" Mina liigun! Tule sina ka"

No nii, nüüd on algus tehtud! Laupäev 28.oktoober on nii mõnegi meie elus ajaloolise tähtsusega, sest alguse sai kaalukate liikumissari " Mina liigun". Kes veel ei tea, siis antud sari on mõeldud kaalukatele inimestele  kodust välja tulemiseks, liikuma motiveerimiseks ja ka ühiskonnale teadustamiseks, et paksud inimesed ei istu ainult toas ja ei söö ämbrite kaupa friikartuleid  infarkti oodates nagu arvatakse, vaid on samasugused nagu kõik teised ja võimelised end ka liigutama. Tõsi ta on nii mõnelegi on vaja ekstra tagant surkimist, sest põhjuse mitte teha leiab alati, kõige populaarsemad ja usutavamad, millega püütakse kõrvale hiilida on ikka töö või siis "mul on jalad niiiiiiiiiiiiiiiii haiged". Aga nagu meil ikka tavaks on ei pea me muretsema nende pärast kes ei tule, vaid tähelepanu pöörama neile, kes kohal.
Hommikul  aknast välja vaadates olid ikka lumehanged sama koha peal kus õhtulgi, sõidutee oli aga paljaks sõidetud ja kõnniteel  mõningane lörtsisupp, ühesõnaga tingimused täiesti rahuldavad normaalseks liikumiseks. Kaugem rahvas oli juba varakult kohal, osalejad naabermajast jõudsid viimasel minutil, aga peaasi et jõudsid.  Registreerimine käis täie hooga, punased särgid suuruseni 5 xl mahtusid nii jope alla kui jope peale.
 Naiste tualetis muutus saba aina pikemaks, sest enne suurt pingutust tuleb end korralikult tühjendada ja samal ajal ka kontrollida, et silmavärv pole laiali läinud ja et müts poleks viltu peas. Kui kõik olid andnud allkirja, et nad on teadlikud selles, et üritusel liigub igaüks omale jõukohase tempoga ja et autasustatakse kõiki osalejaid, mis tähendab, et kõik on võitjad. Üksteist innustades olid kõik kindlad, et saab tore olema ja üheskoos suudetakse palju!
Enne kolme rivistusid harrastussportlased üles ühele joonele ja kooliaegse kehalise kasvatuse käsu peale " Järjest loe" loendasime kokku, et keegi pole kusagile kadunud ega juhuslikult minema hiilinud. Meie seas oli ka üks itaallane,
kes üritusele veel kaalu juurde andis ja ka rahvusvaheliseks muutis.

Liikumine mööda linna mitte ainult ei olnud kasulik südame tervisele ja rakkude ainevahetusele vaid ka kaugematele tulijatele  kellele oli retk nagu ekskursiooni eest. Kuna meie sarjast osavõtjaid oli tundivalt vähem võrreldes Rakvere Ööjooksuga, siis jätkus kohalikel aega külaliskaalukatele näidata, et see on see ja see on see. Peatusime Targa maja lävel ja silitasime pead Arvo Pärdi ausambal. Punaste paksukeste pande oli mingiks hetkeks väikese osa Rakverest vallutanud ja isekeskis mõtlesime, et see on vaid aja küsimus kui autod omavahel kokku põrkavad, sest vaatepilt ei olnud igapäevane.  Nii mõnegi osaleja arvates oleks võinud mõne tee kinni panna, aga kuna me ei kvalifitseerunud teatud arvuni, et linnavalitsuselt luba küsida, pidime ületama teed ettevaatlikult ja sealt kus lubatud.
Kui esimesed meie seast olid jõudnud ülekäigurajale siis, jättis noorepoolne Audi juht ilmselt endalegi imestuseks auto seisma ja must juhipoolne klaas rullus alla. Kiilas  pea ja nätsu täis suu ning päikeseprillidega nooruk uuris, kas see on mingi päkapiku värk või mis toimub?  Ütlesime, et tulgu ta ka meiega liikuma.
Seepeale kostus suur naer hahaha, kumm vilises ja läind see auto oligi.
Mõned sammud edasi jäi silma juba aastates rulaatoriga tädike, kes meie ühte osalist selja tagant piidles. Kehv nägemine sundis prouat kaalukale fotograafile tagant sisse sõitma, et teada saada, mis tema särgi peale kirjutatud on. Pilditegija võpatas hetkeks ja saades teade proua soovi, teates, mis tema selja peal seisab. Memmeke manitses, et paksukesed omale liikumisega liiga ei teeks ja et temal endalgi oleks vaja veel kuus kilo maha võtta, aga jalad on nii läbi, et liikumiseks tuleb kasutada abivahendeid. Proua soovis meile edu ja muretses ikka, et me üle ei pingutaks ning arvas, et paksud meie linnas on ikka enamus, mitte vähemus.
 Ei möödunud kahte minutitki kui tundsin, et minu selja taga on miski või keski, kes seal olema ei peaks. Tegin järsu pöörde ja üks habemik minuga silmitsi. Tema tundis puhast huvi mis minu särgi peal kirjas. Teada saades, keda oma liikumissarja ootame, teatas härra, et tema suguvõsa söövad kõik inimesed normaalselt ja kõik on kõhnad.
Valgusfoori alt rohelise tulega üle tee minnes varjusid noore ema kaks väikest last hirmunud nägudega ema mantli hõlma alla kui paksude armaada nendega kohakuti jõudis. Oleks pime aeg olnud, siis oleks noor ema ilmselt otsa ringi pööranud ja teise raja valinud, sest ühte suurt inimest on kõik näinud, sellist massi aga ühekorraga ja samaaegselt ilmselt aga mitte.
Ühel osal osalejatest tuli mõte soojasaamiseks minna läbi poe, see tähendab siis et ühest uksest sisse ja teisest välja. Nähes korraga kauplusesse sisenemas üle kümne  paksu pöördus valge peaga kassapidaja hirmunult teise kolleegi poole ja nende nägudelt võis välja lugeda, et nüüd on ainult ajaküsimus kui turvatöötaja või politsei kohale kutsutakse. Ühelgi meist aga midagi kurja plaanis polnud ja niisama rõõmsalt kui ühest uksest sisse läksime, marssisime teisest välja. Kui kiiresti poe personal nägemusest toibus on meile teadmata.

Juba üsna lõpujoone lähedal tundsid meie osalejate vastu erakordset huvi ilmselt juba reedel pidutsemist alustanud mitu noormeest, kes meiega pilti teha tahtsid ja pitse kokku lüüa soovisid
. Meie sportlik kollektiiv pakkus ka noormeestele välja võimaluse meiega koos end liigutada, et siis läheb pea rutem selgemaks. See idee aga ei leidnud kamba poolt heakskiitu ja meie teed läksid lahku. Finisisse jõudsid kõik ja nii mõnigi imestas, kui palju asju ühe kilomeetri jooksul võib juhtuda ja kui erinevaid inimesi võib kohata, kes uudishimu ja huvi üles näitavad. See ilmselt sellepärast, et mass see on jõud ja kui on palju massi korraga, siis jääb see silma.
Medal kaelas ja auhinnakotike käes, rind uhkusest kikkis, silm säramas lõpetasid osalejad esimese "Mina liigun" Rakvere etapi.

 Järgmiseks etapiks lükkasime palli Tartu suunas veerema ja nagu ikka ootame uusi osalejaid! Kirjutage meile!

Uskumatu, aga Eestimaal pole peaaegu ühtegi paksu enam!

Ükski päev ei lähe mööda nii, et kuskilt suunast ei kurdaks keegi, et ta on liiga paks ja peab kaalus alla võtma. Mõni hädaldab niisama, et tähelepanu võita, mõnel on aga tõesti tõsi taga. Kokkuvõtvalt  võib öelda, et  paljud naised  nii kontoris, köögis kui ka tänaval süüdistavad sageli just toiduainetetööstuse parimaid palasid nagu suhkrusaiu, komme jne, mis on põhjustanud neile suuri kannatusi kehavormide paisumisel. Olgu siis eelnev väide tõde või mitte , aga kaaluteema pakub jutuainet kohvi alla ja kohvi peale, inimeste  kõigi suurem  hirm on paksuks minemine.

  Juba lapsed, kes veel suurt rääkida ei oska, teavad täpselt, kes on paksud. Paar päeva tagasi tulin hilise lennukiga Milaanost  ja enne oma kodulinna sõitu otsustasin lennujaama tualetis  ära käia. Kabiinis olles kuulsin, kuidas ühiskasutavasse naiste WC-sse saabus selline 3 aastane lapseke oma emaga. Lapsevanem küsis oma järeletuleva põlve käest, et millisesse kabiini tema elu õis minna sooviks, valida oli lausa kolme erineva vahel. „Kas sa soovid minna siia, siia või siia?“ Tütreke aga tiris ust, mis kinni oli. See ei häirinud ema ja ta palus  maimukesel veelkord valik teha ning mõne aja pärast oli kolmeaastane oma ema rõõmuks otsuse langetanud, millises kabiinis ta pissida sooviks. Ise mõtlesin, et ma ei ole selle peale tulnudki, et kui hirmus häda käes, et siis veel valida. Aga tänapäeva lapsi kasvatatakse teismoodi ja sellega tuleb mul leppida.

 Igal juhul pesin juba kraanikausi ääres käsi kui  too sama nunnuke mind nähes emale  teatas “ Vaata kui paks naine“ Ema, kel oli piits väga peenike, pani mind lausa imestama kuidas nii habras keha nii suurt ja tühja pead jõuab kaela otsas kanda. Pööramata tähelepanu öeldule, mis ilmselt paljude arvates ongi normaalne, et paksudele peab aeg ajalt meelde tuletama ’, et nad on paksud, suunas ema oma printsessi  kraanikausi rea juurde ja andis valida, kas ta lapsuke soovib pesta käsi selle või selle või selle kraanikausi juures. Nii, et selles pole kahtlustki, et kui keegi on paks, siis seda oskavad eristada teistest kõik juba sünnist saadik.

Kes meist ei unistaks heast vormist ja ei alustaks dieeti iga esmaspäeva hommikul? Hilissuvel otsustasin koos oma sõbrannaga osaleda pöörasel ettevõtmisel, mis kujutas endast 4 kilomeetri läbimist koos hea vormis sportlaste ja teiste tavaliste inimestega. Enamus olid ikka sellised peenikesed ja just see et meie ei olnud peenikesed tekitas meile mitmeid taksitusi üritusest osa võtmisel. Esimeseks väljakutseks osutus  orgkomitee poolt antud võistlussärgi seebiga selga ajamine, sest muudmoodi see poleks lihtsalt ümber kere mahtunud.  Jooksurajal vaatamata meie meeletule pingutusele ja endast kõige välja panemisele olime juba peale esimest 10 meetrit teistest pikalt taga ja ületasime lõpujoone 20 km distantsi viimaste osalejatega koos. Endamisi mõtlesin, et selline kehakultuuriüritus paksudele hästi ei sobi, sest nad ei suuda seda iialgi võita ja võib olla ka paljudel juhtudel  mitte läbida.

Kuna aga inimestel meie ühiskonnas peaksid olema võrdsed võimalused, siis otsustasin paksudele või nimetame peenemalt kaalukatele, just nende jaoks kohandatud liikumisürituse korraldada. Kui mõte veel eos oli, patsutasid paljud õlale teeme jah, seda on väga vaja ja nii edasi. Algus läks päris libedalt, sai valitud aeg, koht, kellaaeg ja särgi värv. Pidasin veel huvilistega nõu, et kui pikk võiks rada olla. No enamus arvas, et ühe kilomeetriga peaks enam vähem kõik hakkama saama, aga kui kellelgi on vaja võib 200 meetrit ka kõndida. Peaasi, et liigub!

Tellisin särgid suuruseni 5XL, et keegi ei peaks tundma, et särk iga väikse liigutuse puhul end rinde alla rullib. Oleks suuremaidki tellinud, aga Eestist vat ei leidnud. Selleks, et eeskuju näidata panin enda ja oma mehe esimestena registreerimise nimekirja ja kõik oligi nagu valmis, ise salamisi uurisin, et kui peaks palju inimesi tulema, et kas siis oleks vaja linnavalitsuse luba ka, et näiteks mõnda teed sulgeda. Lootsin, et ehk üle viiekümne ei tule, et siis hakka veel muinsuskaitse luba küsima, kui suur mass sajaaastaste tammede juured maa sisse tallab või metsateedele vaod sisse künnab. Läks mitu päeva, enne kui üks mu tuttavatest ütles, et ta ka ikka osaleb. Meid oli juba kolm.  Nädala jooksul liitus veel 3 inimest ja meid oli kuus. Nüüd oli selge, et Ööjooksu osavõtjate arvu rekordit  me ei löö. Isegi palju poleemikat ja vastasseisu tekitanud homode filmifestivalist võttis osa rohkem kuus inimest. Mõned kutsututest püüdsid end välja vabandada  sünnipäevale kutsega ja  et Rakvere on nii kaugel, enamus ei vastanud midagi-haudvaikus.

Ma ei saa muidugi väita, et ma väga palju olen üritusele reklaami teinud, aga Facebook on meil ju peaaegu igal ühel ja paljudeni on info ka ilmselt jõudnud. Oleme siin omavahel arutanud, et kus kõik kaalukad on siis, see on spetsiaalselt nendele korraldatud üritus, kus ei ole võiduajamist, kus võib kasvõi kilpkonna tempoga raja läbida, kus saab uusi sõpru ja mis peamine tõestada endale, et MINA LIIGUN! Jää või uskuma, et meil Eestis polegi ühtegi kaalukat! Või kui mõni tahab osaleda, siis andke teada! MEIE LIIGUME, ükskõik kui palju meid ka pole!

Kaalukatele!

Mis on ellujäämise hind?

Mõnest asjast ja tegevusest ei saa üle ega ümber, eriti kui su ükspool asub ühes riigis ja teine teises. Selleks, et sellise elukorralusega toime tulla on vahel vaja elu lausa kaalukausile panna.
Paljude spetsialistide arvates (kellega mina kohe kindlasti nõus ei ole), peetakse lennukiga reisimist üheks kiiremaks ja turvalisemaks võimaluseks saada punktist A punkti B. Siinkohal pean ütlema, et pean end lennureiside tarbijana tõeliseks veteraniks, sest meie perekonna kaootilises elustiilis on sage lendamine paratamatu.Sellised sümptomeid nagu reisipalavik, magamata ööd või sage higistamine enne lendu ei esine mul enam ammu. Trammi või trolli kasutamine tekitaks minus kindlasti rohkem stessi, sest väikelinna elanikuna ei ole mul nendega liiklemine lihtsalt vajalik.
Selgi korral ei olnud lennujaamas midagi erilist-vantsisin läbi turvakontrolli, ütlesin tuimalt ja harjumuspäraselt, et  vedelikku pole, arvuti on näete siin. Rohkem ei tülitatud ka. Marssisin oma väravasse ja võtsin istet, et kaasreisijaid vaadelda. Tavaliselt olin ümbritsetud venelastest ja käisin mitu korda monitori ees kontrollimas kas see on ikka Ryanairi värav või äkki on Aeroflotiga ära muudetud. Aga ei passisin õiges kohas. Lend Itaaliasse, lihtsalt venelasi servini täis.
Seekord tundus, et itaallased on lennuki ära broneerinud, sest nende tumedapoolsem dominants ja hirmkõva üksteisest ülekõnelemine ei jäänud märkamatuks. Vaadates sellist sahisevat reisiseltskonda tundus kohati, et igale istmele on broneeritud kaks inimest. Lootsin vaikimisi, et äkki mina saan ikka üksi ilma et mul keegi süles istuks oma niigi tibatillukesel lennukiistmel kuidagi 3 tundi üle elada. Neljaliikmeline vene perekond surus viit kohvrit kandva  pereisaga eesotsas kogu itaalia suminakoori kahele poole laiali, sest tema oli 2.50 iga pereliikme pealt maksnud, et esimesena lennukisse saada. Mõni itaallane pobises midagi, üldiselt aga jätkati üksteise võidu seletamist.
Lõpuks saabus suur lendav rauakolakas, millel aega umbes 20 minutiks siin maamuna peal kõik toimetused ära teha-tankida, ühed välja ja teised sisse pressida jne. Isiklikult arvan, et need kes on nõukogude inimese taustaga ja harjunud enda eest seisma, (sest omal ajal kui sa ei nüginud ega pressinud piisavalt poes, siis võisid vorstist ja saiast ainult und näha) neil on suurem tõenäosus Ryanairiga reisides ellu jääda. Igal juhul suur kehakaal ja vihane nägu on trügimisel eelised. Kasutades oma looduslikku ja geneetilist kokkusattumust suure kere osas, olin üks esimestest, kes kitsast uksest välja pääses. See on tõeline fenomen, kui 200 inimest tahavad korraga pisikesest uksest välja saada. Väike sinikas siin ja seal on ilmselt tavaline.
Olin juba lennuki hiigeltiivast möödumas, et tagant ukse kaudu  oma kohale siirduda, kui järsku viskas lahmaka vett maha minust umbes 2 meetri kaugusel. Mõtlesin, et huvitav, et pisike vihmapilv just nii äkitselt lennuki kohale sattunud oli. Muutusin tähelepanelikumaks ja nägin kuidas tiiva alt mingist august hoopis vedelikku lahmas tulla. Seisin veel paari kaasreisijaga, keset lennujaama territooriumi, keegi meid ära ka ei ajanud ning üheksoos kaesime, mis toimub.. Eemalt paistis,et lennukireisijate seast kõige vanem ja suurem itaallane oli peatanud kogu ülejäänud seltskonna, sest asi tundus kahtlane. Nüüd tundsin juba lõhna ka, vihmapilvest oli asi kaugel, tiivast purskus ehtsat bensiini. Järsku sõitis tiiva juurde üks auto ja kuulsin kuidas selle juht raadiosaatjasse teatas, et lõpetagu tankimine ära. Mina vahtisin jätkuvalt hiigelloiku, kui tundsin, et rahvas hakkas vaatamata kõigele trepist üles minema. Peale minu ei tundnud nagu keegi huvi et lennukitiivast kütust suures kaares pritsib.Läksin massiga kaasa, ise oma peas mõeldes, et kui ma nüüd selle reisi kaasa teen, siis vaevalt mu mees nii varakult on valmis leseks jääma. Uurisin siis stjuardessi käest, et mis toimub. Too vastas, et tema ei tea midagi.
Jätkasin peale käimist, et kas see on ikka normaalne, et bensiini lendab tiibadest?
 Tundsin nagu teenindaja oleks noa mulle kõrile pannud kui ta mulle võimaluse pakkus:Te peate just praegu otsustama,kas te tahate lennata või mitte?
Tõesti, kas ma ikka tahan, tegelikult ei taha ju, aga äkki riskiks. Olin kaame ja kahe vahel:nagu Hamlet: kas olla või mitte olla?
Kindlasti mu mees oleks kurb, kui ma kogu selle kupatusega õhku lendan, aga mingi aja peale oleks tal kindlasti võimalik uus kaasa võtta, sest naistevalik maailmas on tunduvalt suurem kui meeste oma. Kogu minu valikusegaduse keskel, ragises mikrofon ja mesimagusa häälega lennuki kapten teatas ja lubas kõigi inseneride ja lennukiehitajate nimel, et ärgu reisijad muretsegu- see on täiesti normaalne ja ohutu, vahel lihtsalt võib niimoodi juhtuda, kui liiga palju korraga tangitakse.
No ma ei tea lennukist midagi, aga kui ma oma autosse liiga palju bensiini tangin, nii et enam paaki tilkagi ei mahu, siis purskab see esimesena mulle samast august näkku, kust ma vooliku sisse panen, mitte autoraadiost või esiuksest.  Ju siis lennukiga on teistmoodi.
Istusin sokiseisundis oma istmel, kui tundsin tugevat lööki kuklasse. Üks vana mees üritas mitme metallkohvritega oma kohta leida, seejuures vahendeid valimata kindel siht silme ees. Minu kui struktuuriarmastava inimese jaoks oli segadust palju. Ma ei saa aru, miks inimesed, kellel on viimase koha pilet, sisenevad lennukisse eest ja esiotsapileti omanikud tagant. Ma ei saa ka aru, miks inimesed arvavad, et nende pagas sobib absoluutselt igasse auku, kus vähegi vaba ruumi on. Võib olla tundub, et ma murdsin selle üle kõvasti pead, aga tegelikult mitte. Kõige tähtsam ja lihtsam on ühte punkti vaadata, vopsud vastu võtta ja rahu säilitada.
Kogu selle kaose juures läks mul üleüldse meelest ära, et ma ju paks olen ja et ellu jääda,pean teatud protseduurid läbima, nagu näiteks vöö küsimine, sest tehase poolt pakutavat rihma jätkub ainult natukeseks kere mõlemale poole. Peale selle pean alati lootma, et see kes mu kõrvale istuks ei oleks sama paks kui ma ise, sest siis peaksime ilmselt korda mööda istuma ja seisma. Seekord istus akna alla nokatsiga mees ja minu kõrvale kõhnat sorti noor tütarlaps, väga mõistev ja üldsegi mitte käepideme vajadust tundev reisija. Nokamütsiga noormees võttis kohe eesti õlle välja ja hakkas janu kustutama. Pöördus tütarlapse poole, et miks too Itaaliaase sõidab. Neiu oli viisakas, ütles et on Sveitsist ja läheb koju. Mees lootis kerget saaki, ladus kaardid lauale, ütles, et on soomlane ja läheb vormelit vaatama. Sveitslanna huvi oli aga kesine kuigi ta naeratades noogutas. Soomlane oli väga uhke, selle üle, et tema kodumaalt palju häid vormeli sõitjaid pärit on, nagu nt Kimi Räikkonen, et kas neiu ka teab. Neiu ei teadnud kahjuks või õnneks. Tahtsin sekkuda ja öelda, et mina tean, aga mõtlesin, et tule taevas appi, siin on võib olla midagi sündimas ja minusugune vanaeit  proovib ka end vahele toppida. Tütarlaps pani aga klapid pähe ja meessoo poolt loodetud midagi ei võtnud vedu. Küll aga avanes peale seda veel 5 pooleliitrist purki head eesti õlut.
Nagu kõik juba aru said, olin vastu võtnud otsuse lennata oma teise kodumaa suunas teadmata kui kaugele ma jõuan. Õhku tõusmise ajal surusin küüned kõvasti eesistuja tooli ja pigistasin silmad kinni. Tuuline ilm andis laperdavale liikumisele aina hoogu juurde. Olime juba õhku tõusnud ja mitte õhku lennanud, kui tundsin midagi üla vastas. Avasin simad ja süsimustanahaline teenindaja ulatas mulle reklaamkataloogi. Esimene uitmõte oli, et äkki nad on mind vähepeal Air Aafrika peale tõstnud, kui ma oma hirmu all kuud ega maad ei jaganud, aga ei istusin ikka oma istme peal ilus oranz ˇvöö õmber sümboliseerimaks paksu kellele rihm ümber ei lähe.
Tänased stjuardessid olid noored tüdrukud, kes kihistasid omavahel naeru ja ei saanud mikrofoniga menüüd tutvustada, sest see tundus neile nii naljakas. Mõtlesin, et ehk nad lihtsalt said suveks tööd, et siis sügisel nt 12 klassi minna.  Hallo, ma  ei tundnud end ära, kohati olin nagu kosmoses, kus pähe tulid mõtted, mis iseenesest võimalikud ei saa olla. Ma olen ju lõppude lõpuks lennukis, kus on väljaõpetatud meeskond, kes ka allakukkumise viimase minutini on vastutavad minu elu eest. Vaatasin tütarlapsi ja samas lootsin, et äkki piloot on natuke tõsisem ja kogenum. Kahjuks või õnneks mul seda näha ei õnnestunud. Kellegi oskusi ma ka arvustada ei saanud ju, sest püsisime jätkuvalt õhus.
Tavaliselt läheb ajaarvestus õhus segamini, sest mobiilid peab välja lülitama ja ajavööndid vahelduvad. Kapten vahel ikka teatab, et kui kaua on veel jäänud, aga kui tõsiselt seda võtta saab on iseasi. Olime juba hiigelaja lennanud, kui tuli teade, et 2 tundi ongi ainult jäänud. Kahtlesin jälle, et kas on ikka õige lennuk või teeme lihtsalt mõne ekstra tiiru nt. Jaapani kaudu või on vaja see hirmus kütusekogus, mis igalt poolt välja pressis ära kulutada, et mitte maandudes õhku lennata.
Aga nagu juba vanarahvas ütles, kes elab see kannatab. Seekord maandusime ja elu läheb edasi.
Kui kõrge on meie elu hind, kui palju õnne meil tegelikult elus on ja kui palju me oma valikutega ise riske võtame on tihti meie enda teha! Vahel aga ka mitte, sest me ju usume tehnoloogiasse, turvalisusesse, teenindusse, väljaõppesse jne. ja kui kõik hästi läheb siis tundubki ju et kõik toimib nii nagu peab!

Kas me oleme teel sallivama ühiskonna suunas?

Filmike põhineb tõsielulitel ainetel ja näitlejatega, kes on sellist suhtumist kogenud!

Rakvere ööjooks 2017 paksude mätta otsast!

Olin juba aastaid mõelnud, et võiks ka osaleda ööjooksul, mis peaaegu minu kodu akna alt startis. Mitmeid kordi pealtvaatajana nautisin osalejaid, kes mingis vahvas kostüümis, titekäruga või muul põneval moel enese meelt lahutasid. Kujutasin ette, kuidas inimesed rajal üksteisega tutvuvad, nalja viskavad ja rõõmust pakatavad. Ühel päeval põrkusin linna peal kokku oma klassiõega ja muuhulgas tuli ka sellest juttu, et tema läheb ööjooksule, aga tema kõnniks hea meelega, et kui ma tuleks ka siis oleks tal ka partner, sest muud pereliikmed tahavad hirmsasti joosta. Eelmine aasta pidi mu sõbrants hambad risti pingutades raja läbima, et mitte pereliikmetest kehvem olla. Andsin talle lubaduse sportliku ettevõtmisega ühineda ja sel hetkel ei mõelnud ma üldsegi, et taganeda kokkuleppest ei ole viisakas. Mind tegi rahulikuks mõte, et seal võib ju ka kõndida ja arvasin, et minu iga kolmenädala tagune 3 kilomeetrine kepikõnnirtreening tammikus peaks olema 4 kilomeetrise distantsi läbimiseks piisav. Suurest entusiasmist, et nüüd on mul kaaskehakultuurlane, kelle peale võib kindel olla, hakkasin end ööjooksu moodsal kodulehel registreerima. Kui jõudsin küsimuseni, millise jalanõuga ma ööjooksule lähen ja lugesin valiknimekirja Nike, Adidas, Reebok, Mizuna jne, siis hakkasin mõtlema, et see on küll huvitav statistika ja äkki need, kellel on antud nimekirjas olevas jooksujalanõud saavad mõne eelistuse nagu näiteks peapaela või muud kehakultuuriks vajalikku inventari. Märkisin suure rasvase risti Nike taha ja tundsin end väga uhkelt, et selle tahu poolest olen täpselt samasugune nagu teised. Tänu Nike tossudele, ei pidanud ma kaua selle punkti juures pead vaevama ja mõttes lootsin, et mu sõbrants ka ikka nimekirjast sobiva leiab, sest mine tea kas sandaalide, kummikute või omaaegsete Tartu botastega starti lastaksegi. Kerisin lehte edasi ja jõudsin küsimuseni: Milline särginumber teile sobib?  M, S, L, XL. Tirisin arvutihiirt veel üles ja alla valikmenüüs, aga suuremaid särke ei tulnud. No heakene küll, mu mees ütles seepeale et pane särk omale pähe kui muudmoodi ei lähe. Valisin XL, kuigi ega minu puhul suurt vahet pole, kas M või XL ilusa punase mütsi saaks mõlemast. Lõpetuseks tasusin osavõtumaksu ja hakkasin sõbrantsile  sõnumit klõpsima, et olen kampajõmm. Enne veel kontrollisin igaks juhuks oma meili, kuhu oligi kinnitus tulnud koos kaasneva nimekirjaga kõigist keeldudest ja kohustustest. Kogu sellest kupatusest puudutas mind kõige rohkem see et keppe ei tohi kaasa võtta ja ilma ametliku särgita rajale ei lasta. Tundsin, kuidas põnevus minu sees kasvama hakkas, nali naljaks et panen särgi pähe aga tuleb mingi valemiga selga toppida. Elame näeme.
Laupäev 12.august oligi see päev minu elus, kus tuli teha seda mida ma ennem teinud polnud.Täpselt kell 12 sammusime Spordikeskusesse, et võistlusmaterjalid ja särk auga vastu võtta. Ukse peal kuulsin kuidas üks peenike blondiin teisele kurtis, et talle antud S number särki ta lausa upub ära ja et ta ei teadvatki nüüd mis saab. Mõtlesin, et kas minuga juhtub sama asi, kui ma oma XL selga proovin.  Juba koridori lõpust paistsid punased ametlikud Nike särgid, mis olid korrapäraselt jaotatud S, M, L ja XL kategooriasse.
Dokumenti esitades sain reeglitega stardikomplekti ja juhised minna võistlussärgi järgi. Tütarlaps, kes vastutas õige suuruse jagamise eest, ulatas mulle minu tellitud XL-i. See oli täpselt nii suur, et oleks oma ajal selga mahtunud minu nukk Liinale. Ma palusin kaasa ka instruktsiooni, kuidas mina sellise särgi peaksin endale selga mahutama. Vabatahtlikul korraldajal oli kohe vastus olemas, et ma ise olevat selle ju tellinud. Ja tõesti, aga muud võimalust ju polnud. Kaunis neiu, kes oma mõõtudelt oleks kõikidessse nendesse särkidesse ära uppunud, ei saanud aru, milles probleem. Et kas ma ei tea siis, et Nike ei teegi suuri särke. Provotseerisin mimmi ja küsisin, et kas paksud ei tohigi sportima tulla, siis ütles ta mulle tõsimeeli, et see on mu enda valik ja pealegi kui ma ei tea Nike särgisuuruseid, siis võiksin ma enne igasugust registreerimist minna Nike esinduskauplusse ja proovida, milline särk mulle seal selga läheb  ja siis end alles kirja panna. See oli tõesti hea soovitus, mille peale ma poleks tulnudki, nii et kel sama probleem siis teate mida teha.
 Tütarlaps oli minu kui paksu argumentidest juba tõeliselt endast väljas ja käis mulle välja viimase õlekõrre, et pöördugu ma kõrgemate jõudude ehk korralduskomitee poole, et kui nemad lubavad siis ehk meil õnnestub XL ära vahetada XXL meeste särgi vastu. Korralduskomitee pikkade blondide juustega kõrget vastutust kandev daam mõistis paksude muret ja tegi ümbriku peale ühe X i asemel kaks. Kuna ma sõbrants on ka matsakas siis saime vist kahe paksu mehe arvelt omale pisut suuremad särgid. Vaatasin kuidas särgijagajal langes kivi südamelt kui paksudest lahti sai.
Teen ettepaneku korralduskomiteele esimese lausena panna kodulehele, et kui oled paks ja sulle Nike särk selga ei lähe, istu kodus ja ära hakkagi registreerima. Ööjooks ei ole sinu jaoks, leia omale muu tegevus. Niikaua kui seda kirjutatud ei ole valmistusime edasi. Spordikeskusest väljudes tuli mul hiigelhea mõte uut särki proovida. No tõesti üle pea läks ja üle õlgade ja rindade ka peatudes circa naba juures. No asi seegi. Samal ajal toimuval Londoni kergejõustiku MM-il on kõigil naistel võistlussärgid rindade all. Kerisin särki nabast üles poole ja tundsin end nagu ameeriklasest 100 meetri maailmameister Tori Bowie. Ainult suured punased trussikud puudusid, siis oleks kostüüm olnud täiuslik. Igal juhul õhtusesse starti me saame, sest küll poolde  aga ikkagi masti tõmmatud särk on meil seljas.
Kuigi õhtune start pidi olema kaheksa paiku läksime kohale juba varakult punased nagu vaarikad. Kuna reeglites oli kirjas, et need kes rahulikumalt võtavad peavad hoidma paremale, siis sättisime end võimalikult aia lähedale. Imelikul kombel hoidsid kõik paremale. Vaatasin ringi, et kas tunnen ka ehk kedagi ja järsku tervitaski mind nimepidi minu kunagi ülikoolikaaslane ja küsis, et mis distantsi ma jooksma lähen. Tõesti me ei olnud üle kahekümne aasta kohtunud ja seepärast ta ilmselt kujutaski ette et olen samas vormis kui kehakultuuri päevil ja olen võimeline läbima 10 või lausa 21 km joostes. Ütlesin talle, et seekord piirdun 4 km. Hea tunne oli igal juhul, et suudan jätkuvalt ära petta inimesi, et heas vormis olen.
Raja kõrval seisvas kiirabiautos registreerisime ka end igaks juhuks, seda aga rohkem nalja pärast kuna sel korral olid valves meie head sõbrad. Otsisin silmadega jätkuvalt tuttavaid, aga mida polnud seda polnud. Mõned paksukesed tirisid oma särki alla poole, sest too kippus tänu oma kitsusele end rindade alla rullima. Ühe abivahendida oleks ehk aidanud sellised vidinad, mis raskuse all laualinal lendu ei lase minna, aga selle peale polnud keegi tulnud või lihtsalt arvati, et särk on neile paras. Enne starti innustati rahvast aeroobika liigutustega üles alla vehklema. Mina hoidsin energiat kokku ja mõtlesin kahjurõõmsalt, et vehkige vehkige, me kõnnime teist nagunii mööda. Siis kõlas stardipauk sportlastele, kes 21 km rajale läksid ja viis minutit peale neid kohe meie. Peale meid jäid starti ootama 10 km osavõtjad ja need olid ka meie suur oht, et kui me eest ära ei saa, siis juhtub nagu Roskilde festivalil, et meist joostakse lihtsalt üle.
Aga nüüd meie stardi juurde. Paugu kõlades muutus meie parempoolne rahulik rahvas jube rahutuks ja kõik hakkasid hirmsa hooga jooksma. Umbes 100 meetri pärast olime meie oma sõbrantsiga kogu selle 4 km seltskonna seas viimased ja uhkes üksinduses. Lootsime ainult, et need 10 km omad kuskile mujale pööraksid. Me ei lasknud sellest end heidutada et meie võistejaterivi meist kaugel ees oli. Üks asi läks aga küll hinge. Stardikoridoris oli üks paks mees oma pruudiga ja suure ruudulise särgiga. Ilmselt olime meie tänu oma vahetustele tema särgi ära võtnud ja nüüd vaeseke kõndis oma riietega rajal.
Pean aga ütlema, et meil omavahel oli päris lõbus, tee ääres seisis igasugust publikut, mõned innustavad, mõned paksuvihkajad ja jõudukarjujad. kuigi iga kilomeetri tagant pidi tulema tähis vahemaa tagant mis läbitud, siis 1 km tundus sama pikk kui 5 km. Kahtlustasin ühte lõbusat prouat akna peal, kes meiel jõudu soovis, et too on 1km tähise omale tuppa tõstnud, aga nii see polnud. Kui me 2 km peale olime jõudnud, hakkas hirmus vile ja 21 km läbijad said meid kätte. Niikaua kui naisi polnud tulnud, ütlesime publikule, et me juhime naisteklassis seda 21 km distantsi. Kogu distantsi vältel puutusime kokku ainult ühe seltskonnaga, kes pidi peaaegu ära minestama kui pakse rajal nägi. Mu sõbrants ütles, et näe ise seisavad raja ääres, me vähemalt liigume.Tee peal olid ka noorpoistest koosnev mungaseltkond, kes oma jooksu reklaamis. Lasksime end sinna ka registreerida. Neljanda kilomeetri alguses olid juba 10 km jooksjad ka meid kätte saanud. Sellest polnud aga midagi, finisis anti meilegi väike pakike kassitoitu, sokolaadi, õuna, vett jne. Ja otse loomulikult kutse Tallinna Maratonile!
Peale seda kõike mõtlesin, et kas ma läheksin veel Ööjooksule. Oma peas töötasin välja alljärgnevad variandid mille vahel peaksin tegema valiku:
1 variant-Kui ma olen mitte tipp ja jooksuvormis paks ja peaksin minema üksi, siis mitte iialgi.
2.Kui ma hakkaksin regulaarselt trenni tegema ja võtaks asja tõsiselt, siis läheksin jooksma 10 km eeldusel et mulle läheb selga Nike särk"mida ennem poes prooviksin"
3. Kui ma tahaksin tunda end mõnusalt ja et saaks nalja ja oleks tore, siis läheks ma sinna ainult oma seltskonnaga. Muidu mitte iialgi!
4.Kindlasti on veel mõni variant
Kokkuvõtteks võin ikkagi öelda, et tõenäoliselt paksud sellisele ööjooksule ei tihka tulla ja ega polegi oodatud. Ilmselt saavad korraldajad ilma paksudetagi hakkama ja seepärast ka sellised kitsad reeglid ühiskonnas, kus võiks olla võrdsed võimalused kõigile.
Ise mõtlen, et ühel päeval võikski teha õhtujooksu paksudele kus saab kõndida või joosta ka 1 või 2 km, kus antakse särk mõõtudega 10 xl kui vaja, kus on nalja ja naeru ja kus me liigume tervema ja motiveerivanma ning tolerantsema ühiskonna suunas. Iseasi kas paksud  julgeksid sinna tulla. Igal juhul see oli ÖÖJOOKS vaadatuna paksude mätta otsast!
 Kes tahab rohkem lugeda siis siin on temaatiline raamat:https://www.apollo.ee/maailm-paksude-matta-otsast.html