JÕULUMÕTISKLUS

Päev enne  jõululaupäeva keerleb peas igasugu mõtteid-mõttetuid ja mõtlemapanevaid. Aeg läheb nii ruttu, et kuidagi ei jõua järgi. Vahel on tunne, et mälu hakkab kaduma, kui mõni sõber küsib: Kuule kas sa mäletad, seda kui……?  No vat ei mäleta! Või äkki on mälul maht, mis saab täis ja uued asjad talletuvad lihtsalt vanade peale.

 Kas pööraseks sünnitakse või kasvatakse? Teaduslikult on kindlasti tõestatud, et mida vanemaks  inimene saab, seda aeglasemaks, uimasemaks ja passiivsemaks ta muutub. Äkki meie kohta võib öelda igavesti noored.  Nälg elu järgi on jätkuvalt meeletu-iga uus tutvus, iga uus teadmine, iga uus reis paneb silma särama ja sellele ei näi lõppu tulevat. Julgus võtta ette muutusi, riskida ja võidelda rahulolematusega  on meile omane ja see on see, millest paljud aru ei saa. Oma selle aasta teoks valisime vaieldamatult Norrast tagasi tulemise. Meid ümbritsevaid ei jõudnud ära imestada, miks me ei taha elada maailma rikkaimas riigis ja  lasta lahkelt suurt palgaraha pangakontole kanda. Kõike asju ei saa rahas mõõta.  Peab minema siis kui tunned, et on õige aeg. Mingis vanuses hakkab sisetunne otsustama mõistuse ja mõistlikkuse eest.  Olla enesega sõber annab tohutu rahulolu. Kui on otsus tehtud pole kahetseda midagi. 

Meil on olnud imeilus suvi, meil on olnud aega kõige jaoks-enese, üksteise, sõprade,  pere ja oma kodumaade jaoks. Kui me oleme midagi tahtnud, siis oleme seda teinud. Tahtsin sünnipäevakingiks  autotuuri Liechtensteini.  Lisaks sain veel Šveitsi, Saksamaa ja Austria. Mitu aastat polnud meil aega nautida kõike seda, mis meil on. Suur rõõm oli Simuna maja aias 4 tundi muru niita ja Aadria mere ääres peesitada ning õhtusöögiks heas itaalia restoranis mereande nautida. Meie väike põllulapp kasvatas meile 9 melonit ja 7 kõrvitsat. Kaugel põhjas unistasime sellest ainult, sest töö võttis nii aja, mõistuse, kui ka elurõõmu.  Nüüd on aga kõik taastunud  ja see tunne on midagi, mida ei saagi kirjeldada.  Väärtusi hakkad hindama alles siis, kui oled  need vahepeal unarusse jätnud.

Tänases päevas naudime vabadust ja oleme õnnelikud kui kohtame inimesi, kellel mõistus ja süda õige koha peal on. Kuigi ümberringi on palju halamist, taplemist ja negatiivsust, on head inimesed täitsa olemas ja neid on meie ümber palju. On imeline tunne, teha täpselt seda, mida hing ihaldab. Viimase versiooni alla käivad ka meie Kariibi mere kruiis ja Singapuri reis.

Kõik küsivad, et mis te nüüd siis tegema hakkate. Kui seda isegi teaks ja kas peakski teadma. Nii palju kui võimalust on, tahame kohtuda just nende inimestega, kelle vastu me huvi tunneme. Tahame hommikuti kaua magada ja olla olemas üksteise jaoks, sest meid seob piirideta armastus. Armastus, mida paljud kogu elu jooksul tunda ei saa. Minu mees ütleb selle peale, et ta polegi kümme aastat midagi muud teinud, kui oma naist armastanud.

Uus aasta on peagi ukse ees ja ikka mõtleme, mis see tuua võiks. Üks on kindel, me tahame tegutseda paljudel rinnetel ja  tunda, et elame. Loodame, et reisituhin viib meid Jaapanisse, veel ühele Kariibi reisile ja sõpradele külla Saksamaale, Soome, Portugali jne.

Üle hulga aja oleme jälle jõuluõhtul Itaalias. See on suure tähendusega meie jaoks. Kuigi meie soontes voolab maailmakodanike veri on olemas kohad, kus veri muutub väga kuumaks ja süda lööb väga rahulolevalt.

Ilusat jõuluaega kõigile, kes meid armastavad ja keda meie armastame. Hoidkem mõistus selge ja süda õige koha peal. Ärge kartke midagi ega kedagi! Aitäh teile, et olemas olete!

K&F 23.12.2015 Milano

K&F esitleb:PAKSUDE MÄTTA OTSAST!

Môtlemisainet kôigile, kes tavaliselt selliste asjade peale ei môtle!

Saateks

Käesoleva üllitise eesmärgiks on kõiki mõtlema panna asjadele, mille peale me oma igapäevaelus ei tulegi. Oleme harjunud tänavapildis nägema igasugu inimesi-pikki ja peenikesi, pakse ja lühikesi. Loogilselt võttes peaksid kõik üksteisest lugu pidama, olema võrdsed ja väärtustama inimeseks olemist. Millegi pärast tahab, aga ühiskond, et ühed on paremad kui teised ja ühtedel on parem kui teistel. Kui kellegil on midagi liiga palju või midagi, mida enamusel hallil massil ei ole, siis eristub see välja ning hall mass  hakkab kohe midagi arvama.
Selles kirjutises tuleb juttu paksudest. Kahvatusite jah, sest paks peaks ju kõigepealt kaalust alla võtma, enne kui temast kirjutama hakatakse või vähemalt lubaks, et ta üritab seda teha. Sõna “paks” on ju vahva sõna iseenesest, aga kui inimene on paks siis see sõna kaotab millegi pärast oma vahvuse. Antud sõna on nagu midagi kohutavat ja et vähegi, seda traagikat vähendada, kasutatakse sõnu täidlane, ümmargune, tüse jne. Tüse daam aga kõlab kuidagi eriti võikalt.
Meie ühiskond ei armasta pakse. Huvitav miks?  Põhjust selleks nagu polegi. Eesti riiki on valitsenud rootslased, sakslased jne nende vastu pole kellelgi midagi. Paksude armee pole Eestile kunagi liiga teinud ega sõda pidanud, aga ometigi on mustas nimekirjas.
Edaspidi tulebki juttu teemal:Miks peab paks tundma end alaväärsena?  Kes on kehtestanud ühiskonna normid, et sa pead ära mahtuma teatud karpi ja olema nagu kôik teised?

Paksude mätta otsast!

Peenikeste silmade läbi on paks üks paljude paksude seast, olenemata  kehakaalust, haridusest, môistusest, tervislikust seisundist vôi millest iganes. Ûhiskonnas on arvamus, et kui sa oled paks, siis pead sa olema kurb, depressiivne, môtlema hommikust ôhtuni, mida suhu panna ja mis teised sinust môtlevad kui sa tänaval liigud. Õnnelik ja rõõmus paks oleks nagu midagi kummalist, mis ei lähe kohe mitte.

Arsti juurde minnes peab pilku maas hoidma, sest isegi kui kurdad valu kôrvas, on doktori esimene lause ilma uurimatagi, et vôtke kaalust alla. Visiidil perearstile varbavaluga pidin kôigepealt tegema südame kardiogrammi, siis kuulati kopse, môôdeti vererôhku ja jalgade paistetust. Pakuti igasugu kalorite tabeleid, tablette jne. Iseloomuta paksud lähevadki kergema vastupanu teed-môni laseb teha operatsiooni vôi siis on lihtsalt ônnetu, istub kodus valutavate kôrvade vôi varvastega  ja vahib telekat. Minu hea tuttav, kes on ka parajalt paks rääkis loo, kuidas arst teda niimoodi alandanud oli, et tal nuttu löristades süda lööke vahele hakkas jätma. Doktoriproua ei piirdunud ainult temaga, ta mõnitas ka mu hea tuttava hauas olevat ema, kuna see ei olevat tütrele tervislikku eluviisi õpetanud ja oli kindlasti ise ka paks. Pealegi jäi doktori vererõhumansett nii kitsaks, et sellega oli võimatu mingeid mõõtmisi läbi viia.Mu tuttav väitis, et tal oli nii häbi sellepärast. Kas ei peaks olema häbi hoopis doktoril, kes ei suuda muretseda endale mansetti, millega ükskõik mis suuruses inimese vererõhku mõõta. Ja pealegi, mis on arsti ülesanne? Sellest loost lähtuvalt –inimesi mõnitada nende kehakaalu pärast ja nad visiidi lõpuks närvisokini viia. Muide ta käskis kolme kuu pärast tagasi tulla. Mis te arvate, kas mu tuttav läheb?

Lüües lahti ajalehe tutvumiskuulutused, leiad enamjagu järgmise teksti- soovin tutvuda saleda naisega, paksudel mitte tülitada. Meeste ideaaliks tänapäeva ühiskonnas on piitspeenike naine, kôige tähtsam naise juures on, et ta ei oleks paks. Mehed on nôus kannatama ja üle elama igasugu kohtlemist oma naise poolt, peaasi, et oleks peenike, sest mis muidu teised arvavad. See on ka paljude meeste hukatus, sest enamus mehi tahab ju ühte ja seesama tüüpi naist, aga piitspeenike naine läheb sinna, kus suuremad eurod rahakotist välja paistavad. Elus vôib aga leida palju näiteid, kus mehed, kellel on paksud naised on ônnelikuimad kogu maailmas. Näiteks nagu minu mees, kes armastab palavalt ja kirglikult oma paksu naist olenemata viiest kilost vähem vôi kümnest kilost rohkem. Nimetab end maailma  ônnelikumaks meheks.  Minu mees oskab mind tundma panna kui maailma ilusaim naine,  ta jumaldab mind kogu mu heade ja halbade külgedega.  Ah ja unustasin ütlemata, et ta on itaallane. Peenikeste naiste jahtijate jaoks aga ei oma tähtsust tarkus, lahkus, ônnelikkus, headus jne peaasi, et ei oleks paks.
.....................................Loe edasi varsti ilmuvast väljaandest.... Kes tahab rohkem infot siis Facebookis saab hakata Raamatu Fännklubi ja sõbrad liikmeks!

Kariibi mere kruiis 2015

14.november

Kruiisile.

Hommikul kell 5 on uni läinud, süda on paha, pea käib ringi-tavaline, mis suure ajavahega kaasas käib. Topime oma asjad kohvrisse ja lähme igaks juhuks tund aega varem hotelli fuajeesse, et transferbussis paremaid kohti saada. Istume nagu nunnud oma kohvritega ja vaatame inimesi. Järsku kargab kuskilt välja roosa särgiga proua ja kukub uurima, et kuidas meil läheb ja kust me tuleme? Vaatan, et tema kohvritel on ilusti pandud  nimesildid ja kõik on kirjas, millisele kruiisile jne. Me küll printisime Eestis pagasisildid välja, aga midagi muud me nendega peale ei osanud hakata. Hakkasime siis käepäraste vahenditega roosa särgiga proua, kellel muide oli lilla särgiga mees, järgi samasuguselt kohvrisilte voltima. Faustol oli paar kilekotti, jupp nööri ja  nii saimegi hakkama.  Varsti tuli ka  buss ning kogu fuajeesse kogunenud kirev seltskond trügis bussi. Istusime nagu konservikarbis ameeriklaste keskel. Viimasena tuli bussi 5 käsipagasiga kanada proua, kes  lajatas end istuma nagu Ita Ever Igahaljas vaatemängus, kui ta Uugametsale sõitma hakkas. Kaugelt paistis meie laev Tallinki Superstari suurune, lähedalt aga juba Hiiumaa suurune.  Muide  igaüks, kes mõne liigutuse tegi, nt juba su kohvri bussist maha võttis, pidi kohe tipsi andma. Iga turist pigistas mõne dollari teenusepakkuja pihku nii, et see välja ei paistnud.  Suured kohvrid viis üks härra Must meilt minema. Kärude peale oli laaditud meeletult kohvreid, mina ise mõtlesin, et mõtle kui mõni pagasisilt ära kaob mis siis, aga selle pärast ei muretsenud siin keegi. Igal laeval on oma hoone, kus end laevale registreerida saab.  Meie laeva nimi on Carnival Glory ning sama nimi ilutses  ka suure maja peal, kus siis kõik edasine toimus.

 Turvakontrollis, mis nägi välja samasugune nagu lennujaamas, anti mulle valida, kas ma joon oma pooliku veepudeli kohe tühjaks või viskan minema. Fausto tühjendas selle ühe sõõmuga. Peab ütlema, et kõik oli väga korraldatud ja mingit kaost ei  tekkinud, vaatamata sellele, et oli palju rahvast. Järgmine järjekord tuli ära seista, et saada kajuti võtmed. Meile sattus teenindajaks  1.30 cm pikkune rõõmsameelne proua Gloria. Ta uuris, et kuidas meil läheb ja kas me inglise keelest aru saame. Ütlesime, et natuke saame. Mispeale hakkas Gloria rääkima erakordselt aeglaselt ja väga suure raadiusega suud liigutades. Näitasime kõik oma dokumendid ette, panime raha arvele ja Gloria soovis meile end muusikataktis liigutades meeldivat reisi. Saime veel hetke istuda kui juba kutsutigi meie numbriga inimgruppi laevale. Igast möödujast tehti pilt praktiliselt sunniviisiliselt, sest pildistajad sind ilma mööda ei lasknud. Ootasime lifti koos paljude teistega ja leidsime oma kaheksanda korruse kajuti raskusteta üles. Tuba oli suur  ja verandaga. Tualett ja duss ka olemas. Meenutas väikest korterit. Minul oli kohe jube tahtmine, minna vaatama, kus ja mis. Kõigepealt suundusime Lido dekile, mis ainult restoranidest koosnes. Burritos, taco, hamburger, pizza, itaalia köök, puuviljad, jäätisemasinad oli kõik see, mille vahel tuli valida. Suurekaalulised  mustad megadaamid valisid eranditult hamburgeri. Mina püüdsin ikka natuke tervislikumat varianti valida. Salati ja puuviljavalik oli täitsa olemas. Selles, et seal Lido dekil end hamburgeritest ja kõigest muust ebatervislikust surnuks võib süüa, ei kahtle ma üldse, aga peale minu ei muretsenud oma tervise pärast keegi. Fausto lemmikuks osutus burrito, kuhu vahele sai üheaegselt toppida krevetid, biffi, kana, mustad oad, juustu, salatit, sibulat ja guacomole kastet. Piiranguid ei olnud milleski. Kiirabi aga paistis, et kellegi vaja ei läinud. Lõpuks ometi oli mul tunne, et nüüd oleme Ameerikas. Peale söömaaega sõtkusime eranditult kõik korrused läbi. Meeletult palju baare, restorane, väike nurgake moepoodidega, mitu teatrit, diskoteegid, basseinid, mullivannid, spa, treeningsaal jne-see on lühikokkuvõte kohtadest, kust me läbi käisime. Ronisime ka katusele, kus jooksurada, korvpalliväljak ja minigolfirada. Kuna ilm oli vihmane, siis eriti rahvast väljas ringi ei liikunud.

