralt ölut. Kummaline raadioprogramm löppes kell 01.00 öösel. Köik kiirustasid koju, et hommikul kell 06.00 tööle minna.

Meie plaanid reedeks olid kohaliku loomaia ja botaanikaaia külastus. Loomaaed pakatab rohelusest ja juba väravas tervitavad sind jänese väsimusega elukad, kes vabalt ringi liiguvad ja end hästi tunnevad. Loomi on igas suuruses ja välimuses. Köige pönevamad on meie jaoks sipelgakarud, mandrillod ja kapipaarad. Enamus loomi uudistab meid sellise näoga, nagu me oleks loomaia uued elanikud. Soovitame köigile soojalt külastada Buenos Airese loomaaeda, kes siiakanti satub, see tasub end kuhjaga ära.

Laupäevane päev möödus sumo tähe all. Teist aasta järjest leidis aset «Buenos Aires Sumo Open», seekord jaapani aias. Jaapani aed on imeilus looduslik park, mis loodud jaapani imperaatori auks ja väljendab söprust argentiina ja jaapani vahel. Lisaks Faustole olid vöistlejad Brasiiliast ja Argentiinast. Selleks, et saavutada esikoht absoluutkategoorias vöitis Fausto kümme matsi ja sa kuninga karika ja tiitli endale. Eelmise aasta teine koht vahetus esimese vastu. Uhke saavutus neljakümneaastase mehe kohta 10 ja enam aastat nooremate sumotoride hulgas. Nii nagu ikka Argentiinas tavaks, on öhtud pidutsemiseks. Pikk sumopäev löppes kuumade latiinorütmidega. Nii nagu muusika käima läheb on köik tantsupörandal-köik latiinomehed erinevalt euroopa meestest oskavad suurepäraselt tantsida. Otsitakse välja igasugu partykübarad ja kostüümid ja piduhoog on raugematu. Iga argentiinlase kodus on meeletult ölut ja muud alkoholi, nii et ükski pidu ei katke selle löppemise töttu. Korteris on lubatud vabalt pidutseda kella kolmeni öösel, peale seda peab muusika vaiksemaks panema vöi kuskile diskoteeki edasi minema. Linnas söidavad ringi peobussid, mis on täis tantsivaid naisi, mehi sinna ei lubata, sest nood pidavat bussi ära löhkuma. Peale köige muu on Buenos Aires Löuna Ameerika geipealinn. Siin pidavat olema väga populaarne geiturism, spetsiaalsed hotellid ja peokohad geidele.Samuti on lubatud geidel omavahel abielluda.

Köige kurnavam minu jaoks on olnud sai, saiad, saiatooted jne. Kus iganes sa lähed vöi midagi näksida tahad, pakutakse hiigelsandvitse, kus üks singi ja juustuviil ja siis suur sai nagu Väike Munamägi. Meie söbrad viisid meid choripani sööma, et pidi nagu hea maitsema. Meie möistes suur sardell oli kahe hiigelsaia vahele pressitud. No mis alla ei lähe see ei lähe. Ōnneks on Fausto, kes köik sellised probleemid lahendab ja saiad ära sööb.

Viimase päeva Buenos Aireses veetsime La Bocas. See on vanas stiilis Buenos Airese linnaosa, kus tüüpilised värvilised majad, baarides toimuvad tangoetendused. Samuti on suveniiripoed üksteise otsas, hinnad on taevalikult körged ja raha küsitakse igal sammul. Turistid lasevad endale köiksugu kraami pähe määrida ja end kaunitel pruunisilmsetel argentiinlastel haneks tōmmata.

Viimane osa meie reisikirjeldusest hakkab otsa saama. Tegelikult on ju palju rohkem muljeid ja ettevōtmisi, aga kell on 2 öösel ja uni hakkab vöimust vōtma, nii et neljas osa jääb nii nagu ta on.

Buenos Aires on olnud meie jaoks midagi suurt, siin on meie kōige parimad sōbrad maailmas. Kahju on sellest, et selleks, et leida nii fantastilisi ja südamlikke sōpru, on vaja reisida nii kaugele. Igal ühel oleks palju siinselt rahvalt öppida. See sild ja side, mis on loodud on kirjeldamatu ja jääb kogu eluks-on asju, mida ära vōtta ei saa!

Suur tänu teile köigile, kes meie ettevōtmistele kaasa elasid ja meie blogi lugeda viitsisid. Ei osanud arvatagi, et nii paljud teist huvi tundsid ja tagasisidet andsid. Oleme köigile teile tänulikud selle eest, et olete meie söbrad.

Homme asume tagasi teele, et siis läbi Sao Paolo ja Milano Eestisse tulla, sest ees ootab uus ja pönev elu maailma pöhjapoolseimas linnas Hammerfestis. Kes on huvitatud meie elust polaaröös ja ilma mööblita korteris, siis andke teada, hoiame teid blogi kaudu oma tegemistega kursis.

Kes reedel Rakverre satub, siis andke teada, astuge läbi, meil on kingitused kōigile.

Suured ja tugevad kallistused köigile!

Kairi ja Fausto

27.11.2012

Brasiilia osa 3

Tervitused söpradele OSA III

Nii nagu igal asjal on algus, on ka löpp. Päevad troopilise Brasiilia päikese all kulmineerusid meie brasiillastest sōprade seltsis suure afterpartyga. Toredad inimesed, haritud ja intelligentsed, aga peale portugali keele ei räägi midagi. Muide judovöistluste peakorraldaja Luciano on sama eriala-tegevusteraapia- löpetanud ülikoolis nagu minagi. Ta tōi mulle hunniku erialaseid portugalikeelseid ajakirju ja tutvustas innuga oma tööd portugali keeles. Samahästi oleks vōinud mina vastata talle ka eesti keeles, sest kumbki kummastki midagi aru ei saanud, aga kōik olid röömsad ja söbrad oma vahel. Nii, et järgmine aasta tegevusteraapia kongressile Brasiiliasse mine tea!

Lahkumispäeval tuli peremees Pieratilio veel paljude kinkidega, üks nende hulgast oli originaalne kilpkonnakilp. Analoogseid pidi vedelema kohalikes randades palju. Kilpkonn on aga looduskaitse all ja ei olnud mötet vanglaga riskida, et see kilp Euroopasse kaasa tuua.

Sellised olid meie elamused ja muljed eksootilisest Brasiiliast. Nagu ikka on alati kahju ära minna kohast, kus sind hästi vastu vōetakse ja kätel kantakse.Aga ees ootas ju Argentiina!

Vahemaandumisel Rio de Janeiro lennujaamas tegime aega parajaks massaazitoolis ja vaatasime kuidas sakslased ölut joovad. Ūheski lennujaamas midagi tervislikku süüa on täiesti vōimatu. Lettidel laiuvad ainult saiad-küll suured, küll väiksed, ümmargused ja kandilised, moosiga ja lihaga jne. Kapsalehte vöi muud tervistavat rohelist meil küll näha ei ōnnestunud, samuti lennukis on enamjagu eineks sai vöi siis hiigelmuffins. Nii me siis endale 2-3 kilo juurde oleme korjanud.

Lennukiaknast tundus öine Buenos Aires üüratult suur. Lennujaamas ootasid meid meie suured Argentiina sōbrad Rodrigo, Hernan, Florencia, Federico ja Marcelo-röömsad ja säravad nagu alati! Saabusimegi nagu koju. Suur kolmetoaline korter Buenos Airese kesklinnas Santa Fe avenüül oli meie jaoks sisse seatud. Riikide vahetus oli ekstreemne. Argentiinas on köik valged inimesed, linnapilt nagu Milaanos, inimesed oskavad inglise keelt, köik käivad tööl, samuti on turvaline ja kuidagi ei saa aru, et oleks mujal kui Euroopas. Inimesed on muidugi palju röömsamad ja söbralikumad. Kuigi tänavatel on palju rahvast, ei torma keegi otsa, ega mühata vihaselt. Kuigi söbrad olid ostnud meile nälja kustutamiseks küpsiseid ja kolme liitrise coca cola, oli meie esimene tiir kohe poodi, et kokku osta supimaterjali, et mingisugunegi seedimine tagasi saada peale seda saiatamist. Kuigi vöib arvata, et siin on ka palju eksootilisi puuvilju ja juurikaid, siis nii see pole. Argentiinlased ütlevad, et Brasiiliast ei impordita puuvilju seepärast, et need on liiga magusad ja inimestele ei maitse. Nii, et köik on nagu meie Rimis-öunad, pirnid, apelsinid jne. Supp tuli uhke ja tervistav ja on meie hommikusöögiks iga päev.

