Kallid söbrad!
Suured tänud kōigile, kellele meie esimese osa tegemiste ülevaade röömu pakkus ja kes tagasisidet andsid! Nüüd röömustame teid teise osaga!
18.11.2012
Päevad mööduvad lennates ja kuumusest karm kliima hakkab end ihu peal tunda andma. Pealage ei tohi sōrmedega puudutagi, ninaotsast koorub ohtralt nahka ja ōlad on punased kui granaatōunamahl. Päike kütab läbi riiete ning päikesekreemi valge kiht näos ja kuklas hirmutab vastutulijaid, aga mitte lōōmavat päikest!
Et natukenegi end maha saaks jahutada, on meie maja körval bassein. Ūks päev tegime suure sammu elus ja otsustasime ookeanis ujumise ära proovida. Ujumiseks seda muidugi nimetada ei saa, sest kui oled kümme meetrit kaldast, siis tulevad sellised lained, mis pressivad su kuivale maale tagasi. Kui unustad suu lahti, siis täitub see soolase veega, vetikad mässivad end ümber jalgade ja tekib tunne, et looduse vastu ei saa. Rannavalvet ega vetelpäästet kuskil ei paista, nii, et kelle ookean kaasa viib, selle viib. Peale mötetut vöitlust lainetega, vötsime vastu otsuse eelistada kodubasseini, kus vesi tasane ja rahulik.
Ōöd on siin kuumad, kell viis öhtul läheb pimedaks.Kui öhtul väljas istuda, pole nagu vigagi, soojad tuuleiilid teevad olemise ödusaks. Magamisega aga nii lihtne ei ole. Oleme välja töötanud mitmeid meetodeid, et vältida meeletut higistamist ja kuumas rähklemist. Tirisime voodi akna alla, vedasime öuest oma tuppa suure välikonditsioneeri. See puhus laiali kōik toas olnud paberid, ajas müraga üles majarahva ja vöttis ära kogu liikumisruumi meie toas.
Ōhtuti käime väljas ainult Fausto söber Pieratilioga, sest temal on ülevaade, kus on turvaline ja kus on bandiidid. Linnapildis on näha uhkeid politseiautosid, mitmetel kuuliaugud ukse peal. Pieratilio sönul on öö selleks ajaks, kui narkomehed ja muud kriminaalsed tegelased omavahel arveid klaarivad. Politsei sinna tavaliselt ei sekku, ilmselt oma turvalisusele möeldes. Lisaks inimmassidele on öö hakul tänavatel karjade viisi hulkuvaid koeri, kassipoegi. Peene taljega lehmad ja metsikud hobused könnivad söiduteel. Eesleid kasutatakse veoloomadena, et transportida kookospähkleid ja muud kraami. Rannaäärsed baarid on öhtuti rahvast täis, turistid end välja elamas ja kohalikud jahtimas, seda mis ripakil. Paljud suure köhuga kiilakad euroopa mehed on jahtimas kohalikke naisi, sest siin tunduvad vöimalused suuremad kui kodumaal.
Teenindus ja töökultuuriga Brasiilia kindlasti esirinnas ei ole. Kui poes midagi osta tahad, siis ajab müüja end vaevu toolilt püsti ja väljendab kehakeeles, et see on töeline pingutus teenust osutada. Ehitustöölised magavad objektil ja kulutavad ilmselt rohkem aega sellele, kui ehitamisele. Taksojuhid on nōus sind sōidutama ainult siis kui palju raha välja käid. Muidu istuvad äärekividel, räägivad kolleegidega juttu ja lasevad aastatel minna.