 Mängisime ühe ringi minigolfi ja ootasime laeva väljumist. Samal ajal möödus meist teine suur kruiisilaev. Fausto lehvitas sealsetele turistidele ja mõned lehvitasid isegi vastu. Meie laevaturistid mõtlesid, et teise laeva turistid lehvitavad neile ja järsku lehvitasidki kõik kõikidel laevadel. Samal ajal kuulsime valjulhääldist, et räägitakse turvanõuetest. Järsku polnud ühtegi hingelist näha väljas, ajasime selle vihma süüks. Kõndisime rõõmsalt katusel edasi.Mingi hetk tuli meie juurde laevapersonal ja imestas, et me ei ole kohustuslikul turvameetmete miitingul, mis on neljandal korrusel. Suundusime läbi tühja laeva sinna, kuhu kõik 3000 laeva külastajat oli üles rivistatud. Meid pandi  ette ritta seisma, teiste turistide nägudest võis näha, et nad oli juba tükk aega siin olnud. Peale pooletunnist koosolekut saadeti mass laiali ja me jätkasime oma reidi. Juba hakkas muusika mürtsuma ja rahvast hakati üles kütma. Fotod olid seinale üles rivistatud ja neid võis 15 dollari eest osta. Lasime omale pildi sisse pakkida kui mälestuse reisist. Hakkasime huvi tundma, kas meie kohvrid on juba kohal ja peale 3 tunnist laevas ringi tuuritamist, läksime oma kajutisse. Kohvrid olid kohal ja laev hakkas liikuma. Kõlgutasime rõdul jalgu ja imetlesime ilutulestikku, mida meie auks korraldati. Otsustasime korraks pikali heita ja see lõppes sellega, et tuli hirmus uni. Järsku kolkis keegi meie ukse taga ja Fausto kargas voodist püsti. Väike teenindajast hiina mees tungis meie kajutisse, et meile järgmise päeva programmi tutvustada. Peale sellist sissetungi panime uksele sildi, mitte segada. Mõtlesime, et magame natuke ja siis jätkame programmiga. Laev kõigutas meeletult ja voodiski veeresime üksteise otsa. Uinak kujunes 6 tunniseks ja ärkasime kell üks öösel. Vaatamata, et programm oli juba igal pool läbi, tegime väikse tiiru laeval. Ettekujutus igal pool magavatest jotadest ja lällavatest külalistest ei vastanud tõele. Koridorid olid inimtühjad, ainult öö läbi lahtioleva pizzakioski ees olid mõned inimesed. Sõime ka paar pizzatükki ja lasime masinast jäätist magustoiduks. Selleks, et olla järgmine päev võimelised programmidest osa võtma, otsustasime hommikuni magada. Homme maandume Half Moon Cay saarel. Praeguseks pole meel otsustanud, kuidas ja mis me ette võtame! Elame näeme!

15.november Half moon Cay

Peale tervet ööd loksumist ja suurt kõikumist heitis laev end ankrusse 1 kilomeetri kaugusel Bahama riigile kuuluvalt saarelt Half Moon Cay. Seal saarel keegi ei ela, see on kellegi rikkuri poolt ära ostetud ja turistide jaoks kohaldatud. Kuna laev saarelt kaugele jäi, siis turistide transportimine saarele toimus läbi väikeste paatide. Saare jaoks oli laev peatuse teinud terveks päevaks. Meie ei hakanud kuskile kiirustama. Sõime rõõmsalt burritot ja tacot hommikusöögiks ja vaatasime looklevat inimsaba, kes ootasid, et neile muna praetaks. Hommikusöögiks võis valida ka muid rasvaseid pirukaid, sinki, vorsti, juustu jne. Enamus turiste olid aga munalembesed ja lasid seda endale eri moodi praadida.

Pildiallkirja lisamine

Peale korralikku kõhutäit otsustasime ühe tiiru teha nagu ikka. Mängisime ühe ringi välimalet, kus nupud olid peaaegu sama suured kui me ise. Kasutasime juhust, kuna kõik olid juba saarele sõitnud ning istusime laeva ninas asuvas mullivannis. Umbes keskpäeva paiku pakkisime seljakoti, istusime paadile ja lasime end saarele sõidutada. Meile hakkas kõrvu, et seal pidi meeletult ilus rand olema. Nii oligi, helesinine vesi, imepuhas rannaliiv nagu muinasjutt. Kalpsasime kohe merre ja soolane vesi hoidis meid vee peal. Tõeline paradiis. Kogu rand oli ainult meie laeva rahvast täis-pakse ja peenikesi, suuri ja väikseid. Enne suurele laevale tagasi minekut ostsime mõne suveniiri ja vaatasime saare peal ringi. Väga ilusad 3 tundi olid nagu niuhti möödunud. Hakkasime end jälle oma kodulaeval lõbustama.

Kuna me juba ligi 6 tundi polnud midagi söönud, hakkas nälg näpistama. Leidsime hamburgeriputka, kus teenindaja kohe mõnuga kotleti saia vahele pani. Mina koukisin selle sealt jälle välja ja panin tomatit, salatit jms juurde, et see natuke tervislikum välja näeks. Fausto on mees ja tema ei lasknud end saiast häirida. Tegime veel paar ringi seal restoranide korrusel ja maitsesime ühtteist head paremat. Söögist siin puudu ei ole ega tule ka.

Et mitte ainult rasva koguda, panin mina pika tänaõhtuse tegevuste programmi, kuhu alla kuulusid laevapoe külastamine ja tantsukursus, mängude õhtu ja komöödia show.

Tantsukursusest osavõtjaid oli umbes 6 paari ja meid kupatati suure teatri lavale. Õpetati ladina ameerika tantsu cha cha chad. Higi hakkas voolama ja vahepeal kadus põrand jalge alt ära, sest laevakapten itaallane Bruno Palumba otsustas laeva nii juhtida, et see kõikus. Pool tundi intensiivset tantsu oli hea füüsiline aktiivsus.

Ebony Cabaret nimelises saalis oli ühemehe komöödiashow. Rääkija oli väikse sinise kikkhabemega mees, kelle iga sõna peale ameeriklased kõht kõveras naersid. Minu inglise keel oskus ja huumorimeel jäid aga selle show jaoks kasinaks ja et mitte igavusest ära surra, läksime hoopis mängude showle. Seal oli palju kisa ja muusikat ja värve. Rahvas elas kaasa mängijatele, kes olid lava peal ja pidid raha eest võistlema. Väga ameerikalik, aga vaatamist väärt.

Mööda laeva ringi tiirutades leidsime üles ka pesula, kus omaalgatuslikult 3 dollari eest oma riideid saab pesta. Selle tegevuse otsustasime jätta järgmisele päevale. Nagu ka kõik muud tegevused-kogu tsirkus toimub homme sõitval laeval-FUN DAY ON THE SEA nagu programmis ette nähtud. Elame näeme!

16.november FUN DAY ON THE SEA

Kogu öö kõikus suur laevamürakas korralikult. Hommikune lootus, et ehk läheb üle, oli asjatu. Nii nagu eelmine õhtu meile päevaprogramm oli toodud, panime kõik paika.

Kruiisidirektor Eric hakkas raadios juba kell 9 hommikul programmi tutvust. Fausto mässis kõrvad teki sisse, aga ega Ericuga nii lihtsalt ei saa. Ta tuleb ikka ja jälle tagasi.

Meie esimene ettevõtmine peale koormavat hommikusööki oli DETOX-i seminar, mida viis läbi inglane Ryan. Seminar kujutas endast 30 liikmelist kuulajaskonda, kus räägiti, mida süüa ja kuidas keha puhastada. Ameeriklased ahhetasid ja ohhetasid, kui neile hamburgeris sisalduvad kalorid üles loeti. Jäi mulje nagu nad pole enne  kuulnudki. Peale selle räägiti, kuidas broileritesse steroide süstitakse ja kuidas meri end ise puhastab. Täitsa õpetlik seminar, peale seda otsustasin mina, et ma enam kanaliha ei söö.

Nii kui me seminarilt väljusime tõmmati meid kunstioksjonile. Kogu korralduskomitee koosnes eranditult venelastest. Pakuti sampust ja paluti maale vaadata. Seejärel läks oksjon täie kiirusega käime. Kaks venelast vedas pilte ette ja Andrei vuristas meeletu kiirusega inglise keeles pildi hinna. Mina ei saanud ühestki sõnast aru, sest minu mõttel pole võimalust sellise kiirusega liikuda. Peale kahte tundi kunstioksjoni tundsime, et mitte liiga kultuurseks muutuda, tuleks end jahutada basseinis. Rahvas nautis täiega nii laeva kui soojust ja ilusat ilma. Tundub, et inimesed tunnevad elust siirast rõõmu, kõik on nii rõõmsameelsed ja muretud. Kuna meie igal pool oma aktiivsusega silma paistame, siis on paljud hakanud meid tervitama ja küsima kuidas meil läheb. Keegi olenemata sellest, kas ta on paks või peenike ei mossita ja kuidagi hästi kodune on. Ilmselt kui on ka keegi, kellele reis ei meeldi, siis istuvad nad oma kajutis ja ei riku teiste tuju.

Nagu ikka suurepärane söök ja õhtune showprogramm on see, mida meie kõige rohkem nautisime. Tantsu ja laulushow, mis on tehtud arvuti kujundatud taustlavaga on imeilus ja erakordselt värviline. Naudime täiega! Elu on ilus!

17. november ST THOMAS

Hommikuks saabus kaks päeva merel kõikunud laev ST. Thomase saarele, mis kuulub USA Virgin Islandi koosseisu. Võtsime asja rahulikult ja kohe maale ei tormanud. Rõduust avades lõi näkku selline kuumapahvakas, et kuku või pikali—vähemalt 40 soojakraadi ja päike keset taevast ilma ühegi pilveta. Peale meie laeva oli veel kaks meist poole suuremat  kruiisilaeva sadamas. Meie laeva rahvas hakkas juba maha minema kui meie veel rahulikult einestasime. Maale minnes pidi muide passi näitama. Nagu passikontroll lõppes nii algas kohe kaubatänav. Tundub, et kogu see kruiisiturism on nii üles ehitatud, et rohkem kui sada meetrit kõndima ei pea. Nii nagu passikontroll lõpeb on kohe mitmerealine suveniiride ja juveelipoodide tänav. Enne veel kui sa poodi jõuad, tirivad peaaegu jõuga mustanahalised mehikesed sind oma lahtiste akendega bussi, mida nad taksoks nimetavad. Turistidel muidugi hea meel, sest füüsiline aktiivsus pole ameeriklaste seas kõige populaarsem tegevus. Me jääme endale kindlaks ja otsustame omaalgatuslikult kesklinna poole liikuda. Kõnniteed, sissepääs poodidesse ja isegi tualett on kättesaadav kõigile, see tähendab siis, et inimene , kes istub ratastoolis, saab iseseisvalt hakkama ja keegi ei pea teda üle pakkude tõstma. Tualeti juures käib vilgas kõnelus. Pisike kohalik tädi-ilmselt tualeti direktriss-seletab politseile, et siis olevat käinud keegi turist, kes terve rulli WC paberit põrandale lahti rullinud ja sellega heakorda rikkunud. Meid õnneks keegi ei kahtlustanud ja ega meil ei olnudki antud situatsiooniga mingit pistmist.

Äkitselt märkasime teisel pool teed klaasist bokse, mis mööda traati mäkke viis. Huvi pärast otsustasime asja uurida, et millega tegemist on. Ei jõudnud me veel kassanigi, kui üks suvaline daam meile 2 tasuta pääset pihku pistis. Mingit selgitust ta ei andnud, ise arvasime, et ehk keegi jäi tulemata või muud sellist. Selle imeliku monstrumi nimi on Skyride ja habemega teenindaja lükkas meid just alla tulnud kabiini. Fausto jäi endale kindlaks, et tema alla ei vaata ja see õnnestus tal suurepäraselt. Krigisedes ja kragisedes jõudsime mäe tippu, kus avanes imeilus vaade kogu linnale. Vasakule jäid kolm sadamasse parkinud kruiisilaeva ja paremale mägede otsas asuvad kohalikud elamukvartalid. Nagu ikka, kui olime kolm sammu teinud, oli jälle poodide tänav, mis algas elusate papagoidega, mida muidugi osta ei saanud, aga nendega pildistada küll.

 Selle pildistamisega on üldse nii, et kas sa lähed laeva, tuled sa sealt välja, sööd või jood, igal pool on piltnikud kohe kõrval, kes sind siis jäädvustavad igas asendis. Reisi viimastel päevadel oli kogu neljas korrus nagu üks suur galerii, kust siis enda pildid võisid üles otsida ja välja osta. Kui ei tahtnud võis prügikasti panna.

Ei erinenud see Skyidegi, jälle tehti pildike ja no kuidas sa ei osta siis, kui sa ise seal peal oled. Mäe jalamil imetlesime vaadet ja mina pildistasin lilli nagu alati. Tagasi alla minnes oli romantikast asi kaugel, meid suruti mitme ameeriklasega samasse kabiini ja asi vosem. Alla jõudes lugesime turistiatraktsioonide külastamise lõppenuks ja pühendusime shoppingule. Fausto võttis oma ülesandeks mulle kleit osta, sest olin seda möödaminnes maininud. Ta võttis otse tuuri suurte suuruste juurde ja mis kõige toredam, et siin ei olnud mitte 3 xl või 4 xl-i, vaid suurus BIG MAMA. Nii saingi omale BIG MAMA osakonnast kleidi ja nagu ikka ostsime lisaks veel hunnikuteviisi suveniire.

Tagasi laeva peale minnes, möödusime baasist, kus oli väga lõbus meeleolu ja välisplakatil ilutses, et kohaliku õlle saab vaid 2 dollari eest. Baar oli Norra turiste täis, kes ilmselt sealt kaugemale polnud jõudnudki, sest odav alkohol on nende jaoks nagu indialastele püha lehm. Üks neist hakkas meile tutvustama, kuidas 8 dollari eest saab proovida 18 eri sorti rummi ja temal minevat juba mitmes ring. Ma ei tahtnud ette kujutadagi, mis seal Norra kruiisilaeval pärast toimuma hakkab, lootsin ikka, et nad 50 meetri kaugusel asuvasse laeva jõuavad. Meie proovisime ära Kariibi õlut ja meeletu valiku rummi proovimise jätsime tulevikku.
Enne oma laevale jõudmist, oli veel üks baar, kus paljud meie paadi turistid end kosutasid. Ettekandjad tantsisid bari leti peal ja purjakil mehed loopisid neile dollareid. Kogu suveniiride hunnik oli meilt ära röövinud kogu maale kaasa võetud raha, aga viimaseid dollareid kokku klopsides saime siiski ühe suures pikas klaasis rummikokteili kahe peale.

Olime ühed viimased, kes laeva peale tagasi jõudsid. Kõrval asuvast norra laevast kostus meeletu lällamine, ju siis olid kõik mingi valemiga laevale tagasi jõudnud Meie laeva kõik mullivannid olid inimestest ummistunud. Heitsime end külma basseini, sest see oli ainuke koht kus ruumi oli. Laev lasi sireeni ja hakkas vaikselt liikuma. Meie valmistusime nagu ikka õhtuprogrammist osa võtma. Kuigi meile nagu ka kõigile teistele on õhtusöögi kohad peenes restoranis eraldatud, pole me seda võimalust kasutanud, sest seal peab väga kõrgeklassiliselt riietuma ja peenelt noa ja kahvliga sööma ning peale igat suu täit salvrätikuga suud tupsutama. Meie oleme lihtinimesele kohase restorani valinud, mille nimeks on Good Eats ja see vastab täielikult oma nimele. Buffet taolises söögikohas on valida 5-6 erineva prae vahel, lisaks veel 5 erinevat magustoitu, huvitatavate retseptide järgi tehtud salateid ja palju muud. Söögisaali teenindamine on esmaklassiline. Selleks, et vältida, et külalised tervet torti oma taldrikule ei  tõstaks, on iga koogi juures kas Rumeenia kokk Paul või siis mõni Tai neiu, kes soovijatele paraja tüki lõikab. Esimesel õhtul oli tolles restoranis vähe sööjaid, sest köik olid otsustanud end ülipeenelt riide panna ja kullast toolidega restorani minna. Iga õhtuga aga lisandus järjest rohkem rahvast meie lihtsasse lemmikrestorani, kus võis olla ka lühikeste pükste ja flip-floppidega.

Samal ajal kui me viimast koogitükki kõhtu püüdsime mahutada, teatas kruiisidirektor Eric läbi laevaraadio, et varsti hakkab Amber teatris Latiino show. Sealt me muidugi puududa ei saanud, täpselt nii nagu iga õhtu. Mitme erineva riigi artistidest oli kokku klopsitud laulu ja tantsushowtrupp, kes oli väga professionaalne ja imetletav. Ühe õhtu jooksul tegid nad kaks showd  ja meie olime mõlema ajal platsis. Peale etendust sai tantsijatega fuajees koos tantsida ja pilti teha.
Tänane päev lõppes Lido tekil, kus oli rannapidu. Kajuks oli sinna valitud selline salsa bänd, mis inimese magama hirmutas. Peale mõnda lugu oli tantsuplats tühi ja veel viimased aktivistid läksid ööpitsat sööma. Nagu ikka meiegi nende seas.

18.november Puerto Rico

Plaanide järgi pidime täna Puerto Ricosse jõudma. Kui kardina aknalt eest ära tõmbasime, tundus, et oleme Miamisse tagasi jõudnud. Suured pilvelõhkujad, automagistraalid jäid silma üks kõik kuhu poole vaadata. Õnneks teatas  Eric läbi raadio, et oleme San Juani linnas ja see on ikkagi Puerto Rico.

Kobisime laevalt maha ja nii kui turvatsoonist välja saime, kargasid agressiivsed turismireisipakkujad meile kaela ja oleks meid 10 dollari eest ei tea kuhu viinud. Lükkasime lausa füüsiliselt neid eest ära. Paljud ameeriklased aga selleks, et võimalikult vähe end liigutada olid kohe nõus. Väljas oli vähemalt 40 kraadi, kõik need ekskursioonide pakkujad leemendasid higist. Meil hakkas palav juba paljast seismisest. Võtsime suuna kesklinna poole, teadmata kus see asub. Kõnetasime üht tagasihoidlikumat taksojuhti, et ta meid sinna sõidutaks. Too ütles, et see on siit 100 meetrit üle tee. Teised turistid ronisid taksodesse ja lasid end suure ringiga kesklinna viia teadmata, et see peaaegu siinsamas on.

Nagu kõigis teistes linnadeski olid kohe suveniiripoed üksteise otsas, et igasugu asju turistidele maha parseldada. Hinnad on soolased, aga mis seal siis ikka. Kultuuriväärtustest leidsime suure kindluse, kus suurel territooriumil sai ajaloolisi kivimüüre vaadata ja merd imetleda. Järsku hakkas mulle silma, et üks ema ja tütar pildistavad prügikasti. Fausto nagu mehed ikka, sellele tähelepanu ei pööranud, arvas, et ju neile meeldib prügikast. Minu detektiivi vaist seda asja nii ei jätnud. Läksime luurele. Ja see tasus end ära. Suur roheline iguaana matsutas prügikasti kõrval rohtu süüa ja ei teinud pildisessioonist väljagi. Siis oli  meie kord filmida Ma jäin võre taha, et mine tea, mis selline koleda näoga elukas teha võib. Fausto läks aga rohelisele isendile lähedale. Suure sabaga matsakas iguaana tatsas rahumeeli eemale ja sõi rohtu edasi. Hiljem küsisime muuseumi kassapidajalt, et kas selline asi on normaalne. Vastuseks oli, et iguaana on tavaline elukas Kariibi saartel, teda võib leida igalt poolt ja kui sul parasjagu midagi rohelist seljas ei ole, siis ei viitsi ta sind ära süüa. Minul oli tol päeval just Big Mama suurusega roheline palmidega pluus, nii et olin ohus, aga õnneks olin ettevaatlik ja iguaanat paitama ei kippunud.

San Juani linnal on palju ajalugu ja kõiksugu monumente, millest mõnda me isegi pildistasime, 2 kotitäit suveniire sealhulgas pehmest riidest iguaana oli meie tavapärane noos peale maal käimist.

Puerto Rico nähtud, olime jälle tagasi laeval. Õhtul ootas ees veel palju tegutsemist ja vaatamist.Täna õhtuks oli kruiisidirektor Eric ette valmistanud igsugu showsid, mis ameeriklastele hiiglama hästi peale lähevad. Kui Eric ütleb aa, siis kõik ameeriklased ütlevad aa, kui Eric ütleb uuu, siis ameeriklased ütlevad uuu. Nii lihtne see ongi rahvast üles kütta. Sellek, et lava peal esimesse mängu jõuda, oli vaja vastata õieti küsimustele. Küsimuse peale -kust maalt on pärit Prosecco vein-kargas Fausto püsti ja Eric tormas meie suunas. Itaalia oli vastuseks. Eric ei jõudnud ära imestada, et Fausto on ka Itaaliast nagu küsimuse vastuski. Õige vastus viis Fausto lavale, kus ta kolme teisega ühe võistkonna moodustas. Kah võistkonna vahel tehti selline võistlus, et kes rohkem palle õigesse auku viskab, see saab edasi. Fausto võistkond võitis ja igaüks sai valida omale ühe plastikkarbi, mis hiljem masinasse toppides ühte numbrit näitas. Fausto valitud hamburgeri pildiga karp jäi oma numbriga teistele alla, tasuks aga võtmehoidja, asi seegi!

Kahe show vahel sõime õhtust, mida ma siinkohal ei kirjelda, sest muidu oleks kogu blogi ainult söömisteemaline. Jõudsime ka veel pesu pesta. Igal korrusel on pesuruum, kus raha masinasse toppides saad pesta pesu ja kuivatada ka.

Täna õhtul oli veel üks show ja selle nimi oli LOVE AND MARRIAGE show. Sinna toodi kokku kolm abielupaari-ühed, kes koos elanud 54 aastat, teised 30 aastat ja kolmandad, kes abiellunud 4 päeva tagasi. Paarilised pidid istuma seljad vastakuti ja kirjutama vastuseid Ericu esitatud küsimustele. Seejärel võrreldi, kui palju abikaasad üksteisest teavad. Küsimused olid näiteks: Kui papagoi elab su magamistoas kuu aega, millise sõna ta selgeks õpib? Mis oli sinu eelmise kallima nimi ja kirjelda teda?. Kõige humoorikamad olid kõige vanemad abikaasad, nemad ka mängu võitsid. Nalja ja naeru oli meeletult!
Enne kui tupp läksime, tegime veel ühe pizzaringi ja jäätisedesserdi.

Neljapäev 19.november Grand Türk

Oleme siin laeva peal iga õhtu lubaduse andnud, et järgmine päev ei söö või sööme vähem. Millegipärast ei tule sellest plaanist midagi välja. Nagu mingi sõltuvus on, mis tõmbab jälle restorani. Ausalt öeldes polegi juhtunud ühtegi korda, et siin nälja pärast sööks,  rohkem ikka põnevuse pärast, et tahaks kõike seda erinevat, mida pakutakse proovida. Toidupoolist on siin meeletult. Nii hommikusöögiks, lõunasöögiks kui ka õhtusöögiks on avatud 5-6 meeletu menüüga erinevat restorani. Kana, liha, kala, salateid, puuvilju, koogikesi, mitmetes erinevates variantides ja üks ilusam kui teine. Kogu aeg mõtleme, et kus seda meeletut toidukogust, siin laevas hoitakse ja kuidas teatakse, et kõike seda jätkub viimase päevani. Reisijad muidugi aitavad seda usinasti hävitada süües kuhjade viisi mida iganes. Tänasel hommikusöögil istus meie kõrvallauas valge habemega mees, kes kandideerides jõuluvanaks ka kindlasti Rovaniemis tööd saaks. Seesama mees on meile reisi esimesest päevast silma hakanud, sest nii kui natukegi muusika mängima hakkab, on tema tantsupõrandal ja tirib naisi tantsima. Me kutsume teda omavahel tantsumeheks. Täna oli ta omale 3 medalit kaela riputanud, mis ta eelmine päev tantsuvõistlusel võitnud oli.

Tänase päeva sihtkohaks oli Kariibi saar nimega Grand Türk. Liivased rannad paistsid juba kaugelt. Enne meid oli end sadamakaile parkinud täpselt samasugune laev nagu meie oma ainult, et nimi oli teine Carnival Sunshine. Nii meie laeval kui üleüldse on ameeriklased väga sõbralikud-uurivad kõike, kust me tuleme jne. Palju sõnad on väga ameerikalikus inglise keeles nii, et palju kordi ei saa me isegi kahe peale aru, mis nad räägivad, see aga ei takista meid igal pool eesrinnas istumast ja astumast.

Kui me Grand Türkis paadist maha läksime, siis tundus, et kõik saare elanikud olid randa tulnud ja meie sinna enam ei mahu. Tegelikult oli aga teine paat paar tundi meist varem kohale tulnud ja selle reisijad ummistasid kohaliku ranna. Rand oli paadist umbes 100 meetrit ja see oli ka meie lõppeesmärgiks. Nagu me juba eelnevatelt saartelt õppinud olime, et enne kui randa saab, tuleb käia läbi shoppinguküla, mis täis kallite hindadega suveniiripoode. Värvikirevad kotid, sädelevad pärlid, magnetid jne. ei jäta meid kunagi külmaks ja vähemalt kaks koti täit suveniire on meie poolt garanteeritud. Turuplatsil mängis kohalik muusikamees pilli ja üks Big Mama keerutas muusikarütmis puusi. Meie maandusime kogu oma kraamiga rannatoolidel ja kuigi oli kirjutatud, et asjade järelvalveta jätmise eest vastutame ise, ei tundnud me suurt muret, et keegi meie asju pihta panna võiks. Ronisime kohe vette, sest see tundus väga ahvatlev. Liivane põhi masseeris jalapõhju ja soolane vesi tahtis suhu tungida. Rahvast oli palju, aga keegi ei seganud. See käib ka tegelikult terve reisi kohta. Kuigi rahvast laevas on 3000 ringis, ei ole kuskil ummikuid, megajärjekordi, kõik on voolujooneline, ime läbimõeldult organiseeritud.
Helesinine vesi, kariibi mere muusikarütmid, soe päike-mis sa veel elult tahta oskad-ainult naudi. Laevale tagasi minnes leidsime kohaliku postkontori, kus suur must tädi viite  postkaarti müüs. Tal oli õigus meile ka templit passi lüüa, kus oli suurelt kirjutatud Grand Türk ja see tempel maksis 2 dollarit. Saatsime mõned postkaardid sõpradele. Tagasiteel käisime kõik poed veel igaks juhuks läbi, et ikka kindel olla, et kõik on ostetud.

Peale seda istusime veel enne paati minekut sillaserval  ja kuulasime kohalikku muusikat. Palmid kõikusid tuules, lained lõid randa ja elu tundus nii ilus, et romantikast võis ära minestada. See oli ka viimane võimalus emakese maa pinnal olla, sest nüüd tuleb kaks päeva merel loksuda, ja jalad harkis käia, et pikali ei kukuks.

Laevale jõudes kostis juba valjuhääldist kruiisidirektori Ericu hääl, mis kogu õhtust programmi tutvustas. Fausto hoiab alati peast kinni kui Eric rääkima hakkab. Eric on pisike umbes 30 kilone ja punapäine kruiisi direktor, kes kogu õhtust programmi läbi viib. Olemuselt särtsakas ja lihtsalt rahvast kaasa kiskuv, hea huumoriga ja suure jutuga Eric  on enamuses suurte mustanahaliste daamide lemmik aga tegelikult meeldib ta ka kõigile teistele.

Täna õhtul on programmis tantsu ja lauluetendus DIIVA. Igal õhtul esitab 8-liikmeline rahvusvaheline näitegrupp suurepäraseid showsid. Tänase esimese show ajal loksus laev nii meeletult, et artistidel  oli turvalisuse huvides lubatud ainult laulda ja ümber oma telje tantsida. Meil on kombeks igaõhtuselt mõlemad showd ära vaadata, mis siis et nad ühesugused on. Enne teist showd korraldas Eric Diiva mängu, kus tiriti 2 paari lavale, üks neist paaridest olime muidugi meie. Ülesandeks oli mehel 10 meetrit siidikangast ümber naise vedada, nii et see diiva moodi välja näeks. Fausto mässis mu kiirelt kangase, aga see hakkas ära libisema. Ameeriklastele meeldib selline show ja neil on nalja nabani. Mehed said ülesandeks veel kõndida nagu modellid. Kuigi aplaus oli circa ühesugune anti võit ameeriklastele, meie saime karika ja sampuse. Ameerika proua viidi taha ruumi, et temast tõeline diiva riietada. Jumal tänatud, et meie ei võitnud.

Pärast etendust said artistidega pilti teha. Just see ainuke moment, kui mul oli fotokas tuppa jäänud. Vot selline tore päev oli täna. Homme kogu päev laeval-loodame, et kõikumise tõttu mitte ainult lamamist!

20-21 november 2015 Kruiisi lõpufaas

See on ikka nii, et kui asjad on põnevaks läinud, saavad nad lihtsalt ruttu otsa. Viimane päev oli märkamatult kätte jõudnud ja laev loksus üllatavalt vaikselt Miami poole. Olime oma programmi võtnud kohvrite pakkimise, sest õhtul peale kella 21 pidi kohvrid ukse taha tõstma, et personal nad siis laupäeva hommikuks sadamas maha toimetaks ja meile kätte annaks. Aga nagu juba sõltuvuseks saanud, ei hakanud me ühtegi tähtsat tegevust enne tegema, kui olime korralikult einestanud. Täna oli võimalus süüa lausa vahetpidamata ühendades hommikusöögi lõunasöögiga ja lõunasöögi omakorda õhtusöögiga. Viimane võimalus end lõhki süüa. See on muidugi nali, atakes soovib palun väga.

Programmidirektor Eric hakkas juba varakult programmi teadustama ja nagu ikka tõmbas Fausto teki üle pea ja ähvardas Ericu maha lüüa. Esimese huvitava ettevõtmise nimelt rätikutest loomade tegemise kursuse olime juba maha maganud. Kunstioksjonist me keeldusime osa võtmast, kuigi meile lausa nimeline kutse saadeti. Otsustasime esimese showna külastada Ameerika sõdurite mälestusõhtut. Kõik veteranid kutsuti lavale ja igaüks pidi rääkima kus ta soldatina teeninud oli. Kohal olid endised ja praegused sõdalased mereväest, lennuväest ja muudest pataljonidest. Fausto ei jõudnud ära imestada, et Eric suudab ka tõsist showd juhtida. Väga mõtlema panev ettevõtmine, sest ameeriklasi on igal pool sõdades langenud meeletult. Veteranid teenisid tohutu aplausi ja publik seisis püsti. Ilmselt polnud ühtegi ameerika peret, kellel sõja, sõdurite või sõjaväelastega mingit pistmist pole.

Peale vahepealset kehakinnitust läks tõsiseks rokkimiseks. Artistid olid ettevalmistanud tohutu rokishow, kus nad esitasid tuntud lauljate parimaid lugusid. Nagu ikka vaatasime ära nende mõlemad esinemised õhtu jooksul. Tegime näitlejatega pilti ja osalesime Ericu 90 ndate laulushows. Selle raames korraldati ka meeste tantsuvõistlus, kus Eric palus abikaasadelt vabastada kolm meest. Fausto vabanes ise ja sai medali osavõtu eest.
Viimane õhtu oligi läbi saamas. Käisime leinas mööda laeva. Jätsime hüvasti jäätisemasinaga ja sõime peielauas tüki pitsat. Kurb oli. Olime ühed viimastest, kes laeva peal ringi kollasid, ülejäänud reisijad olid juba oma tubadesse läinud, et hommikul vara ärgata ja maale tormata.

Laupäeva hommikul ärkasime kolkimise peale. Toateenijad palusid meil ruum vabastada. Võtsime kohad sisse restoranis nagu ikka. Laevalt mahaminek algas korruste kaupa. Meie kaheksas korrus oli üsna alguses ja nii see kruiis lõpule jõudis.

Meil jäi kruiisist imeline mulje. Olime eelnevalt väga skeptilised, sest olin ühe eestlase blogi lugenud, mis ainult negatiivsusest lahvatas-midagi polnud hästi ja ei asunud seal, kus nemad oleks tahtnud. Meil oli aga kõik paigas ja nautisime tõeliselt elu koos ameeriklastega. Kui vähegi mingi võimalus on, siis lähme jälle Soovitame kruiisi siiralt kõigile, aga muidugi enne tehke omale selgeks, kas tahate elu nautida või ainult vissis ninaga teistele ülevalt alla vaadata ja hädaldada, et siin on nii palju pakse jne. Sel juhul on parem Eestisse jääda!

Miami

Miami-Florida

Nagu linnutiivul jõudis kätte 13.november ja meie lennupiletid tuli kasutusele võtta. Seekord olime ostustanud proovida lennufirma Alitalia teenuseid. Kuna itaallased on suhteliselt luksust armastav rahvas siis arvasime, et lennukis on kullast toolid ja pastat pannakse lusikaga suhu.Paraku juba lennukil oma kohta otsides pidi külg ees minema, muidu ei oleks vahekäiku ära mahtunud. Leidsime oma kohad ja sättisime end lennuvalmis. Toolid olid väiksemõõdulised ja käepidemed üles ei käinud, nii et end tooli pressides valgusid  kehavormid üle käepidemete.Seejärel saabus üks Makedoonia daam oma emaga ja hakkas kamandama, kus kõik istuma peavad, et tema istub oma ema kõrval ja teised istugu kuhu tahavad. Lennukis puhkes peaaegu mäss kuhu oli kaasatud ka üks peene pihaga stjuardess. Kuna endise Jugoslaavia riigi kodanik nii ebaviisakalt inimesi kohtles, ei olnud keegi nõus oma kohast loobuma ja solvunud proua pidi oma emast eraldi istuma. Lennukiiste pressis igalt poolt oma raudse konstruktsiooniga kehasse. Stjuardessid sõitsid toidukäruga ja põrkasid kokku iga teise istmega, sest vahekäik oli käru jaoks sentimeetritega välja arvutatud ja iga väiksemgi kõrvalekalle rajalt lõppes pauguga. Peenest itaalia köögist oli asi kaugel. Saia vahele pandud suvikõrvitsa viil ja maitsetu muffins olid need, mida sellise suure toidukultuuriga maalt ei oota. Ootused itaalia rahvusliku lennufirma teeninduse suhtes olid kõrged, aga tegelikkuses pidi mõtlema kogu aeg, kas me suudame selle lennu üle elada või mitte. Rahvas lennukis oli rahutu, sest ruumi oli nii vähe, kogu lennuki peale polnud ühtegi vaba kohta ja isegi stjuardessid pidid kodamööda oma rauast toolis magama, kust võimlevad inimesed edasi tagasi mööda käisid. Aga nagu ikka, inimesed taluvad rohkem kui nad arvatagi oskavad.Nii ka meie. Pool tundi enne Miami lennujaamas maandumist oli selge, et ka sellistes tingimustes on võimalik ellu jääda. Tunnelist hakkas jälle paistma valgus, meid ootas ees 30 soojakraadine Miami. Kui me lõpuks lennukarbist välja saime, siis tundsime kuidas saun on kütte pandud ja higi hakkab kõrva tagant jooksma.Kõndisime uhkelt 50 leheküljeline dokumentidepakk, kuhu kuulusid kõik hotelli ja kruiisi check inid jne, käes passikontrolli , et olla valmis milleks iganes. Kuna olime aga ühed viimastest ja kiilaspäine kontrolör ilmselt tahtis ka koju minna, siis pidime ainult sõrmejäljed andma ja vastama, kas me lähme mingit bisnesit ajama. Fausto sositas mulle hiljem, et kas ta tõesti arvaas, et selliste vabaaja riietega inimesed lähevad äri ajama. Igal seinal lehvis, et kõik oma kaasatoodud õunad ja banaanid peab dokumentidesse kirja panem, et sa jumala eest mingeid putukaid, usse ega muid baktereid USA-sse ei tooks. No minul oligi seljakotis 2 õuna, 1 terve ja  1 poolik pirn. Otsustasin riskida ja salakauba ilma üles kirjutamata riiki smugeldada. Tollikontrollis  nagu meie puhul ikka kui ametnik vaatas Fausto peale suunati meid ekstra kontrolli. Mõtlesin, et nüüd on vangi minek, pole ju mu õunad registreeritud ja nüüd tuleb see kõik välja. Suurest skannerist lasti läbi kogu meie pagas. Pagasikontrollija oli suure jutuga ameeriklane, kes oma kolleegile midagi selgitas ja ei viitsinud mu seljakotile isegi pilku heita. Nii et õunad jäid alles ja olime valmis astuma unistuste maale -Ameerikasse. Miami lennujaam oli meeletult kirev-igasuguvärvi inimesi ja kisa ja kära igast nurgast. Fausto on tark mees, tema leidis esimeselt korruselt taksopeatuse. Sealne kolmemeetrine mustanahaline taksokorraldaja ütles, et meie hotell on lennujaama ümbruses ja me peame sinise takso võtma, et kollased on pikema ma jaoks. Ja pealegi me võime minna kolmandale korrusele, kust läheb tasuta buss hotelli juurde. Leidsime isegi tolle bussi üles ja bussijuht väitis, et tal on kaks vaba kohta. Minu silmad küll ei seletanud, kus need kaks vaba kohta on, ilmselt oleks pidanud tooli alla istuma. Mina pirtsutasin ja ei olnud nõus. Tõstsime oma kohvrid bussi pealt maha. Bussijuht jätkas kahe koha reklaamimist, nagu need oleks olemas! Marssisime nagu maakad jälle esimesele korrusele ja taksojärjekord oli 200 meetriseks kasvanud. Meie kolmemeetrine sõber tundis meid aga jälle ära ja seekord leidis meile sinise takso kiiresti. Väike kuubalasest taksojuht töötas nagu konveieril, viskas meie kohvrid pagasiruumi, surus mind ja Faustot tagaistmele ja sööstis kohalt nii, et tuld lendas. Nojah tundub, et oleme väga teretulnud Ameerikasse. Hotelli fuajee oli paksult värvilisi turiste täis, kes meie kruiisikaaslasteks osutuvad. Peale, seda kui mustanahaline teenindaja oli pool
 tundi
 arvutanud palju on 100+13 saime ka oma toa ja otse välibasseini kõrval. Seda võimalust ei jätnud me kasutamata. Kuigi hotell oli rahvast täis, olime ainult meie, kes basseinimõnusid kasutasid.Peale karastavat suplust, kui Fausto kohvreid avas, panin ajaviiteks teleka käima, et vaadata, mis siin Ameerikas siis toimub ka. Esimene, mida ekraanilt lugesin oli, et Pariisis on sõda. See naelutas mind mõneks hetkeks aru saam, mis siis nüüd lahti on. Fausto ütles seepeale, et see ongi see pagulaste sisserände tulemus.Vajutas mul nina ees teleka kinni ja teatas, et oleme puhkusel. Ta ütles, et nüüd tuleb üks tema eksperiment läbi viia. Et hotelli sõites, tema nägi midagi ja tahab seda nüüd kontrollida. Tegime palmide all mõned pildid ja leidsime salajase otsitu kiiresti-mis siis muu kui MCDONALDS. Nojah mehed teavad ja tunnetavad, mis tervislik on. Vähemalt see Mcdonalds sarnanes väga Euroopa omaga, ei mingeid ülemõõdulisi burgereid ega kaheliitriseid joogitopse. Olemas oli salat ja kõik muu mis Euroopaski.
Sellega  kulmineerus, meie esimene õhtu Miamis. Eestis oleks kell juba 6 hommikul olnud kui magama heitsime, siin aga alles 11 õhtul-nii et seitsme tunnine ajavahe.
Laupäeval lähme kruiisile, vaatame, mis siis saab. Kaos on kindlalt garanteeritud-ikkagi 3000 turisti hakkab üheaegselt laeva peale minema.
Elame näeme! Tervitused kõigile sõpradele!