Möned asjad on ka siin kummalised. Nimelt kirjamarke siin ei eksisteeri. Kui on soov kallitele söpradele postkaarti saata, siis peab üles otsima raskesti leitava postkontori ja kaardid sinna viima. Ootame pönevusega, kas need ka adressaadini jōuavad.

Kuna Buenos Aires sai meil juba eelmine aasta risti pöiki läbi tiirutatud, vötsime uued sihid. Kuna detsembris viib elu meid maailma pöhjapoolseimasse linna Hammerfesti, siis oli meil soov külastada maailma köige lōunapoolsemat linna, mis asub Argentiina löunatipus ja kannab nime Ushuaia. Ushuaia ja Hammerfest on muide omavahel sōpruslinnad, ei tea muidugi kui tihedalt nad omavahel lābi kāivad. Köik meie meeleheitlikud üritused sinna minna, aga jooksid ummikusse. 1000 eurosed edasi tagasi lennupiletid käivad üle jōu. Valisime alternatiiviks minna Uruguaisse, mis on Argentiina naaberriik ja paadiga minnes 1 tunni kaugusel. Passikontroll registreeris meid uhkelt Argentiina riigist välja ja Uruguai riiki sisse. Paat oli suur ja pilgeni turiste täis. Kohale jöudes olime imestunud, et köik oli kuidagi nii igav. Suveniiripoodides, kui midagi küsida tahtsid, siis tulid vingus nägudega müüjad leti alt välja ja tahtsid köige eest hirmus palju raha. Ūldse tundusid kohalikud mornid ja elust räsitud. Tiirutasime veel tunnikese Uruguais Colonia linnakeses ja tulime paadiga tagasi Buenos Airesesse, et siin olla koos söpradega, kes on ōnnelikud ja eluga rahul.

Pool aega on meil veel ees Argentiinas, nii et huvilistele saab saadetud ka meie tervituste 4.osa! Kui Teile meie jutud tüütud tunduvad ja Teie meilboksi koormavad, siis andke teada!

Köike head ja ilusat 13,5 miljonilise elanikkonnaga Buenos Airesest!

K&F

22.11.2012

Brasiilia osa 2

Kallid söbrad!

Suured tänud kōigile, kellele meie esimese osa tegemiste ülevaade röömu pakkus ja kes tagasisidet andsid! Nüüd röömustame teid teise osaga!

18.11.2012

Päevad mööduvad lennates ja kuumusest karm kliima hakkab end ihu peal tunda andma. Pealage ei tohi sōrmedega puudutagi, ninaotsast koorub ohtralt nahka ja ōlad on punased kui granaatōunamahl. Päike kütab läbi riiete ning päikesekreemi valge kiht näos ja kuklas hirmutab vastutulijaid, aga mitte lōōmavat päikest!

Et natukenegi end maha saaks jahutada, on meie maja körval bassein. Ūks päev tegime suure sammu elus ja otsustasime ookeanis ujumise ära proovida. Ujumiseks seda muidugi nimetada ei saa, sest kui oled kümme meetrit kaldast, siis tulevad sellised lained, mis pressivad su kuivale maale tagasi. Kui unustad suu lahti, siis täitub see soolase veega, vetikad mässivad end ümber jalgade ja tekib tunne, et looduse vastu ei saa. Rannavalvet ega vetelpäästet kuskil ei paista, nii, et kelle ookean kaasa viib, selle viib. Peale mötetut vöitlust lainetega, vötsime vastu otsuse eelistada kodubasseini, kus vesi tasane ja rahulik.

Ōöd on siin kuumad, kell viis öhtul läheb pimedaks.Kui öhtul väljas istuda, pole nagu vigagi, soojad tuuleiilid teevad olemise ödusaks. Magamisega aga nii lihtne ei ole. Oleme välja töötanud mitmeid meetodeid, et vältida meeletut higistamist ja kuumas rähklemist. Tirisime voodi akna alla, vedasime öuest oma tuppa suure välikonditsioneeri. See puhus laiali kōik toas olnud paberid, ajas müraga üles majarahva ja vöttis ära kogu liikumisruumi meie toas.

Ōhtuti käime väljas ainult Fausto söber Pieratilioga, sest temal on ülevaade, kus on turvaline ja kus on bandiidid. Linnapildis on näha uhkeid politseiautosid, mitmetel kuuliaugud ukse peal. Pieratilio sönul on öö selleks ajaks, kui narkomehed ja muud kriminaalsed tegelased omavahel arveid klaarivad. Politsei sinna tavaliselt ei sekku, ilmselt oma turvalisusele möeldes. Lisaks inimmassidele on öö hakul tänavatel karjade viisi hulkuvaid koeri, kassipoegi. Peene taljega lehmad ja metsikud hobused könnivad söiduteel. Eesleid kasutatakse veoloomadena, et transportida kookospähkleid ja muud kraami. Rannaäärsed baarid on öhtuti rahvast täis, turistid end välja elamas ja kohalikud jahtimas, seda mis ripakil. Paljud suure köhuga kiilakad euroopa mehed on jahtimas kohalikke naisi, sest siin tunduvad vöimalused suuremad kui kodumaal.

Teenindus ja töökultuuriga Brasiilia kindlasti esirinnas ei ole. Kui poes midagi osta tahad, siis ajab müüja end vaevu toolilt püsti ja väljendab kehakeeles, et see on töeline pingutus teenust osutada. Ehitustöölised magavad objektil ja kulutavad ilmselt rohkem aega sellele, kui ehitamisele. Taksojuhid on nōus sind sōidutama ainult siis kui palju raha välja käid. Muidu istuvad äärekividel, räägivad kolleegidega juttu ja lasevad aastatel minna.

Minu suureks unistuseks oli külastada Fortaleza linna San Sebastiani puuvilja turgu. Turuhoone oli suur, aga eesti mōistes meenutas kohta, kus kala müüakse. Puuviljad seisid virnadena leti peal ja meile tundusid tuttavana ainult viinamarjad, arbuus, ōunad ja banaanid. Ūlejäänud mōjusid müstiliselt juba peale vaadates.Meie eesmärk oli proovida köike seda, mida me ilmaski näinud polnud. Müüjad andsid hea meelega meile kummalise frukti pihku ja käskisid proovida. Vaatasime noid ülevalt ja alt ja polnud ōrna aimugi, kas hambad kohe koore sisse lüüa vōi siis kuulata portugali keelseid juhiseid. Kohalikele tegi meie vöhiklikkus hirmsasti nalja,aga asi löppes sellega, et ostsime köiksugu imeasju kokku kaks seljakotitäit. Ūhegi peene frukti nimi meile meelde ei jäänud, aga see eest maitseelamus missugune. Omaette elamus oli selle kandamiga bussijaam üles leida ja oma kodukanti Cumbucosse sōita. Buss peatub ainult siis, kui kätega bussijaamas hirmsasti vehkida. Selleks, et üldse aru saada, mis bussiga tegu on, peavad olema kullteravad silmad, et näha kaugelt bussi numbrit ja siis ta veel pidama saada. Bussil pole nagu vigagi, maksame söidu eest, sest siin piletivärki ei tundu olevat. Kuigi buss on nagu meilgi, erineb söidustiil meeletult. Isegi kui sul on istekoht, kihutab buss läbi aukude ja köige muu, nii et hambad suus logisevad, amorte bussil ilmselt kunagi vahetatud pole. Mahaminekut peab tāpselt ajastama, et suudaks avatud uksest ka bussi liikumise ajal maha hüpata. Kui kohale jöuame, on seedetrakt korralikult läbi raputatud, aga rööm suur, sest eluvaim jäi sisse. Jalad rakkus, koorem seljas vötsime suuna kodu poole. Nagu nöiaväel sattus Pieratilio samaaegselt meist mööduma ja korjas kaks kurnatud turisti üles.

Pieratilio perekond koosneb neljast liikmest-tema ise, mustanahaline abikaasa Veronica, poeg Thiago ja hundikoer Kendo. Proua töötab poemüüjana, poeg käib erakoolis. Argipäeviti minnakse kodust ära kell kuus hommikul ja tullakse tagasi kuus öhtul. Perepoeg on üsna trotsi täis, ise alles üheksane. Isa söna ei maksa midagi, ema on rohkem aktsepteeritud. Tunduvalt söbralikum perepojast on koer Kendo, kes päeval ainult vöimeline ühe koha peal lamama, sest kuumus murrab karvasest kasukast läbi. Ōhtu poole muutub Kendo aktiivsemaks ja haugatab tänavatel ammuvate lehmade peale vöi siis kui näeb mönd kummalist elukat aias.

Eestlase jaoks, kes unistab valgetest jōuludest on kummaline, et siingi jōulumeeleolu on. Jöulukuused on tänavatel ja sädelevad nagu meilgi. Poes müüakes jōuluehteid jne. Arvata vōib, et ehk jōululaulud on siin teised, sest vaevalt siin « Taas sajab valget lund väljas» lauldakse, aga mine tea. Kes ei tea, siis Brasiilia rahaühik on reaal, mis oma kursilt vastab 1 euro, 2,4 reaali.

Laupäeval saabus Fausto suur päev-lōpuks ometi judovöistlused. Ega mulgi pääsu polnud, olin ka nimekirja pandud ja uhke osaline. Minu brasiilia vastane tundis suurt huvi, et kas mina olen Kuubast. Saades eitava vastuse oli ta üsna imestunud, püüdsin veel omaarust nalja visata, et vaevalt, et Kuubas blonde on. Kinkisin talle ka Eesti lipu, et kauget kultuuri kohalikele tutvustada. Vaatamata vähestele kogemustele sain hōbemedali ja see on parem kui keegi ennustada oleks osanud. Meeste konkurentsis on muidugi asi tōsine. Suured musklimäed veeresid ringi ja tundusid üsna verejanuselised. Faustol on küll aastatega juukseid vähemaks jäänud, aga mitte judokogemusi. Ta on endiselt suurepärases vormis ja valmis vōitma keda iganes. Kui noored sellest ainult aru saaksid ja eeskuju vōtaksid. Meeste raskekaalus näitas ta koha kätte kōigile oma vastastele ja saavutas hinnatud esikoha Fortaleza Judo Cupil. Suurepärane ssavutus, mille üle tōsiselt uhkust tunneme! Praegu kui blogi kirjutan, magab karumōmm Fausto oma tsempioni und ja ei kuule maast ega ilmast! Aga ta on tubli ja selle ära teeninud!

Meie suurepärane aeg Brasiilias hakkab löppema, pühapäeval pidi Piratilio juures terve päev pidu olema ja esmaspäeval viib tee meid lennujaama, et vōtta suund Argentiina pealinna Buenos Airesesse!

Paneme lisasse ka mōned pildid, mis illustreerivad kirjeldusi meie seiklustest!

Kuumad tervitused köigile kallitele sōpradele!

Kirjutamiseni!

K&F

18.11.2012

Tervitused Brasiiliast osa 1

Tervitused maailma teiselt poolelt!

Kes on huvitatud meie tegemistest, siis siin on väike ülevaade!

Peale viieteisttunnist ōōtsumist maa ja taeva vahel ootasime pingsalt lennukist väljumist. Lootus värskesse ōhku pääseda löppes lämmatavas kuumuses, mis körvaatagused momentaalselt märjaks vōttis ja hetkeks hinge kinni lōi. Löpuks olimegi siis Fortalezas-Brasiilia ühes paljudest linnadest, kus palmid suurte kookospähklitega igal sammul, suur sinine ookean laiub lōputult ja suur rikkus vaheldub kohutava vaesusega. Tänavatel vedelevad suured prahihunnikud, kohati on hais lausa tappev. Vaestel on oma rajoonid, kus katus on pea kohal, aga suurt muud tundub, et neil polegi. Meie tee viis Fortalezast välja väikesesse Cumbuco linna. Esimesena jääb silma, et köikjal on surfarid, üüritakse välja surfivarustust ja turismibussid seisavad kolonnidena üksteise körval.

Suurte müüridega on eraldatud väikesed nn rikaste külad, mis enamjagu norrakad on omale ehitanud, et siis sooja nautida. Sellised unelmate külad on kaitstud turvaliselt suurte aedade, valvurite ja elektritraadiaiaga. Kohalikkudel sinna asja ei ole. Brasiillastel endil on väikesed poekesed, kus teadmata pōhjusel elektrit ei kasutata. Seal müüakse esmatarbe kaupu ja ikka enamjagu turistidele, sest enda elanike jaoks tundub kallis olema. Tänavate ääres on väikesed restoranid ja söögikohad. Teeääred on meeletult prahti täis, see kohe lausa häirib. Kohalikud aga sellele tähelepanu ei pööra.

Meie vöörustajaks on Pieratilio-Fausto itaallasest söber, kes 13 aastat tagasi Brasiiliasse elama tuli ja nüüd täie rinnaga elu naudib. Nii nagu kōigi rikaste majad siin on temagi elamine ümbritsetud müüri ja elektriaiaga. Astudes väravast sisse avaneb imeilus vaatepilt. Uhke värvilistes toonides maja palmide all ümbritsetud banaani, papaya ja marakujapuudest. Ūhes aianurgas jōeke vulisemas ja teises suur grilli ja peosaal koos jahutava basseiniga. Lilli jätkub igale maitsele ja need on töesti imeilusates toonides. Pieratilio peab oma kodus väikest firmat, mis teeb hauaplaatidele keraamilisi pilte. Kui ta meilegi oma tööd tutvustab, siis on nendel piltidel palju noori. See pidi Brasiilias tavaline olema, et juuakse end surnuks, tehakse autoavarii vöi lastakse üksteist maha. Pieratilio elatab end ja oma peret selle tööga edukalt ja on uskumatult rahul oma eluga siin Cumbucos. Peale selle üürib ta oma aiamajakest ka surfaritele, kes siin juba aastaid käivad. Siinkandis ei pidanud temperatuur kunagi alla pluss 25 kraadi langema. Juba hommikul kell kuus kütab päike tāiega ja enne ōue minekut peab end pealaest jalatallani üle kreemitama, et kohe pōletust ei saaks. Brasiilias pidi elama üle 180 miljoni inimese ning territoriaalselt pidi riik olema 60 korda suurem kui Itaalia. Meid eestlasi seostab Brasiilia ikka jalgpalliga. Siiani kolme päeva jooksul pole me aga ühtegi jalgpalli ega pallurit näinud. Ūhel tühjal staadionil söid kaks lehma rohtu, niipalju kui seda seal oli.

Pieratilio külalislahkus on piiritu, juba esimesel päeval kostitati meid maitsvate söökide ja kummaliste puuviljadega. Marakuja, guajaana, papaya, mango ja veel üks ananassi taoline puuvili on erakordselt maitsvad, lisaks köigele tehakse neist veel hommikuti toormahla. Ōhtuti ilmuvad välja kummalised elukad. Eile öhtul rippus pöösastest välja üks liigutav nöör, mis tähelepanelikumal vaatlemisel osutus suurte kōrvadega brasiilia rotiks. Ta istus puu otsas ja ei lasknud ennast pildistamisest häirida. Aeg ajalt pidid siinkandis ka väikesed ahvid ringi liikuma. Kohalikkude jaoks on see aga tavaline ja nemad sellest numbrit ei tee.

Atlandi ookean asub meist 70 meetri kaugusel. Imepeenike liiv on nii tulikuum, et sinna ilma jalanōudeta astuda ei saa. Suured soojad lained tahavad sind endaga kaasa viia. Tekib paradiisis olemise tunne. Palmide all vedelevad kookospähklid, mis mind isiklikult küll suu lahti vaatama panevad. Kohalikud kihutavad rannas ringi spetsiaalsete väikeste autodega, et turiste vedada. Kuumad brasiilia muusikarütmid ulatuvad kaugustesse. Pealtnäha tundub pönev, aga turvaliselt me siin väljaspool Pieratilio aeda end ei tunne. Pieratilio luges meile sōnad peale,et me öhtuti ringi ei kondaks ja rahakotte ja väärt asju kaasas ei kannaks. Minusugune blond on siin nagu vaatamisväärsus, sest kōik kohalikud on tumedad ja vaatavad heledaid asju suure uudishimuga. Fausto püüdis mulle selgeks teha, et selline heledanahaline blond nagu mina on töeliselt ekstravagantne ja eriline tumedatele, et selliseid on maailmas vähe. Kui siin päikse käes aga tiirutamist jätkame, muutun ka töenäoliselt nahavärvilt tumedamaks ja kohalike tähelepanu muutub väiksemaks.

Täna öhtul on judotrenn hallis, kus pole vett ega vetsu. Hoiamegi täna end toiduga tagasi, et sellise ekstreemses spordihoones ellu jääda. Saab pōnev olema.

Need olid meie esimeste päevade muljed Brasiiliast! Ootame pönevusega järgmisi päevi, sest iga moment toob midagi jahmatavat! Anname ka teile oma tegevustest teada. Lisame möned pildid ka, et tekst täiendust saaks!

Tervitades

Kairi oma unelmate mehe Faustoga Brasiiliast.

Kell siin muide on neli tundi vähem kui Eestis!

13.11.2012