Minu suureks unistuseks oli külastada Fortaleza linna San Sebastiani puuvilja turgu. Turuhoone oli suur, aga eesti mōistes meenutas kohta, kus kala müüakse. Puuviljad seisid virnadena leti peal ja meile tundusid tuttavana ainult viinamarjad, arbuus, ōunad ja banaanid. Ūlejäänud mōjusid müstiliselt juba peale vaadates.Meie eesmärk oli proovida köike seda, mida me ilmaski näinud polnud. Müüjad andsid hea meelega meile kummalise frukti pihku ja käskisid proovida. Vaatasime noid ülevalt ja alt ja polnud ōrna aimugi, kas hambad kohe koore sisse lüüa vōi siis kuulata portugali keelseid juhiseid. Kohalikele tegi meie vöhiklikkus hirmsasti nalja,aga asi löppes sellega, et ostsime köiksugu imeasju kokku kaks seljakotitäit. Ūhegi peene frukti nimi meile meelde ei jäänud, aga see eest maitseelamus missugune. Omaette elamus oli selle kandamiga bussijaam üles leida ja oma kodukanti Cumbucosse sōita. Buss peatub ainult siis, kui kätega bussijaamas hirmsasti vehkida. Selleks, et üldse aru saada, mis bussiga tegu on, peavad olema kullteravad silmad, et näha kaugelt bussi numbrit ja siis ta veel pidama saada. Bussil pole nagu vigagi, maksame söidu eest, sest siin piletivärki ei tundu olevat. Kuigi buss on nagu meilgi, erineb söidustiil meeletult. Isegi kui sul on istekoht, kihutab buss läbi aukude ja köige muu, nii et hambad suus logisevad, amorte bussil ilmselt kunagi vahetatud pole. Mahaminekut peab tāpselt ajastama, et suudaks avatud uksest ka bussi liikumise ajal maha hüpata. Kui kohale jöuame, on seedetrakt korralikult läbi raputatud, aga rööm suur, sest eluvaim jäi sisse. Jalad rakkus, koorem seljas vötsime suuna kodu poole. Nagu nöiaväel sattus Pieratilio samaaegselt meist mööduma ja korjas kaks kurnatud turisti üles.
Pieratilio perekond koosneb neljast liikmest-tema ise, mustanahaline abikaasa Veronica, poeg Thiago ja hundikoer Kendo. Proua töötab poemüüjana, poeg käib erakoolis. Argipäeviti minnakse kodust ära kell kuus hommikul ja tullakse tagasi kuus öhtul. Perepoeg on üsna trotsi täis, ise alles üheksane. Isa söna ei maksa midagi, ema on rohkem aktsepteeritud. Tunduvalt söbralikum perepojast on koer Kendo, kes päeval ainult vöimeline ühe koha peal lamama, sest kuumus murrab karvasest kasukast läbi. Ōhtu poole muutub Kendo aktiivsemaks ja haugatab tänavatel ammuvate lehmade peale vöi siis kui näeb mönd kummalist elukat aias.
Eestlase jaoks, kes unistab valgetest jōuludest on kummaline, et siingi jōulumeeleolu on. Jöulukuused on tänavatel ja sädelevad nagu meilgi. Poes müüakes jōuluehteid jne. Arvata vōib, et ehk jōululaulud on siin teised, sest vaevalt siin « Taas sajab valget lund väljas» lauldakse, aga mine tea. Kes ei tea, siis Brasiilia rahaühik on reaal, mis oma kursilt vastab 1 euro, 2,4 reaali.
Laupäeval saabus Fausto suur päev-lōpuks ometi judovöistlused. Ega mulgi pääsu polnud, olin ka nimekirja pandud ja uhke osaline. Minu brasiilia vastane tundis suurt huvi, et kas mina olen Kuubast. Saades eitava vastuse oli ta üsna imestunud, püüdsin veel omaarust nalja visata, et vaevalt, et Kuubas blonde on. Kinkisin talle ka Eesti lipu, et kauget kultuuri kohalikele tutvustada. Vaatamata vähestele kogemustele sain hōbemedali ja see on parem kui keegi ennustada oleks osanud. Meeste konkurentsis on muidugi asi tōsine. Suured musklimäed veeresid ringi ja tundusid üsna verejanuselised. Faustol on küll aastatega juukseid vähemaks jäänud, aga mitte judokogemusi. Ta on endiselt suurepärases vormis ja valmis vōitma keda iganes. Kui noored sellest ainult aru saaksid ja eeskuju vōtaksid. Meeste raskekaalus näitas ta koha kätte kōigile oma vastastele ja saavutas hinnatud esikoha Fortaleza Judo Cupil. Suurepärane ssavutus, mille üle tōsiselt uhkust tunneme! Praegu kui blogi kirjutan, magab karumōmm Fausto oma tsempioni und ja ei kuule maast ega ilmast! Aga ta on tubli ja selle ära teeninud!
Meie suurepärane aeg Brasiilias hakkab löppema, pühapäeval pidi Piratilio juures terve päev pidu olema ja esmaspäeval viib tee meid lennujaama, et vōtta suund Argentiina pealinna Buenos Airesesse!
Paneme lisasse ka mōned pildid, mis illustreerivad kirjeldusi meie seiklustest!
Kuumad tervitused köigile kallitele sōpradele!
Kirjutamiseni!
K&F
18.11.2012
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar