Tervitused Brasiiliast osa 1

Tervitused maailma teiselt poolelt!

Kes on huvitatud meie tegemistest, siis siin on väike ülevaade!

Peale viieteisttunnist ōōtsumist maa ja taeva vahel ootasime pingsalt lennukist väljumist. Lootus värskesse ōhku pääseda löppes lämmatavas kuumuses, mis körvaatagused momentaalselt märjaks vōttis ja hetkeks hinge kinni lōi. Löpuks olimegi siis Fortalezas-Brasiilia ühes paljudest linnadest, kus palmid suurte kookospähklitega igal sammul, suur sinine ookean laiub lōputult ja suur rikkus vaheldub kohutava vaesusega. Tänavatel vedelevad suured prahihunnikud, kohati on hais lausa tappev. Vaestel on oma rajoonid, kus katus on pea kohal, aga suurt muud tundub, et neil polegi. Meie tee viis Fortalezast välja väikesesse Cumbuco linna. Esimesena jääb silma, et köikjal on surfarid, üüritakse välja surfivarustust ja turismibussid seisavad kolonnidena üksteise körval.

Suurte müüridega on eraldatud väikesed nn rikaste külad, mis enamjagu norrakad on omale ehitanud, et siis sooja nautida. Sellised unelmate külad on kaitstud turvaliselt suurte aedade, valvurite ja elektritraadiaiaga. Kohalikkudel sinna asja ei ole. Brasiillastel endil on väikesed poekesed, kus teadmata pōhjusel elektrit ei kasutata. Seal müüakse esmatarbe kaupu ja ikka enamjagu turistidele, sest enda elanike jaoks tundub kallis olema. Tänavate ääres on väikesed restoranid ja söögikohad. Teeääred on meeletult prahti täis, see kohe lausa häirib. Kohalikud aga sellele tähelepanu ei pööra.

Meie vöörustajaks on Pieratilio-Fausto itaallasest söber, kes 13 aastat tagasi Brasiiliasse elama tuli ja nüüd täie rinnaga elu naudib. Nii nagu kōigi rikaste majad siin on temagi elamine ümbritsetud müüri ja elektriaiaga. Astudes väravast sisse avaneb imeilus vaatepilt. Uhke värvilistes toonides maja palmide all ümbritsetud banaani, papaya ja marakujapuudest. Ūhes aianurgas jōeke vulisemas ja teises suur grilli ja peosaal koos jahutava basseiniga. Lilli jätkub igale maitsele ja need on töesti imeilusates toonides. Pieratilio peab oma kodus väikest firmat, mis teeb hauaplaatidele keraamilisi pilte. Kui ta meilegi oma tööd tutvustab, siis on nendel piltidel palju noori. See pidi Brasiilias tavaline olema, et juuakse end surnuks, tehakse autoavarii vöi lastakse üksteist maha. Pieratilio elatab end ja oma peret selle tööga edukalt ja on uskumatult rahul oma eluga siin Cumbucos. Peale selle üürib ta oma aiamajakest ka surfaritele, kes siin juba aastaid käivad. Siinkandis ei pidanud temperatuur kunagi alla pluss 25 kraadi langema. Juba hommikul kell kuus kütab päike tāiega ja enne ōue minekut peab end pealaest jalatallani üle kreemitama, et kohe pōletust ei saaks. Brasiilias pidi elama üle 180 miljoni inimese ning territoriaalselt pidi riik olema 60 korda suurem kui Itaalia. Meid eestlasi seostab Brasiilia ikka jalgpalliga. Siiani kolme päeva jooksul pole me aga ühtegi jalgpalli ega pallurit näinud. Ūhel tühjal staadionil söid kaks lehma rohtu, niipalju kui seda seal oli.

Pieratilio külalislahkus on piiritu, juba esimesel päeval kostitati meid maitsvate söökide ja kummaliste puuviljadega. Marakuja, guajaana, papaya, mango ja veel üks ananassi taoline puuvili on erakordselt maitsvad, lisaks köigele tehakse neist veel hommikuti toormahla. Ōhtuti ilmuvad välja kummalised elukad. Eile öhtul rippus pöösastest välja üks liigutav nöör, mis tähelepanelikumal vaatlemisel osutus suurte kōrvadega brasiilia rotiks. Ta istus puu otsas ja ei lasknud ennast pildistamisest häirida. Aeg ajalt pidid siinkandis ka väikesed ahvid ringi liikuma. Kohalikkude jaoks on see aga tavaline ja nemad sellest numbrit ei tee.

Atlandi ookean asub meist 70 meetri kaugusel. Imepeenike liiv on nii tulikuum, et sinna ilma jalanōudeta astuda ei saa. Suured soojad lained tahavad sind endaga kaasa viia. Tekib paradiisis olemise tunne. Palmide all vedelevad kookospähklid, mis mind isiklikult küll suu lahti vaatama panevad. Kohalikud kihutavad rannas ringi spetsiaalsete väikeste autodega, et turiste vedada. Kuumad brasiilia muusikarütmid ulatuvad kaugustesse. Pealtnäha tundub pönev, aga turvaliselt me siin väljaspool Pieratilio aeda end ei tunne. Pieratilio luges meile sōnad peale,et me öhtuti ringi ei kondaks ja rahakotte ja väärt asju kaasas ei kannaks. Minusugune blond on siin nagu vaatamisväärsus, sest kōik kohalikud on tumedad ja vaatavad heledaid asju suure uudishimuga. Fausto püüdis mulle selgeks teha, et selline heledanahaline blond nagu mina on töeliselt ekstravagantne ja eriline tumedatele, et selliseid on maailmas vähe. Kui siin päikse käes aga tiirutamist jätkame, muutun ka töenäoliselt nahavärvilt tumedamaks ja kohalike tähelepanu muutub väiksemaks.

Täna öhtul on judotrenn hallis, kus pole vett ega vetsu. Hoiamegi täna end toiduga tagasi, et sellise ekstreemses spordihoones ellu jääda. Saab pōnev olema.

Need olid meie esimeste päevade muljed Brasiiliast! Ootame pönevusega järgmisi päevi, sest iga moment toob midagi jahmatavat! Anname ka teile oma tegevustest teada. Lisame möned pildid ka, et tekst täiendust saaks!

Tervitades

Kairi oma unelmate mehe Faustoga Brasiiliast.

Kell siin muide on neli tundi vähem kui Eestis!

13.11.2012